Margus Moor: kuidas läheb praegu Eesti ettevõtluskeskkonnal?

Analüütik Eesti Väärtpaberikeskuses. Pilt on illustratiivne. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Nii Reformierakonna juhitud eelmise valitsuse (koalitsioonileping p 8) kui ka Keskerakonna juhitud praeguse valitsuse (koalitsioonilepingu p 2) üheks oluliseks ja põhimõtteliseks eesmärgiks on ettevõtluskeskkonna edendamine, konkurentsivõime suurendamine investeeringute kaasamiseseks ja majandusruumi elavdamine tervikuna. Seetõttu on paras aeg küsida, kuidas läheb aga praegu Eesti ettevõtluskeskkonnal, kirjutab jurist Margus Moor.

Maailmapanga ettevõtluskeskkonna uuringu Doing Business 2017 tulemusel asub Eesti äritegemise lihtsuse poolest 12. kohal, olles koha võrra madalamal kui aasta varem. Hea uudis on see, et Eesti ettevõtluskeskkond edestab meie naabrite lätlaste, leedulaste ja soomlaste tulemust. Halb uudis aga see, et riigid nagu Singapur, Taani, USA, Inglismaa ja Rootsi, kelle ettevõtluskeskkonnaga soovime ennast tegelikkuses võrrelda, edastavad meid märkimisväärselt.

Mis tingib Eesti ettevõtluskeskkonnale just sellise koha edetabelis? Peamisteks äritegevust takistavateks teguriteks pidas Maailmapank meie nõrka maksejõuetusmenetluste reeglistikku ja vähemusinvestorite kaitse tagamise võimekust. Maksejõuetusemenetluste läbiviimise indeksi alusel asume 42. kohal ja vaieldamatult kõige halvema, 53. tulemuse, oleme saanud väikeinvestorite kaitsel. Sama vähe edukad kui Eesti, on väikeaktsionäride kaitsel Peruu, Rumeenia, Venemaa, Armeenia, Mehhiko ja üllatuslikult ka Saksamaa. Väikeaktsionäride kaitse puudumisega seonduvat probleemi võib välja lugeda ka Maailma Majandusfoorumi iga-aastasest konkurentsivõime aruandest Global Competitiveness Report, kus Eesti on üldise konkurentsivõime edetabelis 30. kohal, kuid vähemusosanike kaitse ja investorite kaitse valdkonnas vastavalt 44. ja 73. kohal.

Kui eelneva valguses küsida, mida tuleks teha, et Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet parandada, on lihtne jõuda järelduseni, et väikeinvestorite kaitse küsimus vajab lahendamist ja õigusnormid, või täpsemalt nende puudumine, ülevaatamist. Väikeinvestorite õigusliku kaitse parandamise idee on olnud juba pikemalt aktuaalne, kuid tegudeni pole jõutud. Meedia on olnud tunnistajaks suurele arvule väikeinvestoritega seotud vaidlustele (Telia vs väikeaktsionärid, AS SEB Pank vs väikeaktsionärid, Alexela Logisticsi teabenõue, BLRT vs väikeaktsionärid jpt). Ka justiitsministeerium on ettevõtlusalase õiguskeskkonna konkurentsivõime parandamise tegevuskavas «Ettevõtja õigus II» pidanud Eesti ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime tõstmise juures väikeaktsionäride kaitset võtmetähtsusega küsimuseks. Täiendava kaitse vajadusele on juhtinud tähelepanu riigikohus (asjas nr 3-2-1-89-14), teema on leidnud ulatuslikult käsitlust näiteks Eesti õigusteadlaste päevadel ja õiguskirjanduses. Praktikas on jõutud probleemi lahendamisele kõige lähemale 2003.-2004. aastal, kui justiitsministeeriumil oli isegi valmis seaduseelnõu, mis käsitles ka väikeaktsionäride kaitsega seonduvat. Sätete vastuvõtmiseni paraku aga ei jõutud.

Doing Businessi raportist nähtub, et  paljud valdkonnad on Eesti ühinguõiguses reguleeritud puudulikult või jäetud üldse reguleerimata. Puudulikult on mh reguleeritud näiteks väikeinvestori õigus teabele. Regulatsioon puudub üldse väikeinvestori dividendide nõudeõiguse kohta (selline regulatsioon on olemas näiteks Saksamaal, Inglismaal, ja Soomes) ning ühingust mõjuval põhjusel väljaastumise õiguse kohta (nagu Rootsis ja Saksamaal), samuti puudub nn derivatiivhagi esitamise võimalus.  

Seega Eesti ettevõtluskeskkonnal ei lähe nii hästi kui võiks ning üheks seda olukorda tingivaks nõrgaks kohaks on nõrk väikeinvestori kaitse, mille tugevust hinnatakse rahvusvahelistes edetabelites võrreldavaks Venemaa ja Peruuga. Analüüsid on olemas, rahvusvaheliselt on probleemile tähelepanu pööratud, õiguspraktikud on oma seisukoha välja öelnud ja tegevusplaan on olemas  – võib-olla oleks aeg nüüd seadusandjal midagi ette võtta? Väikeaktsionäride poolel on seniajani puudunud ka konkreetne ühendus või liit, kes oleks olnud aktiivseks kaasarääkijaks seadusloomes ning eeskõnelejaks väikeaktsionäride õigusi puudutavatel teemadel. Sellise liidu loomine ja koos töötamine annab väikeaktsionärile tõenäoliselt parimad võimalused leida uusi toimivaid lahendusi.