Ja sealt jõuame teise suure erinevuseni: õpetaja on siin lihtne inimene, tal on omad mured ja tähtsad käigud, tunde annab ta möödaminnes, siis kui ta parajasti stressi pärast haiguslehel pole.
Eestis tundsin suuremat vastutust, tundsin, et saan õpilaste edule kaasa aidata. Vanemad kolleegid ütlesid koguni, et õpetaja paneb hindeid iseendale. Ilmselt nähti just seepärast paljude õpilastega vaeva. Rootsis jälle ei tohi õpilasi millekski sundida. Siin peavad nad ise oma hariduse eest põhivastutuse võtma.
Seda, et iga õpilane enda eest vastutust ei võta, on päevselge. Seepärast on rööpselt välja arendatud, või siis arenenud, mitmekülgne abi; õpilaste individuaalne nõustamine, tunniplaani ja õpetöö kohandamine, keeleabi jne. Eesti põhikoolist jäi mulje, et «abi» piirdus vaid logopeedi ja eripedagoogi sekkumisega.
Rootsi on kurikuulus oma võrdõiguslikkuse poolest. See annab tunda ka koolipingis. Nii õpilastele kui ka õpetajatele püütakse läheneda samadel alustel ning mitte teha neil vahet soost, päritolust või majanduslikust taustast lähtuvalt. Osale õpilastest tähendab see paratamatult eelistest teiste kasuks loobumist. Tahtmatult tekkis võrdlus Eesti koolisüsteemiga, kus pigem premeeriti tublisid ja karistati halva õppeedukusega õpilasi asjade eest, mille suhtes õppuril endal oli üpris vähe võimalusi kaasa rääkida, nagu geneetilised eeldused, perekonna jõukus ning tugi.
Üks, milles võrdõiguslikkus veel väljendub, on hindesüsteem. Siin peetakse alandavaks õpilasi numbrite alusel järjekorda kategoriseerida. Hindeid on kuus, millest F on mitterahuldav, teised E-st kuni A-ni, millest A on parim, näitavad, mis tasemel õpilane on nõutavad teadmised omandanud.