Kristiina Baum: Rootsi koolisüsteem on kohati Eesti omast tunduvalt parem, kohati arusaamatum

Kristiina Baum Foto: Marko Saarm / Sakala

«Olen üks nendest, kes on kodumaatolmu jalgadelt pühkinud ja seitsme asjaga Rootsi kolinud. Viimased kuus aastat töötasin Eestis õpetajana nii põhikoolis kui ka keeltekoolis, nii oli uues riigiski esimene töökoht loomulikult keeleõpetaja oma. Kohati on koolisüsteem üle mere naaberriigis meie omast tunduvalt parem, kohati arusaamatum. Katsun siinkohal olulisemad erinevused välja tuua,» kirjutab Kristiina Baum.

Juttu tuleb ühest Rootsi erakoolist, kus võimaldatakse gümnaasiumiharidust neile noorukitele, kes on omal ajal õpingud pooleli jätnud. Suur osa 800 õpilasest moodustavad aga sisserändajad, osa neist omandab õppeainet nimega rootsi keel võõrkeelena. Just sellise klassi etteotsa asusin mina.  

Juhtus nii, et selle kooli pikaaegsel õpetajal sai kõigest küllalt ja ta lahkus väga lühikese etteteatamisajaga. Nii jäi kool mõned nädalad õpetajata, asendajat ei suudetud leida ning õpilased jäid ilma kolmandikust õppetööst. Õpilasi oli kahe kursuse peale kokku ligi viiskümmend, osa neist Rootsis sündinud, aga sisserändajaterohkes piirkonnas kasvanud ning polnud seetõttu kohalikku riigikeelt kunagi heal tasemel omandanud. Teised olid keskealised ja erinevatel põhjustel Rootsi kolinud; kes asüüli otsima, kes tööd, kes paremat haridust omandama.

Esimene suur erinevus on see, et kooli juhtkonnal on jagatud vastutus ehk on kolm direktorit, kellest igaüks vastutab eri valdkonna eest. Praktikas tähendab see seda, et esimesed kaks nädalat ei pööranud keegi mulle tähelepanu. Tundus, et ka direktoritel olid asjad pisut sassis, sest küsimustega juhatati mind kordamööda ühe juurest teise juurde. Jäi mulje, et koolil pole õpilaste ees sellist vastutustunnet, millega mina olin kodumaal harjunud. Samas ei vaevle kool ressursipuuduse käes, kõik toimib. Õppetöö sisu on väga kvaliteetne ja läbimõeldud ning põhineb teadusel.

Kool nõuab õpetajatelt akadeemilist riietust; naistelt kontsakingi, seelikut ja pintsakut. See pidavat autoriteeti rõhutama. Nii pidin minagi omale elus teise paari kontsakingi soetama. Täheldasin, et kõik õpetajate ja koolitöötajate ruumide uksed hoitakse lukus. Pigem seetõttu, et enamik ajast tuleb personali nagu tikutulega suurest kahekorruselisest hoonest taga otsida. Igaüks nokitseb vaikselt omas nurgas, vaid lõuna paiku võin puhkeruumist kuulda kolleegide naerupurskeid. Lõunapaus on muide tunnine.

Ja sealt jõuame teise suure erinevuseni: õpetaja on siin lihtne inimene, tal on omad mured ja tähtsad käigud, tunde annab ta möödaminnes, siis kui ta parajasti stressi pärast haiguslehel pole.

Eestis tundsin suuremat vastutust, tundsin, et saan õpilaste edule kaasa aidata. Vanemad kolleegid ütlesid koguni, et õpetaja paneb hindeid iseendale. Ilmselt nähti just seepärast paljude õpilastega vaeva. Rootsis jälle ei tohi õpilasi millekski sundida. Siin peavad nad ise oma hariduse eest põhivastutuse võtma.

Seda, et iga õpilane enda eest vastutust ei võta, on päevselge. Seepärast on rööpselt välja arendatud, või siis arenenud, mitmekülgne abi; õpilaste individuaalne nõustamine, tunniplaani ja õpetöö kohandamine, keeleabi jne. Eesti põhikoolist jäi mulje, et «abi» piirdus vaid logopeedi ja eripedagoogi sekkumisega.

Rootsi on kurikuulus oma võrdõiguslikkuse poolest. See annab tunda ka koolipingis. Nii õpilastele kui ka õpetajatele püütakse läheneda samadel alustel ning mitte teha neil vahet soost, päritolust või majanduslikust taustast lähtuvalt. Osale õpilastest tähendab see paratamatult eelistest teiste kasuks loobumist. Tahtmatult tekkis võrdlus Eesti koolisüsteemiga, kus pigem premeeriti tublisid ja karistati halva õppeedukusega õpilasi asjade eest, mille suhtes õppuril endal oli üpris vähe võimalusi kaasa rääkida, nagu geneetilised eeldused, perekonna jõukus ning tugi.

Üks, milles võrdõiguslikkus veel väljendub, on hindesüsteem. Siin peetakse alandavaks õpilasi numbrite alusel järjekorda kategoriseerida. Hindeid on kuus, millest F on mitterahuldav, teised E-st kuni A-ni, millest A on parim, näitavad, mis tasemel õpilane on nõutavad teadmised omandanud.

Veel, õppetööd saadab siin asjalikkus ja suur usk teadusesse. Kui teinekord võisid eesti kolleege tabada tugevad emotsioonid teatud õpilaste või perede suhtes, olgu siis kiindumus või pahameel, siis siin kohtab sellist asja õnneks harva. Asjalikkus ja neutraalsus ennekõige saadab õpetajate tööd, emotsioonid kellegi või millegi suhtes on teisejärgulised. 

Kui tulla tagasi korra selle juurde, et õpetaja on ka inimene, tuleb võrdluses välja tuua suur palgavahe: madalapalgaline õpetaja teenib siin 3000 eurot kuus. Kusjuures tasustatud on ka tundide ettevalmistus ja õpilaste kodutööde parandamine.

Veel võib ühe erinevusena välja tuua siinse suhtumise tervisesse. On ju rootslased väga kõrge elueaga, nende keskmine iga jääb 80 aasta kanti. Sestap võetakse ka stressi kui haigussümptomit vägagi tõsiselt. Praktikas tähendab see seda, et pisemgi närvipinge vajab kodust väljaravimist. Seda võimalust töökohustustest puhata kasutatakse ohtrasti. Selle nähtusega kaasneb tugi- ja taustajõudude olemasolu. Asendusõpetajad ja muud tuginähtused on koolihariduse lahutamatu osa. Mäletan, et Eestis käidi tööl ka haigena, osa pidas seda suisa auasjaks, millega suvevaheajale siirdudes kiideldi. Kui Eesti koolis üks õpetaja puudus, sai keegi teine tema klassi tolleks momendiks enda vastutusse, asi lahenes käigupealt ja kooli sees.

Tervist soosivasse valdkonda kuulub minu koolis ka juhtkonna otsus, et kooliajal on saiakeste ja maiustuste söömine taunitud ning õpetajate tuppa tellitakse iga päev vaagen värskete puuviljadega.

Suurimaks sarnasuseks kahe riigi vahel võib pidada seda, et ei siin ega sealpool lompi pole õpetajaamet just auväärseim. Suurim tänu peegeldub ikka nende õpilaste silmist, kellele patuga pooleks kolme kahe miinusega ära venitad.

Vaatamata paljudele headele asjadele ei suudeta paradoksaalsel kombel õppetaset väga kõrgele tõsta. PISA viimanegi uuring näitab, et riik on end suure vaevaga vaid keskmiste hulka rebinud. Võib-olla saab rootslastele saatuslikuks nende soov konflikte vältida, mis praktikas tähendab, et neil on raske kõrgeid sihte seada; liiga palju on vaja arvestada kõikide eripärade ja igasugu eranditega.