Jüri Käosaar: isemajandav inimene ei kasva iseenesest

Jüri Käosaar Foto: Liis Reiman

Ma ei mäleta täpselt, millal sain oma esimese taskuraha, ega ka seda, kui suur oli summa, kuid mäletan, et veel lasteaiaealisena sai kogu oma raha ära kulutatud nätsude ja pulgakommide peale. Samuti kogusime vennaga autopilte, mida nende nätsude seest sai, kirjutab Õpetajate Lehes «Noored kooli» õpetaja Jüri Käosaar.

Vahel ostsime 50 senti maksvaid nätse mitmekaupa ning seda vaid pildi pärast – näts ise kaotas meie tähelepanu. Umbes seda laadi rahaga ümberkäimine iseloomustas mind põhikooli lõpuni, sest alles siis sain ma oma esimesed õppetunnid raha planeerimisel. Teadlik säästmine ja investeerimine algas sellest veel kümmekond aastat hiljem. Kahjuks pean ütlema, et ühtegi põhilist rahaga seotud õppetundi ma koolist ei saanud.

Hiline kogemus

Praeguste õpilaste seas on näha kirjeldatule väga sarnast mentaliteeti: tuntav osa (kui mitte kogu) taskuraha läheb kooli kõrval olevasse poodi, mille eest ostetakse peaasjalikult maiustusi või suhkrust üleküllastunud karastusjooke (kahjuks pole väga populaarne nt puuviljade snäkiks kaasa ostmine, kuid tuleb tõdeda, et ega viimaste kvaliteet väikelinna poelettidel pahatihti väga isuäratav olegi). Samas vastas mitu õpilast, et enamik nende taskurahast läheb küll söögile, kuid seda trenni ja huvitegevusele jääva aja vahel, sest koju jõuavad nad hilja.

Peale selle toodi välja, et taskuraha kulub meelelahutustele. Säästmise kohta ei kuulnud ma küsitletud ca 50 õpilaselt kahjuks kelleltki.

Esimese rahaga seotud tarkuse omandasin suvel, mis eelnes 9. klassile. Käisime klassivennaga lammutustöid tegemas ja sain oma esimese palga. Teenisin tunnihinna alusel 35 krooni, mis polnud võrreldes mu klassikaaslaste vanemate makstud taskurahaga just teab mis suur summa, kuid minu mõtlemist muutis see jäädavalt. Tollest suvest hakkasin iga ostu puhul arvutama, kui mitu tundi pean ma rügama, et seda endale lubada. Tagantjärele olen nukker vaid põhjusel, et sain selle kogemuse niivõrd hilja.

Selliste summade puhul ei olnud veel otseselt juttu säästmisest, kuid ühe sõbra soovitusel hakkasin koostama oma finantsplaani, et väiksest taskurahast ja omateenitud palgast jätkuks kuu lõpuni. Alguses polnud see palju, kirjutasin üles vaid igapäevased kulud ja tulud ning hoolitsesin selle eest, et jääksin alati vähemalt ühe krooniga plussi.

Lapsed punti!

Sarnast süsteemi kasutan tänaseni, kuid mitmesuguste rakendustega (nt Toshl, Goodbudget jne). Planeerimine õpetas mind rahaga säästlikult ümber käima. Sarnast plaani pidas toona vaid üks mu sõber, kes sai vanematelt raha ka mobiiliarvete, koolilõunate jne tasumiseks. Asja mõte oli anda poisile suurem summa korraga kätte, majandama pidi ta sellega iga kuu jooksul ise. Noormehe enda sõnul oli sealt investeerimiseni vaid üks väike samm.

Õpilaste soov ja võimekus iseseisvalt majandada on erinev, kuid olen veendunud, et mida rohkem anda noorele vabadust (aga ka vastutust!) oma eelarvet ise planeerida ja sellega majandada, seda avaram on edaspidi tema võimekus kasvada finantsiliseks kirjaoskajaks. Kontrollitud keskkonnas noorele suurema vastutuse andmine on igal juhul igati tervitatav. Miks mitte kaasata lapsi juba noores eas perekonna otsuste tegemisse (ning nende arvamusega ka arvestada!). Täpselt samamoodi saab kaasata noort perekondliku eelarve kasutamisse ja koostamisse, ning kui oma kulutusi veel perega ühiselt ei planeerita, siis on tegu lõbusa ja ühendava õppimisvõimalusega kõigile pereliikmetele.

Eestlastele ei meeldi rahast rääkida. Tihtilugu tundub, et peres eelistatakse rahaga seotud info vanemate teada hoida ning noortele antakse vaid nende igakuiseks/-nädalaseks kasutamiseks mõeldud summa. Ei selgitata, milline on hea tava raha kasutada ning kui suure osa moodustab noore taskuraha pere üldisest finantsvõimekusest või kuus toidule kuluvast. Õpetades noortele raha väärtust ja finantsplaneerimist, kasvatame peale põlvkonna, kes suudab end ise majandada ning oma tulevikku kindlustada.