Sigrid Kõiv.

FOTO: Sander Ilvest

Sattusin kord Pariisis kombeid tundmata piinlikku olukorda. Ostsin kaks pudelit veini ja tahtsin osta ka korgitseri. Poeke polnud suur, vaatasin kõik riiulid läbi, aga korgitseri ei leidnud. Kui kassasaba minuni jõudis, küsisin seda kassapidajalt rahvusvahelises kehakeeles. Ootasin vastuseks lihtsat «seal» või «ei». Selle asemel tuli müüja kassast välja, viipas mu kaasa ja me sukeldusime koos riiulite vahele. Kassasaba ootas.

Tagaruumist tuli veel üks müüja. Ma arvasin, et mind antakse nüüd talle menetleda, kuid ei, me hakkasime kolmekesi otsima. Müüjanna teisest kassast küsis midagi üle poe, need kaks vastasid ja temagi tuli meiega riiuleid kammima. Nüüd ootas juba kaks kassasaba.

Ma tundsin, et õhetan ja ei tihka üles vaadata. Korgitser, mõtlesin, on ju peenutsemine, kuni hotellitoas on kasvõi üksainus riidepuu, ei jää pudel suletuks. Ma soovisin nii väga, et nad lõpetaksid, aga ei osanud seda öelda. Enam polnud teha muud kui oodata, kuni nad on kindlaks teinud, et korgitseri poekeses tõesti pole. Üks proua pakkus mulle kohapeal kasutamiseks oma isiklikku korgitseri. Raputasin pead. Müüja lõi pudelid kassast läbi, saba sai liikuma ja ma pagesin punastades külalislahkuse eest.

Ma ei õppinud esimesest korrast, aga pärast kolmandat korda sain selgeks, et Prantsusmaal nii käibki – kui ostjal on mingi probleem, siis lahendab seda kogu personal. Ülejäänud kliendid ootavad rahulikult ja puhisemata.

Iga kord kui ma Lõuna-Euroopast tagasi tulen, pean ma natuke ümber harjuma: siin pole poodi sisenedes vaja teretada, sest enamasti ei vasta keegi – nii pole kombeks. Kohvikuuksel tuleb ettekandja vastu üldiselt vaid siis, kui koht on kinni. Lauda juhatamine pole kombeks – otsi meelepärane koht, istu ja kui sind ei märgata, mine ise leti äärde. See pole etteheide, lihtsalt siin on kombed sellised.  

Sel nädalal kirjutas Postimehe tarbijaportaalis üks müüja, kuidas kliendid teenindajaid ähvardavad. Jube, aga usutav. Endalgi läheb süda iga kord ehituspoes täis, kui tahaks mõne müüjaga rääkida, aga kedagi pole, või kui on, siis ei tööta ta selles osakonnas. Ent alati ja kõikjal pole see ka nii.

Eelmise nädala AKs kirjutas britt Daniel James Coll, et tema hindab eesti müüjate ükskõiksust. Ühendkuningriigis olevat maine kaupmeestele nii tähtis, et klient ei tohi poes hetkegi rahu saada. Kõlab tõesti väga ebamugavalt – tahad midagi vaadata, aga keegi kogu aeg küsib, kas tahad midagi vaadata.

Ent kui müüjad on ostjate suhtes ükskõiksed ja umbusklikud ning ostjad müüjate suhtes umbusklikud ja üleolevad, siis väärimegi teineteist. Olukord sõltub sellest, kes kellele parajasti raha annab: täna õiendab mees tehnikapoe müüjaga, homme nahutab autoomanik mehaanikut, kes on seesama mees, kes tehnikapoes müüjaga õiendas.