Viljandi linnapea Ando Kiviberg

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Eesti Vabariigi äsjase väärika sünnipäeva järellainetuses jagan oma mõtteid ühe meie põhiseaduses kirjeldatud olulise aluspõhimõtte üle. Eraomandi puutumatuse põhimõtet nagu ka kõiki teisi Eesti riigi aluspõhimõtteid ei saa ega tohi rikkuda. Iseäranis hoolsad peavad neis asjus olema riik ja kohalik võim, kirjutab Viljandi linnapea Ando Kiviberg (IRL).

Olen viimastel aastatel täheldanud, et Eestis on hakanud üha sagedamini esinema märke bolševistlikust suhtumisest eraomandi puutumatuse põhiseaduslikku põhimõttesse. Osade võimukandjate seas on levimas hoiak, et avalikes huvides võib inimeselt võtta tema omandi või selle valdamisõiguse ning jätta tekitatud kahju hüvitamata. Teid, torustikke, elektriliine ja ka näiteks Rail Balticut ehitades võib esineda kiusatust hoida avalikke eelarvevahendeid kokku eramaaomanikele õiglase hüvitise tasumise arvelt. Selliseid juhtumeid juba on ja kardetavasti tuleb neid ka juurde.

Eesti Vabariik on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele, nagu sedastab meie põhiseaduse preambul. Eraomandi puutumatuse põhimõte on üks neid väga olulisi printsiipe, millel vaba Eesti riik rajaneb. Me ei tohi muutuda oma riigi aluspõhimõtete suhtes hoolimatuks, sest see võib viia vabadusel ja õiglusel põhineva korra hävimiseni.

Põhiseadus sätestab selle meie riigi ühe aluspõhimõtte järgmiselt: Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.

Palun mind mitte valesti mõista – otse loomulikult on riigil õigus ülekaaluka avaliku huvi korral eraomandit piirata, kuid eraomanikule põhjustatud kahju tuleb sellisel juhul ka hüvitada. Selline on õigusriigi põhimõte. Ometi näib, et avaliku võimu jaoks on mõnikord äärmiselt ahvatlev jätta «avaliku raha kokkuhoiu eesmärgil» eraomanikule põhjustatud kahju hüvitamata, või mis veelgi silmakirjalikum – teeselda kahju hüvitamist tasudes summasid, mis korvaks vara väärtuse vähenemisest põhjustatud kahju üksnes mikroskoopilises osas. Näiteks mahus 39 senti aastas.

Bolševism on taas pead tõstmas

Natsionaliseerimised ühes sellega kaasneva propagandistliku halvustamise ning klassiviha külvamisega peaks olema jäänud nõukogude okupatsiooniaja algusaastatesse. Paraku tundub, et toona konstrueeritud hoiak – võimul on õigus ja lausa kohustus eraomandit avalike huvide nimel kaaperdada – näib uut ärkamist läbi elavat. Sergei Mihhailovitš Volkonski kirjeldab oma raamatus «Kodumaa mälestused» võimu hoiakute muutusi eraomandisse 1917. aasta suvel ilmekalt: «Esseerid ütlesid – Oodake, me anname, saab teie omaks! Tulid bolševikud ja ütlesid - mis te ootate lollakad, võtke!» Samadel põhimõtetel talitas nõukogude võim neljakümnendatel aastatel ka Eestis. Nüüd näib sarnane suhtumine siin-seal taas pead tõstmas.

Tänapäeva Eestis peaks sellistel juhtumitel eraomanikku aitama kohtutee jalge alla võtmine. Ütleb ju meie põhiseadus ilusti: Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.

Siiski võib selle õiguse praktikas rakendamine paljudele kodanikele keeruline või suisa ülejõu käiv olla. Kohtus käimine on seotud nii raha- kui ka ajakuluga ja nii võib ülekohtu vastu astumine osutuda üleliia koormavaks. Avaliku võimu näol on aga tegemist väga tugeva vastasega, kellel kasutada head juristid ja piisavalt rahalisi võimalusi. Meie, maksumaksjate raha eest muidugi ...

Hääletu alistumine

Pidades silmas, et eraomanikule kuuluvat maaomandit sundvõõrandatakse või sellele seatakse piiravaid kitsendusi «ülekaaluka avaliku huvi» põhjendusel, võib tal oma põhiseaduslike õiguste kaitsmine väga raskeks osutuda. Kui omavalitsuse või riigiasutuse advokaatidel õnnestub kohut veenda, et õigus on «ülekaaluka avaliku huvi tõttu» või «ELi rahastatava olulise taristuprojekti  elluviimise pärast» avaliku võimu poolel, võib tekkida enda õigusi kaitsval eraomanikul olukord, kus vaidluses kaotajaks jäädes tuleb lisaks omadele kuludele katta ka vastaspoole advokaadikulud. See riskantne väljavaade sunnib nii mõnegi eraomaniku ülekohtule hääletult alistuma.

On omavalitsusi ja avalikke institutsioone, kes on seda võimalust hästi taibanud ning jõuliselt ja mõnikord ka hoolimatult tegutsedes enamasti oma tahtmisi läbi suruvad, tallates omandi puutumatuse põhiseadusliku põhimõtte jalge alla. Minu arvates tuleb sellele suundumusele täie tõsidusega vastu astuda.

Võimukultuur ja  arusaamine õiglasest valitsemisest on Eestis paikkonniti väga erinev ja ma ei pea silmas ainult Tallinnat või osasid Ida-Virumaa omavalitsusi. Kahjuks on ka mujal Eestis valdasid, mille juhid käituvad kui mõisahärrad, mitte kogukonna eestvedajad ja rahva teenrid.  Samas kõikidel meie riigi kodanikul on täielik õigus oodata avaliku võimu poolt hoolivat suhtumist. Neil juhtudel, kui ülekaaluka avalike huvide tõttu on vajalik eraomandit piirata, tuleb eraomanikule põhjustatud kahju hüvitada koheselt ja õiglaselt. Ükski euroraha, veel vähem selle kasutuslevõtuks lühike tähtaeg ei saa ega tohi õigustada vaba Eesti riigi aluspõhimõtete hülgamist. Vabaduse alusmüür puruneb harva ühest hoobist. Vabadust tükkhaaval laiali tassides on oma riigi lagunemine küll pikem, kuid seda kindlam.