Imbi Paju

FOTO: Erakogu

Kirjanik ja mälu-uurija Imbi Paju kirjutab 1949. aasta märtsiküüditamise eel, et Eesti ühiskonnas pole minevikutraumasid veel lõpuni mõtestatud.

Kui lugeda sõjajärgseid haridusajakirju, näites Nõukogude Kooli, siis torkab silma mõiste «võitlev humanism», mida tilgutati kasvatusteadusse aastakümneid ja mitut moodi. Sotsialistlik võitlev humanism, mis oli nõukogude ühiskonnas kõige alus, vastandus «läänelikule, pehmeloomulisele, liberalistlikule» ja välistas selle. Võitlev humanism pidi küll hoolitsema inimese eest, aga ei tohtinud andestada tema vaenlasele.

Koos humanismi sisu muutumisega nõukogude ajal muutus ka andestamise mõiste. Nõukogude inimene ei tohtinud tunda kõigi oma kaasmaalaste suhtes empaatiat ega abistada neid, kes seda vajasid.

Kaastunnet ja andestamist ei saanud jagada nendega, kes olid «eesti töötava rahva õiglase viha all», kui kasutada stalinlikku keelt. Selle tõestuseks oli Eestis pärast 1940. aastat kasutusele võetud Vene NFSV 1922. aasta kriminaalkoodeks, mille alaparagrahvid määrasid esimest korda Eesti ajaloos juriidiliselt poliitilised vaenlased: «kulak», «rahvavaenlane», kodanlik natsionalist, «bandiit» jne.

Tartu Ülikooli semiootika vanemteadur Andreas Ventsel, kes on uurinud Eesti kõige traagilisema ajalooperioodi «meie» mõiste konstrueerimist Eesti poliitilises retoorikas, kirjutab, et Stalinist sai jumala silm, kes määras kindlaks vaenlased. Edasiviiv jõud oli «nõukogude patrioot», teised pidid kaastundest, abist, lugupidamisest  ja armastusest ilma jääma, sest nad polnud nõukogude riigikorra väärilised.

Sotsiaalteaduste, psühholoogia ja filosoofia õppejõududest vormiti marksismi-leninismi õppejõud, nad pidid oma eelmisest elust ja uurimustest ning lääne humanismi põhimõtetest lahti ütlema. Stalini tegevust ja poliitikat hakati Kommunistliku Partei Propaganda ja Agitatsiooni Valitsusele alluvates osakondades ja sektorites kujutama humanismina ning viima seda koolide ja ajakirjanduse kaudu rahva teadvusse.

1949. aasta 25. märtsi massiküüditamine polnud ainuke sündmus, mis inimesi šokeeris, hirmu ja masendust tekitas. Kohe pärast sõda, aastail 1944–45 arreteeriti 10 000 inimest, süüdistusteks n-ö kodumaa reetmine, katsed põgeneda kodumaalt, sakslaste abistamine.

1946 tuli küüditamisse korraks paus. 1947 asutati Eestist ümber tuhandeid sakslasi, ukrainlasi, soomlasi. Alustati ka kampaaniaid rahvavaenlaste ja nende pereliikmete vastu ja n-ö bandiitide vastu. 1948. aasta «bandiitide» otsimise aktsioonis olid eriti haavatavas olukorras naised maapiirkondades, sest arvati, et nad peidavad ja toidavad metsavendi. Naiste ülekuulamisel kasutas NKVD piinamist ja peksmist, neid ähvardas pidevalt vägistamise ja mahalaskmise oht.

Noori Eesti tüdrukuid-komnoori kasutati söödana metsavendade arreteerimisel. Komsomolitüdrukud pidid metsas vastupanu osutajaid oma ilu ja viinaga peibutama ning NKVD kätte meelitama. Võib vaid oletada, kuidas seesugune tegevus moonutas ja pärssis psüühikat.

Viimane massiküüditamine viidi läbi 1951. aastal, kui küüditati õpetajaid, usuliikumiste liikmeid. Nii viidi ära 2619 Jehoova tunnistajat. Talupidajatele pandi peale suur maksukoorem, enne märtsiküüditamist oli maksuvõlgnikena vangistatud 2000 talupidajat.

Aasta pärast märtsiküüditamist, 1950. aasta 21.–26. märtsil toimus Eestimaa Kommunistliku Partei pleenum ja tankid ilmusid jälle Tallinna tänavatele. Nüüd süüdistati kohalikke eestlastest parteijuhte kodanlikus natsionalismis ja klassivõitluse alahindamises. Pärast märtsipleenumit paljud poliitikud ja loomeinimesed arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse.

Hirmu ja terrori õhkkonnas mängiti inimesi üksteise vastu, kasutati inimeste madalaid instinkte: kasuahnust, hirmu ja kadedust. Inimesed pidid esitama välist lojaalsust okupatsiooni režiimiga, mis soodustas kahepalgelisust.

Oleks hea, kui ajalugu saaks pidada mustvalgeks ja ajaloos tegutsejaid, objekte ja subjekte ühemõtteliselt headeks ja halbadeks, mida meil tihti tehakse. Nüüd, kui psühholoogia on jälle elu mõtestamise vahend, teame, et minevikutraumad võivad ulatuda kuni kolmandasse põlvkonda ja sealt edasigi.

Paljude vanemad ja vanavanemad sündisid ja kasvasid just neil sõjajärgsetel repressiooniaastatel, mil avalik ruum pakkus kaastunde asemel propagandat ja hirmu ning et elus edasi minna, tuli tunded maha suruda. Vanemate masendus, soojuse puudus jätab kindlasti lastesse oma jälje, ükskõik kui tubli siis ka pole oldud.

Minevikutraumade kirjeldamiseks pole pikka aega olnud ka sõnavara. On lihtsam juhinduda reeglist «ära ole nii emotsionaalne», «ära hala» või et «mina olin selles süsteemis hakkamasaaja». Selline inimlikkust eitav sõnavara on ka praegusajal üsna igapäevane.

Meil on tegemata tõeline mälutöö. Meil puuduvad töötoad ja seminarid, kus julgeksid vabalt rääkida ohvrite järeltulijad ja näiteks KGB-laste järeltulijad. Holokaustiuurimused on näidanud, et järeltulijate  taak võib olla  sarnane. Kuid meil pole näoga esinemise julgust ega turvalisusgarantiid.

Kui seda analüüsi ei tehta, hakkab järeltulev põlvkond oma esivanemate väärtegusid idealiseerima ja n-ö traumaanalüüs, kus on oma südametunnistusega vastuollu mindud, jääb ära. Usaldus ja lugupidamine kui ühiskonda siduv aine jääb eluhoidjana nõrgaks.

Viimasel ajal on tekkinud koguni küüniline arusaam, et repressioonidest rääkimine traumeerib uut põlvkonda. Toimunu, mis tundub olevat ajalugu, elab meie psüühilises maailmas edasi. See näitab end drastiliselt, kui tuleb toime tulla keeruliste olukordadega, ka poliitiliste olukordadega.

Kui traumaga pole tegeletud, siis neelatakse alla propagandistlik kont, et Päts on kõiges süüdi, näe, soomlased olid meist paremad ja võitlesid. Poliitilisest võrdlustest, alandusest, abitusest ja inimväärikuse kaotusest kasvab välja viha. Traumast jagusaamiseks tuleb ühiskonnas luua õhkkond, kus üksteist kuulatakse ära ja humanism ehk ligimesearmastus pole valikuline.