:format(webp)/nginx/o/2016/09/20/5862477t1h5c7f.jpg)
Kremli propaganda on suutnud nii venemaalaste kui ka siin Eestis elavate venelaste seas kujutada NATOt agressiivse sõjalise ühendusena, lääs on paraku jäänud selles infosõjas praegu sabassörkija rolli, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Eesti kaitseväe peastaap teatas möödunud reede õhtul NATO rahvusvahelise pataljoni esimese suurema allüksuse ehk ligi 130 Suurbritannia sõjaväelase siia saabumisest. Veel saime teada, et Eestis paikneva liitlaste väekoondise üldkoosseis ulatub 1200 inimeseni ning et järgmistel nädalatel on oodata sõjaväelaste ja lahingutehnika saabumist Suurbritanniast ja Prantsusmaalt. Kõige lõpuks anti teada, et üksuse moodustamine on kavas lõpule viia järgmise kuu esimesel poolel.
Venemaa uudisteagentuurid jätsid selle uudise kommenteerimata. Kuid juba pealkirjade järgi sai aru, milline on Venemaa ajakirjanduse suhtumine NATO jõudude paigutamisse Balti riikidesse ja Poolasse: «NATO värava all» (NTV), «NATO on takerdunud tasakaalu otsimisse Venemaa piiri ääres» (Rosbalt), «Baltikumist võib saada NATO ja Venemaa kokkupõrke kese» (EurAsia Daily).
Ligemale 70 aastat on ametlik propaganda Nõukogude, nüüd aga ka Venemaa ühiskonnas aina süvendanud suhtumist NATOsse kui agressiivsesse blokki. Nõukogude Liidu ajal nimetati lääne sõjalist liitu rahumeelse sotsialismi ülesehitamise peamiseks ohuks. Vladimir Putini ajal on NATOt süüdistatud totaalses taotluses takistada Venemaal ennast «põlvedelt püsti ajamast».
Niisuguseid lihtsakoelisi mõtteid on süstitud Nõukogude ja süstitakse edasi Venemaa lastesse juba koolipingis. Nõukogude koolilapsed (mina nende seas) võpatasid ehmunult sõna «NATO» peale ja heitsid ärevalt pilgu taevasse, oodates sealt tuumalõhkepeaga raketi saabumist. Täpselt samamoodi reageerivad sõnale «NATO» ka praegused Venemaa teismelised.
Nii Nõukogude Liidus kui ka tänapäeva Venemaal on Põhja-Atlandi allianss sõja sümbol. Venemaa Ühiskondliku arvamuse fondi andmeil usuvad pooled venemaalased (52 protsenti), et valitseb Venemaa ja NATO riikide vahelise suure sõja tõeline oht. 60 protsendi küsitletute arvates on praegu Venemaa ja NATO sõja puhkemine tõenäolisem kui veel kahe-kolme aasta eest.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/07/6418289t1h979e.jpg)
Sealjuures on kõik riigimeediat usaldavad Venemaa kodanikud veendunud, et NATO peamised isandad on ameeriklased. NATO Euroopa liitlased on aga kõigest põlvpükstes poisikesed, kes kõigest teenivad ookeanitaguse Onu Sami huve.
Ühelt poolt suhtub Venemaa ajakirjandus suure iroonia ja skepsisega Euroopa riikide võimesse pidada sõda Venemaa sõjaväega. Teiselt poolt peetakse NATOt ikkagi Venemaa riikliku julgeoleku peamiseks ohustajaks. See kognitiivne dissonants Venemaa ajakirjanike ja ekspertide peas avaldub ilmselgelt ka ühiskondlikus arvamuses. Niisuguse vastuolu allikad on täiesti mõistetavad. Iga totalitaarne režiim vajab poliitilise stabiilsuse huvides mitmesuguseid sisemisi ja väliseid vaenlasi.
Sisevaenlane suudab koondada ühiskonnas valitsevad negatiivsed emotsioonid ja suunata need võimude pealt opositsiooni pihta, kes «tallab jalge alla ja õõnestab riigi alustalasid». Välisvaenlane lubab aga koondada ühiskonna võimude taha ning aitab seletada majanduslikke raskusi ja elatustaseme langust vajadusega mobiliseerida ressursid riigi päästmiseks sõjalise ohu käest. Loomulikult on rahvas päästmise nimel valmis ohvreid tooma.
Siit tuleneb omamoodi paradoksaalne järeldus: NATO on Vladimir Putini poliitilise pikaealisuse kindlustaja. Kuni NATO ähvardab Venemaad, seni vajab riik tugevat liidrit, kes kaitseks selliste ohtude eest. Iseasi muidugi, et NATO puudumisel leiaks Venemaa hõlpsasti mõne muu välisvaenlase. Kuid selle juures peab rahvas olema veendunud, et Venemaa sõjavägi suudab teda kaitsta. Seepärast on Vene relvade võimsuse propaganda veel üks Venemaa ühiskondliku arvamuse manipuleerimise kindel suund. Toon vaid ühe sellise topeltloogika iseäraliku näite.
«Sõjalise võimsuse poolest ei saa Venemaa sõjaväega võrrelda ühegi Euroopa riigi sõjaväge. Nii et Euroopa riigijuhtide lakkamatutel avaldustel Venemaa ohu kohta on tõepõhi all. Meie maa võib soovi korral tõepoolest kiiresti jõuda La Manche’i äärde ning NATO riigid ei suuda ennast kaitsta. Iseasi, et Venemaa ei ole kunagi kavatsenud ühtegi teist riiki rünnata ega ole seda kunagi ajaloos ka teinud. Meie sõjaline võimsus on alati olnud suunatud kaitsele. Läänest on aga meie juurde tasakesi hiilinud soovimatud külalised ja just nende vastu on suunatud Venemaa vägede võimsus,» kirjutab Svobodnaja Pressa.
Loomulikult reageerib Venemaa ühiskond üliväga valulikult NATO pataljonide paigutamisele Balti riikidesse. See on igati mõistetav: Leedu, Läti ja Eesti on ühiskondlikus teadvuses endiselt kunagised liiduvabariigid. Kui nüüd neisse riikidesse saabuvad Ameerika ja teiste liitlaste väed, siis tähendab see ühemõtteliselt okupatsiooni. Seepärast ei imesta ma sugugi, kui minu tuttavad Venemaal tunnevad huvi, kuidas on Eestis elada okupantide võimu all. Tavaliselt vastan neile, et okupantidest vabanes Eesti õigupoolest juba 1991. aastal! Ja et okupatsioon ei korduks, kutsusime kohale ameeriklased. Hämmastav on aga see, et vaenulik suhtumine NATOsse on omane ka eestivenelastele!
:format(webp)/nginx/o/2017/03/18/6467443t1h40b9.jpg)
NATO sõjalise kontingendi saabumine Eestisse on just see küsimus, mis lõhestab Eesti ühiskonna rahvustunnuse järgi. Küsitlused on näidanud, et üle 80 protsendi eestlastest ja ainult 20 protsenti venelastest peab NATOt Eesti riikliku julgeoleku garantiiks. Üle 60 protsendi Eesti venekeelsetest elanikest on veendumusel, et Eesti kuulumine NATOsse kujutab endast ohtu, sest provotseerib Venemaad sõjaliselt reageerima. Eriti ilmekalt tuli see suhtumine välja ühe hiljutise Eesti sõjalisi kulutusi käsitlenud venekeelse Delfi uudise kommentaarides:
«NATO tallab Eesti jalge alla.»
«Eesti mattub USA sõjatehnika alla – hea veel, et kogu tehnikat siia ei toodud, siis oleks Eesti võinud täitsa ära uppuda.»
«Eesti on kahtlemata saavutanud ja saavutab ka edaspidi edu okupeeriva kontingendi toitmises. Toiduainete läbimüük Tapal kasvab!»
«Ei Eesti sõjavägi ega okupeeriv kontingent ole mõeldud sõjategevuseks Venemaa vastu. See on pigem vahend venekeelse elanikkonna hirmutamiseks.»
«Küll veel näete: seal, kuhu on astunud NATO saabas, muutuvad aborigeenid tähtsusetuks mudruks.»
«Sellise vaesuse korral ükski agressor siia MITTE KUNAGI oma nina ei pista! Mõelda vaid: milleks toita veel mitte millekski kõlbavaid näljas parasiite, kui on võimalik leida idioote, kes JUBA neid toidavad.»
«... ausalt öeldes pole venelasel eriti, mille eest eestlast armastada. Eestis loetakse venelasi vähemuseks, aga eestlased võitlevad nendega samamoodi nagu suure Venemaaga.»
Sellist meelsust toetab päris edukalt Eestis tegutsev Venemaa «ajakirjandus». Näiteks Kremli propagandakanal Sputnik Eesti annab teada: «Erinevalt paljudest Eesti poliitikutest arvavad Tapa elanikud, et Venemaal pole vähimatki põhjust tungida naaberriigile kallale, ning nimetavad venelasi väga sõbralikuks.»
Tõsi, minu käsutuses oleva teabega see uudis kokku ei lange. Viibisin möödunud aasta sügisel Tapal, kohtusin seal ka kohaliku venekeelse linnavolikogu liikmega. Ta sõnas mulle, et ootab kannatamatult ameeriklaste saabumist Tapale, sest siis avaneb võimalus NATO-le vastu vahtimist virutada. Ja nii passibki lugejale meenutada viimaste päevade uudist: Eesti teabeameti juht Mikk Marran annab teada, et tema andmeil «kohalikud elanikud nende sõdurite üle ei rõõmusta. Eestisse on tulemas 800 noort Briti sõdurit. Inimesed reisivad oma baasidest linnadesse. Tõenäoliselt soovivad nad külastada meelelahutusasutusi. Me ei saa välistada, et vastasmeeskond, nagu me neid Eestis kutsume, võib provotseerida kaklusi.»
Mis on tulemus? Nii Venemaa ühiskonnas kui ka eestivenelaste seas on NATO-l agressiivse, Venemaale vaenuliku ja Eestit ohustava organisatsiooni maine. Nüüd aga küsimus: mida võtab ette NATO, et seda mainet parandada? Minu vastus: praktiliselt mitte midagi.
/nginx/o/2017/03/22/6478695t1hf87d.jpg)
Vaat on alles imelugu! Euroopa poliitikud on juba kõigil kõrvad kumisema pannud, hirmutades Euroopa Liidu riikide elanikke Venemaa propagandaga. Õigesti teevad muidugi, et sellest räägivad: Venemaa propaganda on võimas informatsiooniline ja psühholoogiline relv, mida Kreml kasutab võitluses Euroopaga.
Kuid rünnaku peamine sihtmärk on siiski hoopis Venemaa auditoorium. 140 miljonit Vene kodanikku ning ulguvenelased Euroopas ja Ameerika Ühendriikides – nemad on see armee, keda president Putin valmistab ette võitluseks läänega. Inglise keeles tegutsev Russia Today mängib ainult Euroopa poliitikute närvide peale. Kuid venekeelne propaganda muudab miljonid inimesed infozombideks.
Venemaa propagandale suudab vastu seista ainult lääneriikide tõhus vastupropaganda. Euroopa Parlament võttis vastu vastava otsuse, Poola ja Leedu poliitikud on kõnelnud kavast luua ulatuslik vastupropagandastruktuur. Kus see siis on? Isegi NATO kui Venemaa inforünnaku peamine objekt on täiesti relvitu. Venemaa propaganda eest püütakse ennast kaitsta minimaalsete ressursside abil. Otse loomulikult ootab Euroopat ja NATOt sellise suhtumise korral ees vältimatu kaotus infosõjas Venemaaga.
Võtame näiteks NATO venekeelse saidi. Seal leiduvate materjalide stiil, keel ja ka leksika on otsekui kõuekõminal mäest alla veerevad kivid. Elavat vene keelt sealt ei leia. Ei leia ka kvaliteetseid sisulisi materjale. Ainuke analüütilisemat laadi publikatsioon «Venemaa – NATO: asetame i peale punkti» on pärit 2014. aastast ning pealegi rohkete grammatika- ja faktivigadega. Hea, et Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova ei ole seda nähtavasti lugema sattunud, sest muidu saaks selle kirjutise arvel paisata järjekordse ründelaviini NATO suunal.
Ka Euroopa Liit käivitas möödunud aastal Euroopa välisteenistuse venekeelse saidi. Ent proovige sealt leida mõnda venekeelset lugu: vene keeles ei ole midagi rohkemat kui ainult rubriikide pealkirjad. Praktiliselt kõik tekstid on inglise keeles. Kas tõesti ei leia Euroopast siis ühtegi vene keele tõlkijat, kes oleks valmis Euroopa Liidu hüvanguks töötama?
/nginx/o/2017/03/22/6478701t1h026a.jpg)
Loomulikult on veel venekeelne telekanal Euronews, mille aktsiate kontrollpakk kuulub ühele egiptlasele ja mille aktsionäriks on ka Venemaa riiklik tele-raadiokompanii Rossija. Seepärast on kanali venekeelse versiooni informatsiooniline truudus Vladimir Putinile igati tagatud. Euroopa riikides levib samuti rahvusvaheline venekeelne telekanal RTVi, mis on võtnud sõltumatu poliitilise positsiooni. Kuid Venemaal endal levib see ainult satelliidi kaudu.
Baltikumi venekeelne meedia järgib aga tervikuna ühtainsamat printsiipi: «Ei ühtegi head sõna Euroopa Liidu kohta, ei ühtegi halba sõna Putini aadressil.»
Niisiis võin konstateerida kurvastavat tõsiasja: Euroopa venekeelne auditoorium, kaasa arvatud Balti riikides ja Venemaal endal, on ilma võitluseta antud Venemaa infopropaganda võimusse. Täna ei pea keegi kuidagi mingit võitlust Kremli propagandaga, parimal juhul seda ainult imiteeritakse. Kas tasub siis imeks panna, kui Tapal hakataksegi NATO sõduritele vastu vahtimist andma?
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)