Piret Blankin ja Edgar-Kaj Velbri

FOTO: Erakogu/Kollaaž

Vaid kümmekond aastat tagasi vedas Eesti lennundust erakapitalil põhinev lennufirma, ka reisijateveod raudteel olid jaotunud era- ja riigiettevõtte vahel. Tänaseks on olukord muutunud ja mõlemad sektorid on libisenud riigiettevõtete täieliku kontrolli alla, kusjuures ei ole kahtlust, et ka Rail Balticul hakkab vedusid korraldama just riigiettevõte. Selle kõrval plaanib uus valitsus muuta maakonnasiseste bussivedude süsteemi, mis suurendab oluliselt riigi rolli valdkonnas. Riigi raha eest kavatsetakse hakata ehitama üürikortereid, kirjutavad Derlingi vandeadvokaat ja partner Piret Blankin ning Derlingi advokaat Edgar-Kaj Velbri.

Selles jadas on valitsuse kavatsus suurendada riigi rolli ka taastuvenergiasektoris vaid järjekordne sümptom suurimast muutusest Eesti majanduselus viimase kahekümne aasta jooksul. On asutud vastanduma ja konkureerima erasektoriga valdkondades, kus selleks igasugune vajadus puudub.

Kasvab riik, mitte majandus

Kõik eelnev toimub Eesti jätkuvalt kiduvas majanduselus, kus maksulaekumised on aastaid kasvanud kiiremini ahtaks jäävast majanduskasvust. Osalt on selle põhjuseks kahtlemata positiivne maksu- ja tolliameti jätkuv võitlus maksupettustega, mis on siiski oma mõju jätnud ka eraettevõtete halduskoormusele. Suuresti on maksulaekumiste põhjus aga üha kasvav maksukoormus, mis on riigi rolli Eesti majanduselus tõstnud vaid kümne aastaga 34 protsendilt 40 protsendini. Sellega on Eesti kiirelt lähenemas Euroopa keskmisele. Õhuke riik on ametlikult surnud.

Miks püüab riik üha enam üle võtta tootmisvahendeid, kapitali ja tööjõudu? Osalt on sellise majandusliku paradigmamuutuse põhjuseks kahtlemata sotsiaalne tellimus. Pärast kiire majandusbuumi ja äkilise krahhiga silma torganud majandustsüklit vajas ühiskond stabiilsust, nõrgemate järeleaitamist ja suuremat tähelepanu sotsiaalsfäärile. Muutus majanduselus pole toimunud aga üksnes riiklike sotsiaalkulutuste turgutamiseks – ei ole ju ei transpordi- ega energiasektori natsionaliseerimine seotud kuidagi vajadusega tagada pensionide kasv või Haigekassa jätkuv rahastatus. Selle põhjust võib näha hoopis avaliku sektori üha kasvavas soovis kontrollida, koguni tsentraliseerida Eesti majanduselu, teisisõnu riigikapitalismis.

Ebaaus konkurents

Muutuste tuhinas on unustatud, et Eestile majandusedu taganud ühiskonnakorralduse tuum on vaba turumajandus, mis tagab kapitali efektiivse jaotumise majanduses. See ei tähenda, et peaksime loobuma sotsiaalteenuste senisest suuremast tähtsustamisest või mahajäänud regioonide turgutamisest. Küll aga eeldab see lähenemist riiklikule sekkumisele toimivate majandussektorite tegevusse kui erandisse. See eeldab kindlaid kriteeriume, reegleid ning põhjendusi. Riigiettevõtete juhtide nimetamise protseduuri muutmisest tähtsam on arutelu ja ühiskondlik kokkulepe selles, kui kaugele riik oma ettevõtlusega läheb.

Suheldes kodanikega on riik alati võimupositsioonil. Kui riik annab oma ressursse üle iseenda ettevõttele, loob see riigiettevõttele ebaausa eelise samas sektoris tegutsevate eraettevõtete ees. Just see on toimumas Tootsi tuulepargi arendusega, mille rajamiseks otsustas riik võõrandada tuulepargi aluse kinnisasja Eesti Energiale üle viie korra turuhinnast soodsamalt. Odavalt saadud maa annab Eesti Energiale omakorda võimaluse rajada tuulepark eraettevõtjatega võrreldes oluliselt soodsamalt. See on ebaaus konkurents.

Veelgi enam, kuna kaitseministeerium on valdava osa tuulepargiarendustest keelanud, ei pruugi mõne aja pärast taastuvenergia turul sellist vaba konkurentsi Eesti Energiale üleüldse säilinud olla. Seega jõuame olukorda, kus ka tuuleenergiasektor libistatakse riigiettevõtte kaukasse. Pole aus, kui ühel mängijatest on võim keset mängu reeglitega manipuleerida.

Vajame selgeid reegleid

Eelnev ei tähenda, et riigi tegevus majanduselus, sealhulgas tulu teenimise eesmärgil, peaks olema alati välistatud. Riigivara võõrandamine riigiettevõtetele allpool turuhinda saab olla mõeldav olukorras, kus vahetut konkurentsi avaliku ja erasektori vahel ei ole (näiteks avaliku sektori kinnisvarahaldus Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi poolt) või sektorites, kus riigi tegevus kannab vähemalt osalt ka avalikku funktsiooni (näiteks Eesti Posti postkontorite võrgustiku puhul). Avaliku rahaga toimiva konkurentsiga turgudele sekkumine vajab aga debatti, kindlaid reegleid ja nii sisuliselt ausat kui ka ausana paistvat regulatsiooni.

Täna pole ei sellist debatti, reegleid ega ka riigi soovi nende üle arutada. Kerkinud probleemirägastiku lahendamine annaks kindlust nii eraettevõtetele investeeringute planeerimisel kui ka riigiametnikele otsuste langetamisel. Kuni selge regulatsioon puudub, tuleks tõmmata pidurit igasugusele sekkumisele toimivatesse majandusharudesse. Vastasel juhul ähvardame kiirelt lämmatada pead tõstva kodumaisel kapitalil põhineva erasektori. Riik ei peaks võtma veel üht olulist majandussektorit riigiettevõtte monopoolse kontrolli alla lihtsalt seepärast, et ta seda suudab.