Juhan Mellik: alkohol maitseb hea, aga...

Juhan Mellik. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Veel kümmekond aastat tagasi oleks olnud kujuteldamatu, et võiksin toetada ideed napsumüügi karmistamisest või säärast mõtet üldse kaalunud.

Õigus end soovi korral purju juua on fundamentaalne inimõigus, kehtis pikki aastaid minu uskumus. Ükskõik millal ja kus, niikaua kui teistele häda ei tee.

Alkohol maitses toona eriliselt hästi. Kõik joodikud teavad kindlasti seda mõnusat suminat, mis pärast esimesi lonkse keha valdab: elu tundub ilusam ja ängistavad mõtted kaovad. Niisamuti teavad kõik joodikud, et leevendus on ajutine ning reaalne maailm tungib hiljem seda vastikumalt teadvusesse tagasi.

Mitte et ma kunagi ennast päriselt joodikuks oleksin pidanud. Ma pole kunagi tulnud vindisena või lõhnadega tööle, ma ei ole purjuspäi mõne lollusega oma elu ära rikkunud. Ikka on alati kusagil kukla taga kummitanud teadmine, et oot, tegelikult see pole ju pärismaailm. Kusagil on kohustused nii enda kui teiste ees, mis tuleb täita.

Pole vast üllatus, et paljudel inimestel meie riigis seda kuklatunnet ei ole. Alustades pealtnäha edukate salajoodikutega ning lõpetades spetsialistidega, kes igal hommikul punkt kell kümme Maxima poes viinatopside ja õlleballoonidega platsis on. Roolijoodikutest rääkimata.

Kõige selle peale paneb mõtlema kära, mis tõuseb alati, kui mõnel poliitikul jagub jultumust pakkuda välja, et meie alkoholipoliitikat peaks karmistama, piirama müüki või tõstma aktsiisi.

Viimane neist on muidugi tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski.

Kuidas ta ometi ei tea, et keelud ja käsud ei tööta? Kas tõesti ta tahab, et vohama hakkaks salaalkohol? Kas me tõesti tahame lapsehoidjast riiki? Sellesinase maailma tarmonoopide puhul võiks selliseid argumente mõista, aga laiema avalikkuse puhul teeb see nõutuks.

Kõik on lõpuks taandatav filosoofilise tasemeni. Kas riik peaks kaitsma potentsiaalselt ohtlikku inimest iseenda eest? Või olgu igaüks ise oma saatuse peremees?

Radikaalse isikuvabaduse kaitsjad unustavad tihti, et mitte keegi ei ela vaakumis. Omaenda elu võib ju ära rikkuda, kuid teiste kaasatõmbamine on kuritegelik. Olgu näitena toodud roolijoodikute ohvrid, joomahullu all kannatavad pereliikmed ja kolki saavad naised või kas või haisev geoloog bussi tagaistmel.

See oli vist kolumnist Vello Vikerkaar, kes tegi kunagi musta huumorit: iga eesti perekond saaks kirjutada biograafiliste sugemetega raamatu «Joodikud minu suguvõsas».

Kas keegi veel mäletab aegu enne pronksiööd, kui alkoholi sai osta öö läbi? Millise ahistamisena uus keeld tollal tundus! Pidi hakkama veel enne kümmet õhtul poest läbi lippama…

Ma ei tunne, et ma karmima alkoholipoliitikaga midagi kaotaksin. Võidaksid aga need, kes pääsevad äkki roolijoodiku auto või purjus mehe rusika eest.

Muide, alkohol maitseb endiselt hästi. Tingimustel, et  jook on hea, seltskond on hea ning pere- ja muud kohustused lubavad.