Tuulepark

FOTO: Jaanus Lensment

Vähe on teemasid, kus keegi oleks julgenud öelda, et riigikogu on end häbistanud. Üks neist on elektrituruseadus. Peaminister Andrus Ansip ütles selle kohta 2010, kolm aastat pärast vastuvõtmist: «2007. aasta riigikogu valimiste eel määratud dotatsioonid on ikka ebamõistlikult suured, minu meelest on see dotatsioonide määramine meie parlamentarismi ajaloo üks häbiväärsemaid lehekülgi.»

Jutt käib toetusest 53 eurot megavatt-tunni eest, mida makstakse Tallinna, Pärnu ja Tartu koostootmisjaamadele ning tuuleparkidele. Tänavu saavad tootjad üle 80 miljoni euro, mis kogutakse tarbijailt, 1,04 senti iga kilovatt-tunni eest.

Kümne viimase aastaga on püütud seadust mitu korda muuta. Nagu nähtamatu klaaslagi on kõigil muudatuste katsetel ees olnud. Kõige kangem seaduse ümbertegija, endine majandusminister Juhan Parts on nüüdseks Eesti poliitiliselt areenilt lahkunud. Partsi lubadus, et rohelise energia tootjaile makstavaid toetusi kärbitakse, on täitmata. Taastuvenergiatoetuste kärpimise soov oli ka üks tema karjääri katkemise põhjusi.

Kolmapäeva õhtul jõudis riigikogu nii kaugele, et kümme aastat kestnud häbi võis maha pesema hakata. Elektrituruseaduse teine lugemine sai ühele poole. See ei tähenda veel seaduse vastuvõtmist, sest lõplikuks vastuvõtmiseks on vaja Euroopa Komisjoni riigiabi luba. Seadus ütleb nimelt, et kui seni maksti kindlaks määratud toetust, siis edaspidi hakkab valitsus korraldama taastuvenergia elektrijaamadele oksjoneid. Kes odavamalt pakub, see raha saab.

Ilmselt pole kellelegi saladus, et 2007. aastal oli elektrituruseaduse toetusskeemist huvitatud ennekõike Urmas Sõõrumaa. Eesti Energia nõukogu juhtides oli ta saanud idee ehitada üles suurim kodumaine erakapitalile kuuluv energeetikaettevõte. Selle nurgakiviks pidi saama hakkpuidust sooja ja elekrit tootev Väo jaam. Viimasele pankade rahastuse saamiseks oli vaja seadusse raiutud toetusnumbrit.

Praegu on see kõik ajalugu. Väo jaam kuulub Kristjan Rahule, kellest on saanud üks Eesti mõjukamaid energeetikaärimehi. Vennad Hääled suudavad temaga ehk selles vallas konkureerida, samuti pelletitootja Raul Kirjanen. Edasi tulevad juba riigifirmad Fortum ja Eesti Energia ning tuuleäris toimetav, samuti riigifirma Norra Vardar Eurus koos oma Eesti partneri Martin Kruusiga. Väiksemaid ettevõtjaid on peale nende hulganisti veel.

Kõige tähtsam: rohelise elektri toetuse määr on aastaid püsinud muutumatult, tagades ettevõtjaile rahuliku ööune.

2007. aastast pärineval elektrituruseadusel on olnud kahtlemata positiivne mõju rohelise energia sektorile: tuulepargid ja moodsad puiduhakkel töötavad katlamajad teevad elu paremaks, kui võtta mõõdupuuks keskkonnakaitse väärtused. Toetused on aidanud akumuleeruda kodumaisel kapitalil, luua ettevõtteid. Kui kõike mõõta rahas, siis ilmselt suudaksime Euroopa Liidu keskkonnanormid täita ka elektritarbijale soodsama hinnaga.

Parlamendi mainele ei tule see kuidagi kasuks, kui on võimalik läbi suruda seadusi, lubades vastutasuks heldeid annetusi. Olgu eesmärk ükskõik kui õilis. Põlevkivi ja maagaasi asendamine hakkpuidu ja tuuleenergiaga säästab kahtlemata keskkonda ja on seetõttu toetust väärt ettevõtmine. Justiitsministeeriumi viimane uuring näitab, et peaagu veerand Eesti elanikke arvab, et seadusi on võimalik osta. Kusjuures selline arusaam on küsitluste järgi viimaste aastatega rahva hulgas kasvanud. Õhk on saasteainetest võib-olla pisut puhtam kui kümme aastat tagasi, kuid nähtamatu reostus on läinud hullemaks.