Umbes 40 000 eestlase manifestatsioon Eesti autonoomia toetuseks kogunes Petrogradis vana kalendri järgi 26. märtsil 1917 Ohvitseride (praegusele Dekabristide) tänavale Jaani kiriku kõrval. Esiplaanil on uhke kübaraga daam Adele Hirsch ja tema kõrval abikaasa Johannes Hirsch, mõlemal mantlirevääril sinimustvalge lindi tükike.

FOTO: Aleksander Funk / Erakogu

Luuletaja Indrek Hirv rääkis Raimu Hansonile Tartu Postimehest, kuidas tema vanaema ja vanaisa Adele ja Johannes Hirsch osalesid sajand tagasi Petrogradi tormilistes sündmustes ning sellestki, kuidas käis nende käsi hiljem.

Tellijale Tellijale

Millises linnas elas sada aastat tagasi kõige rohkem eestlasi? Lihtne vastata – loomulikult Tallinnas. Aga mis oli eestlaste arvu poolest tol ajal teisel kohal? Tartu on vale vastus. Õige vastus viib meid revolutsioonilistesse aegadesse, mil tekkis võimalus nõuda Eestile autonoomiat ja rajada teed Eesti Vabariigi sünnile.

«1917. aastal oli Peterburi eestlaste arvu poolest kõigi maailma linnade seas teisel kohal, jäädes alla ainult Tallinnale. Seal elas ligi 60 000 eestlasest tsiviilisikut, kellele lisandusid tuhanded Peterburi garnisoni väeosades teeninud eesti sõjaväelased,» kirjutab ajaloodoktor Ago Pajur. «Enamik neist elas isiklikult läbi Veebruarirevolutsiooni sündmused, olgu siis otsese kaasalööjana või tagasihoidliku kõrvaltvaatajana.»

Väga paljud neist eestlastest läksid sada aastat tagasi tänavale meelt avaldama. Eesti kunstiakadeemia õppejõud, ehtekunstnik Piret Hirve sahtlis on omaaegne foto, millele on 26. märtsil 1917 (vana kalendri järgi) jäädvustatud tuhanded ja tuhanded loosungite ja lippude all kolonnis seisjad. Pildile on vene keeles kirjutatud, et see on eestlaste manifestatsioon 26. märtsil 1917 Petrogradis (Peterburi nimi aastatel 1914–1924).

Üsna esiplaanil on uhke kübaraga daam ja tema kõrval härra, mõlemal mantlirevääril sinimustvalge lindi tükike. Need kaks on luuletaja Indrek Hirve vanaema Adele (1889–1960) ja vanaisa Johannes Hirsch (1890–1968) ning ühtlasi Piret Hirve vanaisa, aga mitte vanaema, sest Johannes abiellus hiljem teist korda. Johannes on ka 45 aastat projekteerija ametit pidanud Aino Virkuse isa.

Piret Hirve sõnul on ta eestlastele autonoomiat taotlenud sündmusest rohkem ise lugenud, sest sugulaste ringis on sellest vähe juttu olnud. Kui ta sündis, oli vanaisa juba surnud.

Tema tädi Aino Virkus rääkis, et isa Johannes oli enne Teist maailmasõda Tartus tähtis tööstur, kuid majanduskriis Lätis ajas tema ettevõtte pankrotti ja ta asus elama Tallinna. Pärast sõda oli niisugune aeg, kus Johannese minevikust kodus ei räägitud, sest kui see oleks levinud kurjadesse kõrvadesse, toonuks see kaasa korvamatut kahju kogu perele.

Midagi ema lastele nende isast siiski rääkis: eestlastele autonoomia nõudmisest pärast Veebruarirevolutsiooni ning sellestki, et isa oli jõukust kogunud Putilovi tehases ja maksis manifestatsiooni registreerimise maksu. «Sellepärast ta ka siis fotol esireas sammub oma prouaga,» lisas Aino Virkus.

Kõige rohkem teadis nii ajaloolisest fotost kui ka oma vanaisast ja vanaemast kõnelda Indrek Hirv. Sest tema graafikust ema Helgi Hirv oli enne Teist maailmasõda vabas Eestis kuulanud ja meelde jätnud kõik, mida tema vanemate noorusaastatest revolutsiooni keerises räägiti.

«Mu vanaisa oli üks eestlaste meeleavalduse organiseerijaid tol 1917. aasta kevadel Petrogradis. Vanaema jutu järgi,» meenutas Indrek Hirv. «Maksis linnavalitsusele ka loaraha – ei tea, kas omast taskust. Seegi jutt on vanaemalt pärit.»