Erik Salumäe, Lembit Peterson: paavst, Euroopa Liit ja Maarjamaa

Erik Salumäe Foto: Erakogu

Ühtsele Euroopale aluse pannud Rooma lepingu 60. aastapäeval tuleb mõelda, kuidas vältida riikide vahel uute vaimsete müüride rajamist ja lammutada olemasolevad. Suur roll on selles paavst Franciscusel, kirjutavad jurist Erik Salumäe ja lavastaja Lembit Peterson.

Täna Vatikanis aset leidev Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide ajalooline kohtumine paavst Franciscusega on kahtlemata väga märgiline sündmus. Selle tähelepanuväärsus seisneb pöördumises juurte juurde – mitte ainult Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamislepingu sõlmimise paika Roomasse, vaid Euroopa religioossete juurte juurde, mille üks olulisemaid sümboleid Rooma-Katoliku Kiriku pea kindlasti on.

EMÜ loomisel, millest kasvas välja Euroopa Ühendus ja seejärel Euroopa Liit, oli oluline roll kristlastel, kellest Robert Schuman, Konrad Adenauer, Jean Monnet ja Alcide De Gasperi olid pühendunud katoliiklased. EMÜ asutamislepingus ei nimetata küll Euroopa religioosseid juuri, kuid Euroopa lepingu preambulis viidatakse sellele, et lepingu sõlmimiseks saadi innustust Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist.

Nüüd, mil EL on põhimõtteliste valikute ees, kuidas liikuda edasi, on nendes küsimustes paavsti seisukohtade kuulamine igati loogiline: ülemaailmse vaimse autoriteedina ja enda juhitava riigiga mitte ELi kuuludes saab ta esindada otsekui kõrvalpilku, mis ometigi on Vatikani asukoha ning üle 250 miljoni Euroopas elava katoliiklase arvamuse kaudu ühtlasi ka sisevaade.

Müürid on reaalsus

Euroliidu enda sisekaemus on vältimatu. EMÜ asutamisel deklareeritud rahu liidu sees on püsinud, kuid rahutus ELi naabruses on mõjutanud liikmesriikide poliitikat, majandust, julgeolekut, sotsiaalsfääri, õiguskorda, haridust. Asutamislepingus deklareeritud vabaduse tugevdamine on mitmeski liikmesriigis pandud surve alla.

On ELi enda tuleviku huvides pöörduda tagasi nende ideaalide juurde, mida peeti silmas liitu luues. Euroliidu juhtide eesmärk peaks olema analüüsida ja üritada mõista, miks Ühendkuningriigi kodanikud otsustasid liidust lahkulöömise kasuks, sildistamata või halvustamata neid, kes selle otsuse langetasid. Prantsusmaa ja Saksamaa valimiste eel on samuti piisavalt põhjust pöörata tähelepanu kriitilistele nootidele, mis ELi juhtimise kohta kõlavad – äkki ongi kriitikaks alust?

Kartused, et Euroopa riikide vahele võivad tekkida reaalsed müürid või nende riikide elanike vahele vaimsed müürid, on täiesti põhjendatud. Eri arvamuste olemasolus ja nende aktsepteerimises ei ole midagi taunitavat, otse vastupidi. Ühiste eesmärkide nimel tegutseda on aga võimalik vaid siis, kui soovitakse leida seda võimaldavat ühisosa.

Kuidas vältida uute, eeskätt vaimsete müüride rajamist ja lammutada olemasolevad, on tõepoolest põhjust küsida paavst Franciscuselt. Paavsti retoorikas on kriitika müüride ja tarade rajamise kohta olnud sagedane. Tõsi, tema väljaütlemisi, nii nagu mitme Euroopa juhtivpoliitiku seisukohavõtte, on seonduvalt põgenike ulatusliku sisserändega tihti ka kritiseeritud.

Paavsti seisukohti rändekriisi teemal ei tohiks kindlasti kiskuda välja kontekstist, milles paavst neid ütles. Kristlaste verine tagakiusamine Süüria, Iraagi ja mitme teise riigi aladel on õõvastav reaalsus. Sõjakeeris samades riikides on jätnud elupaigata miljonid inimesed. Oleks ekslik eeldada, et paavst ei viita kristlaskonna ühe juhina vajadusele kaitsta nende inimeste elu, tagada nende väärikus ning osutada neile hädavajalikku abi, sealhulgas kristlaste kohustusena pakkuda reaalses hädas olijatele ulualust.

Küsimused, kuidas eristada tegelikult abi vajavaid sõjapõgenikke teiste eesmärkidega sisserändajate hulgast, kuidas kaitsta ELi välispiiri ja tagada oma riikide turvalisus ning kuidas korraldada sõjapõgenike elu oma riikides, on nende riikide pädevus ja vastutus. Nii nagu ühiselt ja koos oma partneritega seegi, kuidas lõpuks ometi võiks Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas saabuda niisugune olukord, mis võimaldab sõja ja tagakiusamise eest sealt põgenenud inimestel koju tagasi pöörduda.

Müüride kriitikuks ja lammutajaks on paavstid olnud varemgi. Meenutagem kasvõi Johannes Paulus II, kelle aktiivse rahvusvahelise tegevuse ühed suuremad saavutused olid USA presidendi Ronald Reaganiga, aga ka mitme teise tollase riigijuhiga koordineeritud sammud, mis viisid müüride langemiseni ja demokraatia taastumiseni Ida-Euroopas.

Müüre tauniv mõtteviis

Paavst Franciscuse jõupingutustel olid selged tulemused Ameerika Ühendriikide ja Kuuba suhete normaliseerimisel, mida on tunnustanud mõlemad osapooled. Paavsti rahvusvahelistes püüdlustes on suurema tähelepanu all rahu saavutamine nii Süürias kui ka Ukrainas.

Mõistmaks, millel põhineb praeguse paavsti müüre tauniv mõtteviis nii rahvusvahelises poliitikas kui ka katoliku kiriku suhetes teiste usundite ja kristlike konfessioonidega, on oluline teadvustada tema kuulumist jesuiitide ordusse.

Jesuiitide tegevus maailma eri paikades ja eri kultuuride keskel on olnud edukas tänu paindlikkusele ja kohanemisvõimele. Selle enesestmõistetav alus on soov ja püüdlus kuulata ja mõista teist inimest, et saada aru tema vaadetest ja põhimõtetest ning selle kaudu otsida ühisosa. Ordule on alati olnud olulisel kohal nii aktiivsus ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamises kui ka hariduse väärtustamine (nii peetakse Tartu Ülikooli üheks eelkäijaks just Tartus tegutsenud jesuiitide kolleegiumi).

Paavst Franciscus, nii nagu ka talle eelnenud paavstid, on tähtsustanud dialoogi ja kontakte nii juutidega (kutsudes uskudevahelisele dialoogile, rõhutades, et kristluse juured asuvad juutluses) kui ka moslemitega (rõhutades võimalust anda religioonide- ja kultuuridevahelise dialoogiga oluline panus, et saabuks lõpp kõigile fundamentalismi ja terrorismi vormidele).

Ühtsuse leidmise vajadus

Äärmiselt oluliseks on paavst pidanud jõupingutusi kristlaste ühtsuse saavutamiseks. Mullu veebruaris toimunud kohtumisel Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilliga rõhutati ühiselt püüdlusi kristlaskonna ühtsuse taastamiseks, nagu ka veendumust, et jäädes avatuks teiste usundite panusele meie kultuuris, peab Euroopa jääma truuks oma kristlikele juurtele.

Ühisosa otsimisel luterlastega on kindlasti olnud üks olulisemaid sündmusi paavsti ja Luterliku Maailmaliidu juhtide ühisavalduse allkirjastamine reformatsiooni 500., juubeliaasta alguse puhul 31. oktoobril 2016: «Me oleme õppinud, et see, mis meid ühendab, on suurem kui see, mis meid lahutab. /…/ Mitte mineviku vastandumised, vaid Jumala ühtsuseand näidaku suunda meie koostöös ja süvendagu meie solidaarsust.»

Ka Eesti luterlased ja katoliiklased meenutavad reformatsioonisündmusi ühiselt. Juubeliaastaga seonduvalt on põhjust esile tõsta aga üks reformatsioonisündmuste vaikiv tunnistaja – ajalooline dominiiklaste kloostrikompleks Tallinnas, mis oli sunnitud tegevuse lõpetama reformatsiooni tulemusena ega ole sellest alates enam terviklikku kasutamist leidnudki, kuid mille potentsiaal usulise, kultuurilise ja haridusliku keskusena on tohutu.

Reformatsiooni juubeliaasta oleks ülimalt sobiv, et Tallinna linna ja katoliku koguduse kui selle kompleksi eri osade omanike koostöös leitaks uus hingamine, pidades kindlasti silmas neid juuri, millest see kompleks oma rajamisel jõudu ammutas.

Märgiline visiit

Meist paljudel on meeles paavst Johannes Paulus II visiit Eestisse 1993. aastal. Võib tuua mitu paralleeli, mis on Eesti ja rahvusvahelise elu rõõmudes ja muredes sarnast tollal ja praegu. Paavst Franciscus on küllakutse Eestisse saanud nii meie kirikujuhtidelt kui ka eelmistelt riigijuhtidelt. Võib eeldada, et kui tänasel kohtumisel avaneb selleks sobiv võimalus, kordab seda küllakutset ka peaminister Jüri Ratas. Küsimus, kas paavst Franciscuse visiit võiks järgmisel aastal teoks saada, saab loodetavasti selleks määratud ajal vastuse.