Margus Tsahkna: Venemaa eesmärk on lõhestada läänt

Margus Tsahkna. Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Vene Föderatsiooni eesmärgiks on lääneriikide ühtsuse lõhkumine, lähenedes igale riigile eraldi ja omal moel, et selle kaudu saada oma hääl otsustusprotsessidesse, kuhu tal tegelikult asja ei ole, kirjutab kaitseminister Margus Tsahkna (IRL).

«1939. aastal olime üksi, sest proovisime nii ida kui ka lääne suunas ajada neutraalsusel põhinevat välispoliitikat. Tulemuseks oli see, et jäime alasi ja haamri vahele ning edaspidine on kõigile teada. Olime toona hallis tsoonis, mis on kõige halvem positsioon. Selle kinnituseks on Georgia ja Ukraina tänane olukord. Me ei tohi enam kunagi jääda üksi, mispärast on iga signaal oma liini ebakindluses meie julgeolekule otseseks ohuks,» kirjutab kaitseminister Margus Tsahkna (IRL).

Et mitte jääda üksi, tuleb meil oma välis- ja kaitsepoliitikas olla järjepidev. Me kuulume lääne kultuuriruumi, oleme NATO ja Euroopa Liidu (EL) liikmed ning meie tugevuseks on enese tarkus ning kindlad liitlassuhted.  

Eesti lähtub põhimõttest, et liitlased (EL, NATO) käituvad ühtsena, et ükski riik ei hakka andma omasoodu väljapoole signaale, mis võiksid murendada ühtsust ja liitlassidemete tugevust. Seisame selle põhimõtte eest, sest see on meile kui väikeriigile kasulik. Selline põhimõttekindlus ühtsuses teeb meid tugevaks ja kindlustab, et suured ei hakka meie selja taga meie teadmata meie julgeolekuga kauplema.  

Liitlased on meie suhtes üles näidanud ühtsust, saates siia NATO pataljoni lahingugrupi. Ei, meile ei tule Ühendkuningriigi lahingugrupp, meile tuleb NATO lahingugrupp. Ei, nad ei kaitse vaid Eestit, nad kaitsevad kogu NATOt. Ja meie oleme omakorda panustamas seal, kus meie liitlased seda vajavad: Mali, Iraak, Liibanon. See on meie ühtsuse parim ilming, kõik seisavad kõigi huvide eest korraga. On ühised huvid, mitte igaühe huvid eraldi.  

Ei maksa teha illusioone

Venemaa seevastu on kogu aeg ajanud ELi ja NATO lõhestamise poliitikat. Vene Föderatsiooni eesmärk on lääneriikide ühtsuse lõhkumine, lähenedes igale riigile eraldi ja omal moel, et selle kaudu saada oma hääl otsustusprotsessidesse, kuhu tal tegelikult asja ei ole. Venemaa eelistab alati ja igal juhul pakkuda igale riigile eraldi kokkuleppeid, et lõhkuda ühtsust, et riike omavahel vastandada ja tülli pöörata. Selle eesmärgiks on ikka ise jagada ja valitseda – kui mitte üksi kogu maailmas, siis vähemalt ühena globaalsetest otsustajatest ja kindlasti ainukesena oma naaberriikide suhtes.  

Venemaal on majandus ja poliitika alati ühendatud. Ei maksa teha illusioone, et teeme ainult äri ja poliitika ei puutu asjasse. Ei vasta tõele. Venemaal on poliitika ja majandus omavahel tugevalt seotud ning majandust juhib poliitiline tahe. Poliitilise juhtkonna voli on ülim ja vajadusel vastuoksa igasugusele majanduslikule ratsionaalsusele. Vajadusel kasutab meie naaberriik poliitiliste eesmärkide saavutamiseks majanduslikke hoobasid. Kõige tragikoomilisemalt on selle näiteks Venemaa veterinaar- ja sanitaarkontroll, mis vastavalt vajadusele keerab lihtsalt kord kraanid kinni ja kord lahti.   

Eelkõige on sinisilmne lootus, et Venemaale kohale minnes ja seal ärimeestega rääkides avanevad  kraanid. Tegelikult on seis nii, et Venemaal avatakse ja suletakse kraanid siis, kui selleks saadakse korraldus või vihje Kremlist. Isegi tippärijuhid ei otsusta seejuures midagi, kusjuures Kremli kaalutlus on ikka poliitiline, mitte majanduslik. Selgeks näiteks sellest on Ust-Luuga sadam oma asukoha, pikaleveninud ehituse ja sellega seotud korruptsiooniga. Reaalsus on see, et Ust-Luuga suunal seisab palju ronge, mida sealne sadam ei suuda teenindada. Kuid Eestisse neid ei suunata, sest ei ole luba.

Ka hiljuti avaldatud statistika sellest, et Eesti on kaotanud oluliselt rohkem transiidikäivet kui meie naabrid, on selge viide poliitilisele kraani kinnikeeramisele. Mingit majanduslikku põhjust Eestist transiidi eemale juhtimiseks ei ole, naabermaadesse jagub seda küll. Tegemist on puhtalt poliitilise jonni, väljapressimise või kättemaksuga, olgu selle põhjuseks siis liigutatud pronkspuuslik või lubatud, aga tulemata jäänud kolmandik sulas. Mingid läbirääkimised kuluaarides või messidel seda tahet ei vääna, selleks on vaja ainult Tema tahet. 

Nord Stream II on poliitiline, mitte majanduslik projekt. Sellest on aru saanud ka Gotlandi omavalitsus, mis otsustas öelda selge «ei» sellele projektile. Eesti on kindlalt väljendanud, et me ei osale selles ning ei lase sellel projektil tulla oma vetesse. Ja see ei muutu. 

Samamoodi on poliitiline propagandarelv Venemaa sõjaväe Aleksandrovi koor, mida me kahel korral ei ole tahtnud endale kultuuri tooma. Tegu on sõduritega ja Venemaa sõdurid ei ole meile oodatud, me ei tee Venemaaga sõjalist koostööd.  

Fundamentaalne «aga»

Venemaa juhtkond just seda eeldabki, et tema juurde tuldaks kössis seljaga, tehtaks trooni ees maani kummardusi, toodaks kinke ja palutaks härdalt halastada. Et siis suur ja armuline tsaar otsustaks targalt, et jah, nendega võite äri teha küll, aga…..  

Fundamentaalne probleem ongi selles järgnevas «agas». Ent see ei ole mitte majanduslikku, vaid poliitilist laadi. Venemaa modus operandi on välja pressida poliitilisi vastuteeneid majanduslike juudaseeklite eest. Mis on meie idanaabri praegu kõige olulisem poliitilise otsuse vajadus? Loomulikult sanktsioonid.  

NATO vägede paigutamine meie regiooni on keel, millest Putin saab aru.

Siinjuures tuletan meelde, millised on need ELi kehtestatud sanktsioonid. Me ei tunnusta Krimmi annekteerimist ja vastustame agressiooni Ukrainas, keelame sissesõidu sellega seotud isikutele ja oleme külmutanud nende varasid. Piirame piiriülest pangandust ja kauplemist sõjalise väärtusega kaupadega, et Venemaa ei saaks jätkata agressioonide planeerimist ja enda sõjalist tugevdamist. ELi sanktsioonide eesmärgiks on öelda Venemaale: ei ole lubatav, et üks riik tungib teisele kallale ning annekteerib relva jõul tükke tema maast. Läbipaistmatu sõjalise jõu pidev kasvatamine Euroopa piiridel ajal, kui Euroopa liikus kaitsevaldkonna vähendamise ja läbipaistvuse poole, ei ole meile vastuvõetav.  

Millega vastas Venemaa? Vastusanktsioonidega, keelates Euroopa toidukaupade sisseveo. Ehk siis: Eesti ja Euroopa põllumajandust ei piira mitte ELi sanktsioonid, vaid Venemaa omad. Vene Föderatsioon peab oma poliitikat muutma, mitte EL. Meie ei ole valesti käitunud, nemad on. Ja selles valguses oleks absurd minna neilt, müts näpus, paluma armuande. Kui läheme Moskvasse paluma majanduslike kraanide avanemist, küsivad nemad vastu ELi sanktsioonide leevendamist. Võib-olla mitte kohe, mitte nii otse, aga varem või hiljem lähenetakse neile «heade suhete arendajatele» ja pakutakse kaupa: olgu, saate oma head suhted ja kaubavood, aga….

Eestile oleks hukatuslik sellele «agale» järgnev. See oleks meie liitlassuhete murendamine, meie ühtsuse lammutamine. Venemaa presidendi Vladimir Putiniga tuleb rääkida tema enda keeles ja selleks ei ole vene keel. Iga kompromiss on tema jaoks uus positsioon uutele nõudmistele. Georgia okupeerimisele järgnenud nõrk lääne reaktsioon andis talle sõnumi, et võib jätkata. Järgmine oli Ukraina. NATO vägede paigutamine meie regiooni on keel, millest Putin saab aru. Me ei ole enam üksi ja me ei tohi ust paotada «agade» poliitikat. Seepärast on oluline olla oma välispoliitikas konkreetne ning hoida sama liini, mis on seni taganud meie julgeolekut.