Vootele Päi: me ei pea endi tegemisi russofoobia kõverpeegli järgi sättima

Vootele Päi. Foto: Andres Raudjalg

See, et miski on mingil viisil eelkäijate tehtud või tegemata jäetud, ei tohi olla end taastootev dogma. Kremli propagandaveskid töötavad sõltumata sellest, kas peaminister läheb Peterburi või mitte, kirjutab väikeettevõtja ja Reformierakonna liige Vootele Päi. 

Näiteks tõi Postimehe kolumnist Andrei Kuzitškin oma artiklis välja, et vaid 20 protsenti siinsetest venelastest näeb NATO kohalolekut julgeolekugarantiina. Liitlaste kohalolek on vesi Kremli propagandaveskile, ometi mõistame selle vajalikkust.

Propagandahirmus endi isloleerimine, dialoogist ja diplomaatiast tõrkumine on muuhulgas üks neist eesmärkidest, mida soovib saavutada vastane. Olukorras, kus nii Ühendkuningriik, Saksamaa kui Euroopa Liit laiemalt ning Eesti ETV+iga kitsamalt tuulutavad kümneid miljoneid vene kultuuriruumis ja publiku seas poolehoidu otsimisele, oleme unustanud inimnäolisuse lihtsa võlu. Ukraina sissesõidukeeld ratastoolis laulikule viis selleni, et Venemaal Eurovisiooni ei näidata. Kelle eesmärke see teenib, kelle keelt kõneleb? Avatud, inimliku ja sõbraliku Euroopa?

Ei ole Jüri Ratas hunt ega Peterburi Jaani kirik mets. Kolm aastat tagasi ühel märtsikuu õhtul olin Kaasani katedraalile vaatava spordiklubi jooksulindil, kui Putin kuulutas lameekraanil uut geopoliitilist reaalsust. Järgnevad kuud polnud alati mugavad, ent jäin õpingute lõpuni. Ei tunne end sealjuures hundina. Kaitsepoliitikat tehakse sanktsioonides, kaitseministeeriumis, Brüsselis ja Tapal. Kultuuri-, haridus- ja kodanikudiplomaatia koht on kontserdil ja kirikus.

2014. aasta kevadel Piiteris ja Moskvas liikudes tajusin, et see, mida meie tahame arvata, et nemad seal meist arvavad, on tõde kõverpeeglis. Kohtasin inimlikku soojust ja avatust ning usun, et see on siiani nõnda.

Eestlased on märkimisväärne osa Peterburi ajaloost ning Peterburi on osa meie ajaloost. Seal omandasid kraadi Ants Piip ja Julius Seljamaa ning pagunid Jaan Soots – nende allkirjad leiame Tartu rahulepingult. Oma juurakraadi sai sealt ka minu vanavanaisa, kes hiljem teenis vabariigis rahukohtuniku ja vandeadvokaadina, nõustades ka Johan Laidoneri. Ajalugu väärib austust ning austust  väärivad need 40 000 eestlast, kes toonase tsaariimpeeriumi pealinna tänavatel meie maajupile autonoomiat nõudsid.

Peterburi (ja Venemaa) läänelikult mõtestatud, Eesti suhtes positiivselt häälestatud kogukondade süstemaatiline hülgamine ja kultuuride isoleerimine eitab ajalugu, on lühinägelik ja ülekohtune. Vesi Kremli veskile, kui aitame end vene kollektiivses teadvuses kinnistada väiklase väikeriigina, mis põlgab poliitilistel põhjustel tervet rahvast ja kultuuriruumi. Riigipiirid peavad pidama, mitte piirama mõistust ja silmavaadet.

Peaministri positsioon on valdkondadevaheline – kaitsepoliitika seal, kus tarvis ning kultuuripoliitika seal, kus tarvis. Kuidas tuleb peaminister toime kohaliku riigimeediaga ning milliseks kujundab oma päevakava, on juba iseküsimus ja suuresti inimeses kinni.