/nginx/o/2017/02/15/6343991t1h6e08.jpg)
«Ära sinna Jordaaniasse küll mine! Türgis plahvatavad ju pommid, sõida parem Egiptusesse.» Just selline tundub olevat lihtsustatud ja kaugem vaade Lähis-Idale. Lähemal süvenemisel siiski selgub, et just Jordaania on üks viimaseid turvalisi riike piirkonnas, kirjutab Erki Loigom.
Süüria põgenikud Lähis-Idas
Eestist pärit, kuid paar aastakümmet Lähis-Idas elanud-õppinud humanitaarabi spetsialist ja arenguabile üle ilma keskendunud MTÜ Mondo koordinaator Kristi Ockba annab ülevaate Süüria sõjaga seotud põgenikelaagrite tegevusest Jordaanias ja lähiriikides. 2016. aasta seisuga on ametlikult registreeritud põgenikke Süüriast ligi viis miljonit. Türgis kolm, Liibanonis üks ja Jordaanias 600 000.
Teades asjaolu, et vähemalt Jordaanias on kirja saanud pooled või veel vähem tegelikust arvust, on tegemist piirkonna jaoks tohutu probleemiga. Selle kõrval tunduvad Euroopa appikarjed miljoni inimese laialijagamisel poole miljardi elaniku hulka naeruväärsed. Jordaanias hinnatakse Süüria põgenike tegelikuks hulgaks ligi 1,5 miljonit!
Kõik kolm eelpooltoodud riiki on võtnud põgenikepoliitikas kasutusele väga erinevad lähenemised. Nii proovib Türgi süürlased kiiresti ühiskonda integreerida, alustades nende keeleõppega. Põgenike lapsed sulatatakse kiiresti Türgi haridussüsteemi. Süüria koolid on Türgis nüüdseks keelustatud. Mõne aasta jooksul pärast riiki saabumist pakutakse süürlastele ka Türgi kodakondsust. Seevastu Liibanoni niigi habras valitsus on käed probleemist puhtaks pühkinud ja jätnud põgenikega tegelemise välismaist päritolu valitsusväliste organisatsioonide pärusmaaks.
/nginx/o/2016/04/18/5277275t1h5e36.jpg)
Liibanon, mis ise on religioonide ja rahvaste suur sulatusahi, ei suuda olukorda, kus iga kolmas riigi elanik on Süüria põgenik, siseriiklikult lahendada. Põgenike elutingimused Liibanonis on regiooni kõige hullemad – kohati elatakse hallitavates mõneruutmeetristes tubades, mille eest tuleb renti maksta ikkagi ligi 60 dollarit kuus. Jordaania läheneb probleemile klassikaliselt, ehitades põgenikelaagreid ja tegeledes traditsiooniliste tegevustega. Jordaanias on tänaseks kaks suuremat süürlaste laagrit, tosin kilomeetrit Süüria piirist asuv Zaatari laager ning Ammanist idasse keset kõrbe ehitatud Azraq.
Nende laagrite loomisel on kasutusel kaht täiesti erinevat lähenemist. Kui Zaatari laager on kujunenud omamoodi linnaks, kus telklaager asendus kiirelt konteinerite või autokaravanidega, siis Azraq on juba geograafiliselt väga eraldatud konteinerlaager, kus inimestel puuduvad igapäevaelus tuntud vabadused. Zaataris, mis Pärnust ligi kuus korda väiksemal territooriumil mahutab kolm korda rohkem inimesi, on turud ja ärid, koolid ja teenused. Asukad saavad üsna vabalt laagri territooriumilt väljuda lähimatesse asulatesse või kasvõi pealinna Ammanisse. Azraq, mis on olmelt küll väga tänapäevane (igas soojakus on lausa tualett), on sisult rohkem kinnipidamiskeskus, kus Zaatarist tuttavad elulised arengud ei ole lubatud. Laagrist on küll lubatud ametlikult lahkuda, kuid tagasi mittepöördumisel kustutatakse põgenik abisaajate nimekirjast. Sellise lahenduse idee on riiklikult enam kontrollida asukate edasist tegevust riigis.
/nginx/o/2016/04/19/5278281t1h0254.jpg)
Kahjuks on selline suletud vorm toonud kaasa ka vastupidiseid tulemusi. Nii laagrielanike enesetappe, kui seda, et laagritest on leitud äärmusislamistliku sisuga materjale ja relvi. Azraqi laagris on asukaid 50 000 ringis. Viimastel aegadel on Jordaania hakanud süürlastele väljastama ka ametlikke töölubasid, mis lubavad neil töötada madalamatel ametikohtadel. On tõsiasi, et Jordaania enda rahvastik ei ole ülearu varakas ning haridustase põhjapoolsetel aladel jätab soovida. Seeläbi on Jordaania keskmisest paremini toimetulevad süürlased olnud hakkajamad ja vaatamata ametlikele töölubadele töötatakse edukalt ka ilma Jordaania loata.
See omakorda ärritab jordaanlasi, kes on süürlastele oma töökohad massiliselt kaotanud. MTÜ Mondo on alustanud neis kahes laagris mitme projektiga, mis puudutab tööd peamiselt laste hariduse, veevarustuse ja hügieenitingimustega. Kristi Ockba rõhutab aastatega humanitaartöös toimunud muutusi, mis sunnib aina enam keskenduma ka põgenike psühholoogilisele abistamisele.
Külastades Irbidi ja Ar-Ramtha linnu Süüria piiride lähistel, on selgemast selgem, millega kuningal ja valitsusel kiiremas korras tuleb rinda pista. Varem mitte millegagi silma paistnud rahulikud asulad on muutunud majandusliku sõja eesliiniks. Kui enne sõda oli Ar-Ramtha elanike arvuks 90 000, siis nüüd on see kahekordistunud. Süürlased on nõus tegema tööd ja pakkuma samu teenuseid mitu korda odavamalt. Samuti on hüppeliselt kasvanud nõudlus kinnisvaraturul, mis omakorda on kogu riigis kergitanud elamiskulusid.
Kõik kohatud jordaanlased kinnitavad nagu ühest suust, et hinnad riigis on viimase aasta jooksul tõusnud ajaloo kiireimas tempos ja kasv jätkub. Pahameel süürlaste suunas on üleüldine. Seevastu Iraagist tulnud inimesed, keda on selgelt vähem, on lugupeetud ja loovad omakorda ettevõtteid ning pakuvad jordaanlastele töökohti. Ar-Ramtha on üks kahest peamisest piiriületuskohast, kus toimus ja toimub kaubavahetus Süüriaga. Vaid mõni kilomeeter piirist Süüria poole asub Daraa linn, kus just neil päevil katkes taas habras vaherahu ning verised lahingud Süüria valitsusvägede ja Vaba Süüria Armee vahel puhkesid uue hooga. Vene pommitajate õhurünnakus hukkus 35 tsiviilisikut.
Kui jääda piiri lähistel kuulatama, siis tuulevaikusest kostub selge lahingukära. Aeg-ajalt eksivad mürsud ka Jordaania territooriumile ja seeläbi on hukkunud vähemalt üks jordaanlane, paljud on saanud vigastada. Ar-Ramtha elanikud on lisaks majanduslikele mõjudele ja põgenike voogudele väsinud ka mürareostusest, mida sõjategevus piiridel põhjustab. Peamiselt puhkevad lahingud öösiti, mis segab inimeste magamist. Lastele ei mõju jutud ilutulestikust Süürias enam ammu tõeselt, sest iga koolijütsi klassis õpib nüüdsest ammu hulk Süüriast tulnud lapsi, kes vapustatuna klassikaaslastele tõde tegelikkusest valgustavad.
Kahjuks on Süüriast saabunud lastel väga palju psüühilisi probleeme, kuna enamik neist on sõjakoledustega ise kokku puutunud. On ka lapsi, kes on kaotanud nähtu tõttu kõnevõime. Piiripunkt Ar-Ramthas on olnud pikemaid perioode suletud, mistõttu on kadunud piirialadele iseloomulik ja kohalikele tulus kaubandus. Ainuüksi tööta jäänud taksojuhtide hulka hinnatakse Irbidis ja Ar-Ramthas 3500ni!
Ainus kasvav majandustegevus on surnuaedade pidamine, kuna hukkunud süürlased ei mahu enam kodukandi maapinda või ei ole neid turvaliselt võimalik matta. Seetõttu on majanduslikku kitsusesse langenud Jordaania maaomanikud leidnud kummalise teenuse – erasurnuaedade pidamise oma maalappidel. 7000 logistika ja piiriäärse vabakaubandustsooni töötajat on piiride sulgemise tõttu jäänud töötuks.
Piiripunkt on siiski taas lahti ja veokite rivid muljetavaldavad, kuid võimaliku sõjaõnne pöördudes võib Vaba Süüria Armee piiripunkti enda valdusesse saamisel selle taas sulgeda. Süürlased on võtnud enda kanda praktiliselt kogu teenindussektori. Kohalik parkimiskorraldaja kaebab peale sõbralikke viisakusavaldusi süürlaste üle päris roppe sõnu kasutades. Tema puuvillaäri on tänu piiride sulgemisele lõppenud ja mees on sunnitud töötama olematu raha eest parklas kassiirina.
Tõsimeeli palub ta minult enda kaasavõtmist Euroopasse, kuid andes endale selgelt aru ka selle sammu lootusetusest. Kirjeldan ja maandan nooremapoolsele mehele Euroopa paradiisi petlikust muljest tekkivad lootused. Tänavatel avatud süürlaste juuksuritöökojad pakuvad kaks korda odavamat teenust, kui ametlikult makse maksvad jordaanlaste omad. Lihtsamaks ei tee piirkonna olukorda ka teadmine, et märkimisväärne ala Süüria lõunaosas kuulub radikaalsele Al-Nusra liikumisele. Piirinurk Jordaania, Iisraeli poolt okupeeritud Golani kõrgendike ja Süüria nurgas kuulub just sellele sõna otseses mõttes kõrisid lõikavale rühmitusele ja nende populaarsus kipub kummitama ka Jordaaniat.
Äärmuslaste mõju Jordaanias kasvab
Jordaanial on Süüria ja Iraagiga ühist piiri ligi 400 kilomeetrit. Enamik sellest on üsna raskelt kontrollitav ja tühi kõrb ning just seda asjaolu on äärmusliikumised ISIS ja Al-Nusra asunud ära kasutama. Jordaania armee on meedia kaudu andnud regulaarselt kodanikele teada, et need piirid ja riigi turvalisus on prioriteedid. Jordaania on Ameerika Ühendriikide peamine partner piirkonnas. Riik lubab Ameerika hävitajatel kasutada oma lennuvälju ning saab vastutasuks luureandmeid ja relvasaadetisi. Just kuningas Husseini nimeliselt lennuväljalt Irbidi lähistel stardivad koalitsiooni hävitajad, kui käiakse pommitamas äärmuslaste positsioone Süürias või Iraagis.
/nginx/o/2017/03/24/6486537t1h466c.jpg)
Majandusliku olukorra halvenemine on põhjustanud ka valitsusvastaste meeleolude kasvu regioonis, mis on loonud soodsa pinnase äärmuslikkuse kasvuks. Siiani on Jordaania jõuametid siiski suutnud ennetavalt peatada mitme reidi tulemusena Irbidis ja kõrbes ISISe sümpatiseerijate tegevuse. Irbidis on vähemalt korra puhkenud tunde kestnud tulevahetus, mille käigus tapeti kõik äärmuslased ning hukkus ka üks politseinik. Avastatud on relvapeidikuid ja linnade peatänavatelt on tulnud ära korjata musti lippe. Jordaania käitub äärmusideoloogiate järgijatega üsna resoluutselt. Väga tavapärane on nende tapmine või pikaajaline vangistamine.
Seni on äärmusliikumiste mõju Jordaanias väike ja võimud on olnud ennetavas tegevuses edukad, kuid aina enam tuleb teateid pagulaslaagritest Zaatarist ja Azraqist leitud relvadest ja äärmusislamistlikku elukorraldust propageerivatest materjalidest. Seni ainus terrorirünnak lähiajaloos leidis aset 2016. aasta oktoobris kui populaarses Al-Karaki kindluses hukkus pantvangidraamas kokku 19 inimest. Nende hulgas üks Kanada turist ja kõik viis ründajat. Võimude muret näitab sellistele sündmustele reageerimise võimekus – Al-Karakis politseid rünnanud äärmuslasi saadeti hävitama kuningat kaitsev eliitpataljon, kes ülearu pikki läbirääkimisi pidama ei asunud.
Viimatine terrorirünnak enne seda tabas Jordaaniat üle 12 aasta tagasi, kui Al Qaeda õhkas Ammani hotellides kolm pommi, tappes 60 inimest. Meenutagem, et eestlaste populaarsed reisisihid piirkonnas, Egiptus ja Türgi, on viimasel ajal elanud üle oluliselt enam rünnakuid. Seeläbi võib väita, et reisimine Jordaaniasse on endiselt turvaline.
Suhted Iisraeliga ja palestiinlaste küsimus
Hotellitoas satun vaatama Iisraeli haridusministri Naftali Benneti intervjuud Al-Jazeera jutusaates, kus radikaalselt juudiriigi tegevusi õigustavast jutuajamisest jääb kõlama arusaam, et milleks on vaja kolmandat palestiinlaste riiki? Jordaania ja Gaza juba olevat piisavad territooriumid selle terroristlikku elustiili viljeleva rahva majutamiseks.
Vastab tõele, et ligi pool Jordaania rahvastikust (ja enamik pealinlastest!) on palestiinlased, kes sattusid Jordaaniasse peale Iisraeli loomist 1948. aastal ja araabia maade algatatud sõda Iisraeliga 1967. aastal. Otseste põgenike hulka hinnatakse kahe miljoni kanti, kuid peresuhetest ja rahvastiku juurdekasvust tingituna on Palestiina juurtega inimesi oluliselt rohkem. Jordaania on andnud pea kõigile kodakondsuse ja seeläbi on Iisraelis arusaam Jordaaniast kui palestiinlaste uuest kodumaast kahetsusväärselt tugevalt juurdunud. Rääkides palestiinlastega Jordaanias, siis nagu üks mees on nad valmis samal päeval lahkuma Palestiinasse, kui see võimalus vaid tekiks. Jordaania on neile kodu, kuid mitte kodumaa.
Kui põgenikelaagrite mõiste toob meile silme ette ajutise telklaagri, siis ligi 70 aastat põgeniketemaatika teravust on palestiinlaste laagritest kujundanud veidi tõhusamatest materjalidest ehitatud ülitiheda asustustega linnad. Selliseid nn laagreid on Jordaanias kümmekond. Õnnestus külastada neist suurimat, Ammanist pooletunnise sõidu kaugusel olevat Baqa’a laagrit. Baqa’a on suurim palestiinlaste laager maailmas, andes peavarju eri andmetel kuni 185 000-le asukale.
Tegemist on silma järgi Eesti väikelinna territooriumile mahutatud kitsaste ja lagunenud tänavatega miniatuurse linnaga, mille hooned on asukad ise kättejuhtunud materjalidest ehitanud. Meeleolud laagris on kõike muud kui lootustsisendavad. Laagri omavalitsuse juht ja haridusvõrgu eestvedaja Mahmoud Alkamouk tutvustab laagri elukeskkonda ja probleeme. Lisaks sanitaarprobleemidele jäävad kõlama probleemid abiellumistega sugulaste vahel ja laste paaripanekud. Töötus on ligi 50 protsenti.
Mööblitisler Jamil on üks õnnelikest, kes tänu oma kuldsetele kätele on leidnud kliente laagrist väljaspoolt ja suudab oma peret toita ja katta. Kuid ka tema elutingimused piirduvad askeetlike pisikeste ruumidega majas, kus katuseks on õhuke ja kolisev laineplekk, valgust annab vaevuhõõguv säästupirn ja teler pärineb paarikümne aasta tagant. Ka sellise elamispinna kommunaalkulud võivad ulatuda külmemal perioodil kuni 200 euroni!
Vaatamata sellele on Jamil optimistlik ja ühine teejoomine saab igati sisukas ja informatiivne. Ligi paarisajatuhandelise elanikkonna tarbeks on vaid 2 meditsiinikeskust, kust saab abi lihtsamate tervisehädade korral. Keerukamate probleemide ravimiseks tuleb pöörduda Jordaania meditsiinisüsteemi poole, mis on aga tasuline või pikkade järjekordadega. Üle poole laagri elanikkonnast ei oma aga ravikindlustust.
Neid kahte terviskeskust, aga ka laagri viiteteist kooli haldab ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsioon ehk UNRWA. Rahapuudus on krooniline, koolid töötavad peamiselt vabatahtlike entusiasmist, krooniline puudus valitseb kõigest. Laagris on ka üks erakool, mille juht Mahmoud meile oma elutööd õigustatud uhkusega tutvustab.
/nginx/o/2017/03/24/6486523t1hcaab.jpg)
Oluline on märkida, et laagri lapsed ja noored saavad pea kõik piisava hariduse, et laagrielust lõplikult välja murda. Kindlasti tulebki siinkohal märkida, et laagrites üle Jordaania elab sadu tuhandeid palestiinlasi, kuid edukalt ühiskonda on sulandunud ligi kaks miljonit! Kuid kõigi nende kirg ja soov on elada sadakond kilomeetrit lääne poole, Palestiinas. Just reisi ajal teatab Ameerika uus ja ülevoolavalt Iisraeli-sõbralik juhtkond soovitusest kolmanda maailma abiorganisatsioonide rahastust vähendada, mis võiks anda eelpooltoodud laagritele olulise hoobi. Samuti on laagris kohatud inimesed üsna nõutud Donald Trumpi suurenenud toetuse üle Iisraelile, kes nüüd on Ameerika vaikival toetusel asunud erakordse tempoga ellu viima asundustepoliitikat ja demograafilist ümberkorraldust okupeeritud Läänekaldal.
Naftali Benneti dogmaatiline punktipanek talle ilmselgelt ebameeldiva intervjuu lõpetamiseks Al-Jazeera ekraanil ei jäta kahepidist arusaama – Läänekallas on juutide maa. Mis sest, et kogu muu maailm arvab teisiti. Esitan ääri-veeri küsimusi suhete kohta juutidega või Iisraeliga mitmele kohatud jordaanlasele või palestiinlasele. Nende suhtumine on üllatavalt inimlik, juudid indiviididena on oodatud alati Jordaaniat külastama ja seda nad ka teevad. Aga küsimus Palestiina kuuluvuse kohta paneb küsitletutel käed taskus rusikasse tõmbuma. Mingit probleemi religioonide vahel õnneks tunnetada ei ole.
Reisige Jordaaniasse!
Soovitan Jordaaniat kindlasti külastada neil, kes soovivad islamimaailma natuke enam tundma saada kui Egiptuse kuurortivärava taga näha on. Pealtnäha moodsa riigi sees on piisavalt konservatiivset ühiskonda, kuid mis peamine – turistidele on Jordaania endiselt sõbralik ja turvaline paik. Rendiautoga on riik risti-rästi läbitav kõigest nädalaga. Helsingist on võimalik leida mõistliku hinna eest lende Punase mere kuurortisse Aqabasse. Kuuldavasti plaanib Jordaania valitsus asuda doteerima odavlende Londonist.
/nginx/o/2017/03/24/6486521t1hba4a.jpg)
Juba ainuüksi Lähis-Ida köök võiks olla motiiviks Jordaania külastamisel. Kes üldse muidu ei saa, siis ka alkohol ja sealiha on hea kodutöö korral leitav, aga äkki saab ka ilma? Viis korda ööpäevas palvusele kutsuv mošeede kaikumine üle kogu Ammani on müstiliselt lummav kogemus. Welcome to Jordan!
/nginx/o/2021/12/16/14264142t1h51db.jpg)