Jelena Skulskaja: üksmeelselt Macbethi poolt

Jelena Skulskaja Foto: Tairo Lutter

Küllap on iga lavastaja unistus osutada näpuga otse vaatajale ja hüüda: «See etendus on sinust!» Niisugune žest on tavaliselt küllaltki jõhker, sarnanedes sellega, kuidas kiusavad Capulettide teenrid Montecchide teenreid, teritades nende kallal hambaid. Jõhkrus ja sirgjoonelisus tõukavad ent eemale õrna ja haavatava vaataja, kes tahaks, et just tema ise, ilma igasuguse sunnita, annaks lavastajale õiguse oma südametunnistusega manipuleerida.

Tema, see Tallinna vaataja, ei ole näiteks sugugi veendunud, et Aleppo probleemid peaksid teda rohkem erutama kui kodumaise meditsiini aina kiirenev langemine keskaegse pimeduse küüsi, nii et kannataja pääseb spetsialisti pilgu ette alles pärast surma. Võib lausa tulevikku näha: astub arst kadunukese juurde, kes ootab rahulikult oma järjekorda, ja vaatab, kuidas too talub surma – ega tal ometi juhuslikult, hoidku jumal selle eest, pole vererõhk tõusnud ega midagi…

Ennemuiste arvati, et hea kunstnik alustab ikka õpipoisina, rõõmustab, kui on õppinud iseseisvalt lõuendit kruntima; hea arst hakkab haiglas tööle sanitarina, siis õpib aastaid ülikoolis, seejärel praktiseerib kogenud spetsialistide käe all ning alles seejärel teeb tänu oma mõistusele ja andele karjääri, jõudes suure haigla või kliiniku etteotsa, pärast mida võib teda oodata isegi ministriamet. See tähendab, et ta teab, mida teeb ja mida juhib.