Küsimusele, millist loogikat järgib mitme sel sügisesteks kohalikeks valimisteks liituva omavalitsuse juhtide ja ametnike palgatõus napilt enne ühinemist, annavad asjaosalised ise erinevaid seletusi. Kes ütleb, et palku ongi olnud kombeks iga aasta tõsta, kes põhjendab tõusu miinimumpalga 40-eurose kasvuga selle aasta alguses kogu riigis või on mängus hoopis mõni teine kaalutlus.
Tõenäolisem seletus on siiski, et suurem palk tähendab ühtlasi suuremat hüvitist, mida makstakse vabatahtlikult liitunud omavalitsuste juhtidele pärast ametist lahkumist ühe aastapalga ulatuses. Lihtsamalt öeldes pehmendab veidi tugevam kuldne käepigistus natuke rohkem nende üleminekut teise töökeskkonda.
Iseenesest on juriidiliselt jälle kõik korrektne ning ühegi kirjutatud seaduse vastu pole eksitud. Kuid seaduste funktsioon ongi reguleerida suhteid piiratud ajalistes ja sotsiaalsetes raamides. Kõike, mis jääb väljapoole neid raame, reguleerib moraal. Küsimust, kas selline käitumine, olles küll juriidiliselt korrektne, on korrektne ka moraalselt, hindaksid omavalitsuse elanikud tõenäoliselt erinevalt.
Volikogude liikmed on andnud sellele rohelise tule, kuid mida võiksid sellest mõelda näiteks kultuuritöötajad, lasteaiakasvatajad jt, kellele makstakse samuti palka omavalitsuse eelarvest ning kes juba pikki aastaid on kuulnud mantrat, et «raha pole, kuid pidage vastu», on raske öelda. Võib-olla mitte midagi, kuna peremehed on selliste teenritega juba harjunud, kuid võib-olla jätavad mõned neist edaspidi valimistel ristikese panemata.
Loomulikult ei saa Eesti omavalitsusjuhtidelt nõuda, et nad töötaksid ühe dollari eest, nagu pärast Teist maailmasõda ookeani taga oli kombeks toimida kuberneriks või linnapeaks valitud magnaatidel. Õigupoolest keegi sellist ohverdust neilt ei oota, küll aga eksisteerib avalikkuses ootus, et rahva teenrite otsused ei satuks konflikti nende õiglustundega, keda nad teenivad.
