Mihhail Trunin: kas eesti lasteaiad on vene lastele tõesti nii kohutavad?

Eesti lipp. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuna siinne tekst on arvamuslugu, alustan, nagu kombeks öelda, radikaalselt: mina ei saa aru, milleks on vaja Eestis riigi rahaga pidada vene lasteaedu. Oleks minu olemine, alustaksin haridusreformi just nende likvideerimisest, kirjutab Siribis Tallinna Ülikooli teadur Mihhail Trunin.

Näen, kuidas mõned härrased meediaeksperdid nüüd sebima hakkavad, kaadri tagant välja hüppavad ning asjatundja näoga oma sihtauditooriumile pajatavad, milliseid provokatsioonilisi jubedusi pritsitakse mõne kultuuriväljaande lehekülgedel. Ühtaegu näen, kuidas mainitud meediaekspertide kaasajooksikud ja austajad vahetavad Facebooki lehtedel mõtteid ning räägivad mingist «vapustava sotsiaalse eksperimendi episoodist», kus peituvat tuntud «lugupidamatus». See ei ole siinkohal aga üldsegi tähtis. Tähtis on see – ütlen veel kord –, et riigi rahastatud vene lasteaiad Eestis on mulle mõistatus.

Ainus mõistuspärane vastus, mis mul pähe tuleb, on nende sotsiaal-majanduslik otstarbekus. Kui likvideerida kõik sellised vene lasteaiad, siis mis saab seal praegu töötavast personalist? Paljudele neist koidaks siis, kahju küll, koht Maxima ja Rimi kassas või majahoidjana hoovide koristamine. Ent Eestis on kombeks seostada keeleprobleem poliitika, mitte majandusega. Pean tunnistama, et ma ei ole eriti hästi kursis, kuidas käib see eestlaste poolel. Mul on nähtavasti lihtsalt vedanud oma eesti keskkonnaga: kõik eestlased, kellega ma palju ja tihti suhtlen (peamiselt on need mu kolleegid), on läbinisti tolerantsed, multikultuurilisusele avatud inimesed. Sellest aga, mida räägivad kohalikud venelased oma «tõetruu ja vaba» keele ning oma «unikaalse» kultuuri kohta, tean ma mõnevõrra rohkem. Muide, see ei ole saladus kellelegi, kes on vähegi tuttav siinsete oludega.

Eesti riigi mis tahes tegevust, mis puudutab mingil moel vene keelt, peetakse kallalekippumiseks kultuurilisele identiteedile. Raevukad russofiilid, kes iga päev Esimese Balti Kanali kella kaheksasteks uudisteks koju kiirustavad, teevad siis kõva häält ahistamise ja sunniviisilise assimileerimise pärast. Nn vene kogukonna rahulikumad ja veidi ka intelligentsemad esindajad aga arvavad niimoodi:

«Inimene on meie peamine kapital. Eestis on riigikeelt mittevaldavate inimeste protsent liiga suur. Seepärast on kõige parem jätta nad rahule ning mitte täita nende elu alalise stressiga seoses võõra keelega. Tuletagem meelde vene kõnekäändu: vägisi armsaks ei saa …»

Sellel üldiselt humanistlikul arutlusel on huvitav alltekst (üldsegi mitte humanistlik, vaid merkantiilne). Asi on selles, et ühed, kes üldjuhul eesti keelt ei valda, on tegelikult sihtauditoorium teistele, kes oskavad seda vägagi hästi. Nii tekib mugav hermeetiline ring (aga üldsegi mitte hermeneutiline):

«Meie, nn kohalik vene intelligents, kes on saavutanud teatud sotsiaalse staatuse, seisame müürina teie vene keele kaitsel, sest see on «suur ja võimas». Teie aga olge head ja suurendage meie sümboolset kapitali, vaadake meie telesaateid, lugege meie ajalehti, käige meie loengutel ja üldse pidage meid oma mentoriteks ja gurudeks.» Selle staatuse on nn kohalik vene intelligents saavutanud muu hulgas tänu eesti keele oskusele.

Kirjeldatud olukord on kurb tõsiasi. Kas neid, kes tahavad sel viisil jätkata põlvest põlve, on palju? Kas Eesti venelased ja eestivenelased tõesti tahavad seda ka oma lastele?

Vene lasteaed kui geto

Mina olen siiralt seda meelt, et need venelastest lapsevanemad, kes panevad oma lapse vene lasteaeda (sealjuures lapse enda arvamust küsimata), ajavad ta getosse, piiravad tema silmaringi. Ma pean siin silmas just venekeelseid munitsipaallasteaedu, mida peetakse üleval paralleelselt eestikeelsetega. Eralasteaiad võivad loomulikult olla kas või suahiilikeelsed – neile, kes on millestki sellisest tõepoolest huvitatud, kuid ühtlasi ka valmis maksma omaenda valiku eest märkimisväärseid rahasummasid. Eestis aga toimivad praegu venekeelne haridus (sh koolieelne) ja kohalikud venekeelsed massiteabevahendid [1] kui spetsiifiline fenomen, mis ausalt öeldes vaevalt kedagi väga huvitavad ning mis pole tihtipeale kooskõlas tegelikkusega.

Samal ajal peavad isegi kõige raevukamad Eesti venekeelse hariduse kaitsjad eesti keelt lastele üksmeelselt vajalikuks. Nende meelest tuleb seda tingimata õppida.

Tegelikult õpivad vene koolide lõpetajad eesti keele ära enamasti vaid keskpärasel tasemel. Siin ei ole midagi imestada: on ju teada, et keele saab omandada ainult järjekindlalt harjutades, tegevuse käigus. Hämmastaval kombel ei ole aga näiteks Tallinnas, kus eesti keelt kõneleb iga teine inimene, keelepraktikaga sugugi lihtne: mida vanem inimene, seda keerulisem.

Autojuhtimist on kõige parem õppida 18aastaselt. Sama kehtib võõrkeele õppimise puhul: mida varem, seda parem. Sellega tuleb alustada siis, kui sotsiaalsed sidemed alles hakkavad kujunema ja harjumus eelistada ühiskonnas suhtlemisel emakeelt ei ole veel välja kujunenud. Niisugune võimalus on antud otsekui iseenesest: Baltimaad on üks neist paigust (nagu ka näiteks Taga-Kaukaasia või Vahemere maad), kus eri keeled ja kultuurid on juba aastasadu koos toiminud.

Oluline on, et lapsevanemad leiaksid endas jõudu, julgust või mõistust näha niisuguse olukorra plusse, selle asemel et sisendada oma lastele, nagu sunnitaks neile eesti keelt vägisi peale. [2] Ja üldse ei ole tänapäeva maailmas emakeel nagu rahvuslik kuuluvuski peagi enam enesemääramise kõige tähtsam atribuut. Seda kindlasti mitte nelja kuni viieaastastele lastele.

Ei ole kahtlust, et võõrkeele õppimise alustamine võimalikult noores eas tuleb lapsele kasuks. Näib, et nimelt sellest on rääkinud president Kersti Kaljulaid: «On tohutu lapse aja ja ressursi raiskamine, kui me ei õpeta talle lasteaias selgeks veel üht keelt.» [3] See arutlus kutsus esile poleemika – õnneks mitte nii ägeda kui see, mis puhkenuks siis, kui riigipea oleks rääkinud vene keele staatusest Eestis. Lasteaedade juhatajad leiavad, et probleem on «selliste õpetajate leidmine, kes oskaksid võõrkeelt õpetada lastepäraselt ja professionaalselt». Minu kolleegid Tallinna Ülikoolist aga väidavad samal ajal, et «on olemas spetsialistid, kes oskavad õpetada lasteaedade keeleõpetajaid». [4] Nähtavasti tuleb proua presidendi sõnu mõista kui positiivset tulevikuprogrammi, mitte kui plaani, mis tuleb viivitamatult ellu viia. Näiteks ei ole päris selge, kuidas korraldada keeletund segarühmas, kui «vene laste puhul peaks selleks olema eesti keel, aga ka eesti laps võiks tegelikult lasteaiast saada kaasa [—] teise keele. Olgu see siis inglise, vene või saksa keel». See minipoleemika aga pani mind mõtlema näiteks asjadele, mis polnud siiani pähegi ei tulnud.

Eesti keele valdamine pole garanteeritud

Minu poegadel on eesti nimed ja nad käivad eesti lasteaias. Kui minult küsitakse, et kas nad on kakskeelsed, siis vastan, et ei ole, nad on venekeelsed. Nende rühmas on venekeelseid lapsi vähemalt pool (olen kindel, et sama olukorda võib näha enamikus Eesti piirkondades, kus venekeelne elanikkond on ülekaalus).

Mõistagi suhtlevad vene lapsed omavahel vene keeles ja keegi seda neile ei keela. See on vastus elust enesest neile, kellele meeldib soiguda diskrimineerimisest keele alusel või rääkida hirmujutte, kuidas vene laps võib eesti lasteaeda sattudes kaotada oma keele. Teisest küljest ei tasu aga arvata, et kui vene laps käib eesti lasteaias, siis on sellega eesti keele valdamine garanteeritud. See on igal juhul keeruline protsess, mida, tõsi küll, lihtsustavad kaks vastastikku seotud tegurit: esiteks positiivne suhtumine ja vahetegemise puudumine, teiseks aga saadakse varasest noorusest peale aru, et ümberringi on teine keel ja teine kultuur. Niisugune mehhanism, olgugi et see tekitab esialgu mõningasi raskusi ja raskendab teatud määral igapäevast suhtlemist, on tegelikult väga tulemuslik.

Just see muudab suhtlemise lõppkokkuvõttes sisukaks ja huvitavaks, viib uute, vahel ootamatutegi mõteteni. Toon ühe näite omaenda kogemustest. Lapsed istuvad söögilauda ja ma küsin neilt eesti keeles: «Noh, poisid, hakkame sööma. Mida te tahate?» Vastuseks hakkavad nad loetlema oma lasteaiasõprade nimesid! Ja see ei ole kommunikatiivne aps, vaid ootamatu mõte, mis tekib siis, kui ristuvad laste eesti keele tunnetus ja suhtumine sellesse keelde.

Kui läheneda sellele probleemile teaduslikult, siis ei ole antud juhul kõne all isegi mitte keel, vaid kommunikatsioonimudelid kui kood. Mõistmise saavutamiseks peab sõnumi saatjal ja vastuvõtjal olema sama kultuurikood, ja mitte alati ei ole selles rollis üks keel. Veel enam, isegi sama emakeele puhul võivad kommunikatsioonis osalejate koodid erineda. [5] Kultuurikoodiks võivad olla harjumused, traditsioonid, ühised huvid, mis tahes hetkeline kokkulepe. Kui lapsed (ja ka täiskasvanud) hakkavad kohtudes ütlema «tere» ja lahkudes «head aega», siis see ongi koodi, aga mitte keele valdamine. Emakeele omandamine käib samamoodi: esimene laps kopeerib vanemate fraase, seostab need igapäevaste suhtlusolukordadega. Teine laps hakkab sama vanalt kasutama märksa mõtestatumaid fraase, aga mitte sellepärast, et on targem, vaid kuna suhtleb rohkem vanema lapsega ning omandab tema abiga koodi kiiremini.

Kui vene lapsed satuvad juba lapsepõlves eestikeelsesse keskkonda, nägemata selles midagi hirmutavat ning teadmata vanemate võimalikest eelarvamustest, võidavad vene lapsed lõppkokkuvõttes nii või teisiti. Tähelepanu tuleb siiski pöörata ühele asjale: nad ju mitte ainult ei sukeldu võõrasse keelekeskkonda, vaid ka muudavad seda, toovad kaasa oma keele. Oleks väga huvitav uurida, kuidas suhtuvad sellesse eesti lapsed, kes puutuvad samuti vältimatult peaaegu iga päev kokku vene keelega. Kas nad ilmutavad selle vastu mingit huvi, kas nad soovivad sellesse rohkem süveneda? See teadmine võiks olla toeks, et õpetada lasteaias selgeks veel üks keel.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

---

[1] Eestivene ajakirjandust on löövalt ja sisukalt iseloomustanud Artemi Troitski: «Eestivene ajakirjandus on ebaprofessionaalne haltuura.»

[2] Statistika on veidi vastuoluline. Ühelt poolt teatatakse, et ligikaudu 40 protsenti vene lastevanematest paneb oma lapsed eesti lasteaeda, ning ollakse seisukohal, et see võiks olla kuni 50 protsenti, kui kasvatusasutused suudaksid füüsiliselt rohkem lapsi vastu võtta. Teisest küljest on vene lasteaiad ületäidetud ning järjekorrad sinna pikemad kui eesti lasteaedadesse.

[3] «President Kaljulaid: On tohutu lapse aja ja ressursi raiskamine, kui me ei õpeta talle lasteaias selgeks veel ühte keelt»

[4] «Lasteaedade juhid toetavad ideed koolieelikutele võõrkeelt õpetada, kuid ekspertidel on ka kahtlusi»

[5] Toon näite jutuajamisest automehaanikute ülla ja vajaliku kutseala esindajaga. Meie kommunikatsioon kukkus emakeelsele vestlusele vaatamata läbi, kuna koodid ei kattunud: «Mul on sulle kohe küsimus number üks: kas sa, Miša, oled lollakas vä, raisk?» – «Ei, Vitalik, loll ma ei ole. Ja, kuidas sulle öelda, see on ju kõik väga suhteline.» –«Kelle suhteline? Sind peaks nulliga jagama vä, tra, või mis suga teha?» – «Nulliga jagada ei saa. Seda õpitakse koolis.» – «Nüüd sa, mees, ikka jogad täiega, tra. Ma ei aja vastu, sa, raisk, oled oma keemias tark kutt, tra. Aga kus su ajud on?!» – «Aju on omal kohal, peas nagu. Aga nüüd ma ei saa vist millestki aru, globaalselt.»