Ebaloogiline Rehe-peks

Aivar Rehe Foto: Andrus Peegel

Oleme aastaid elanud usus, et Eestis tegutsevad pangad on uuendusmeelsed, igati turvalised, läbi ja lõhki kontrollitud raamatupidamisega. Aga sel nädalal selgus, et just Eesti pankade kaudu oli kõige mugavam puhtaks pesta 1,6 miljardit dollarit Venemaa ja Moldova vahel liikunud räpast raha. 

Selle negatiivse tähelepanu tagajärjed ilmnevad alles tulevikus. Kas muutub dollaritega kauplemine Eestis kallimaks ja keerulisemaks? Või läheb Eesti panganduses töötanud inimeste kandideerimine mõnda rahvusvahelisse ametisse praegusega võrreldes topeltraskeks? Seda kõike võime tunda saada isegi veel aastate pärast, sest märk on siinsetel pankadel küljes.

Selle negatiivse maine põhjus on peamiselt Danske panga Eesti filiaali teatud osakondade tegemata töö. Või siis sihilikult niimoodi tehtud töö – sedagi ei tea me praegu.  Oleme harjunud teadmisega, et kontrollorganid riigis töötavad, ja nii oli ka seekord. Ainult et ajakirjandus astus seekord kontrollorganitega võrreldes pika sammu edasi ja näitas, et Eesti kaudu liikunud summad olid palju suuremad, kui kontrollijad arvasid.

1,6 miljardist USA dollarist 1,2 miljardit jooksutati läbi Danske panga ja sellest 900 miljonit jõudis Eestisse juba pealtnäha kahtlasest Moldova pangast. Kuid Danskele see kahtlane ei tundunud. Kui teiste pankade kontrollsüsteemid Eestis osutusid tõhusaks – Swedbanki ja SEB kaudu liikus üle 40 korra vähem raha –, siis Danskest sai Eestis otsekui musta raha toru, millest pumbati läbi sadu ja sadu miljoneid Moldovast pärit kahtlast raha.

Rahapesuvastase võitluse reeglid ütlevad, et pank peab ise aru saama, kui tema kliendid arusaamatuid summasid liigutavad. Eriti kui tegu on klientidega, kelle kohta pank suurt midagi ei teagi, sest neid juhivad variisikud maksuparadiisidest. Kuid Danske oli vait, ehkki rahavood Moldovast pidid olema pangas sees näha. Seda kinnitab juba Eesti Panga statistika: veel 2012. aastal tuli tuli Eestisse sealt kokku 75 miljonit dollarit, aasta hiljem juba 385 miljonit. 2014. aastal veel vähemalt teist sama palju veel.

Miks rahapesu andmebüroo sellest kõigest alles tagantjärele teada sai, on raske öelda, kuid on ilmselge, et selliste ülekannete võimaldamine oli Danske panga Eesti esinduse ärimudeli osa.

Kui välisriikidest sisse-välja liikuvad rahavood ulatuvad miljarditesse ning nende taga on pealtnäha suvalised ettevõtted, siis võib juba üsna kanget mürki võtta, et pangal on probleem.

Danske Eesti harus nii oligi. Just meil siin, mitte Soomes (kus Danske panka tuntakse rohkem Sampo Pankki nime all), mille kaubavahetus Venemaaga on suurejooneline. Seetõttu lõppes ootamatult kiiresti ka pangajuht Aivar Rehe karjäär rahvusvahelises pangas.

Ehkki Rehe nimetab lahkumise peapõhjusena emapanga «strateegilist suunda väljuda erakliendi teenindamise valdkonnast Eestis ning seoses sellega vähendada panga mõju siinsel pangandusturul», on see vaid pool tõde.

Rahapesujuhtumi peategelane olla pole kindlasti meeldiv. Seetõttu on mõistetav, miks kasutas Rehe oma lahkumise ja rahapesu seoste kohta antud intervjuus koguni kuus korda sõna «ebaloogiline». Tehniliselt Rehe ju ei valetanud, aga hämas küll. Kohe nii palju, et see muutus koomiliseks.

Seekord ei rääkinud varem varmalt avalikkusele seletusi jaganud ning mõnel aastal lausa pressisõbra konkursil tiitli lähedale jõudnud Rehe kogu tõtt. Tõde on, et Rehe juhitud pangas valitsenud korralageduse tõttu tabas Eesti rahandust korvamatu mainekaotus.

Mainekaotus on see Rehele endalegi, sest Venemaa must raha määris ka maksu- ja tolliameti juhtimisega kõrgustesse tõusnud ja presidendilt Valgetähe ordeni saanud endise tippametniku renomee.