Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Viivi Luik: inimene töötab, vaid nii saab ta olla vaba

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Viivi Luik | FOTO: Erakogu

Inimloomuse juurde on läbi aegade kuulunud ka illusioon tööst lahti saada, kuid just töö on inimväärikuse alus. Pühendumisega tehtud töö peaeesmärk ei ole tulu, vaid töö ise, tõdeb kirjanik Viivi Luik.

Üks suur illusioon on inimkonnal olnud läbi kõigi aegade. See läbib rahvaste muinasjutte, sellest on kantud Golemi-lood juutidel ning kratilood Eesti mütoloogias. Sellest on kirglikult sonitud punasel Venemaal ja selle üle arutletakse veel kirglikumalt tänapäeva heaoluühiskondades, kui kõne alla võetakse robotid ehk kõik, mida võtab kokku pealtnäha nii süütu sõnake «tehisintellekt».

Mis illusioon see siis on?

See kannab pretensioonikat pealkirja «Inimese vabastamine tööst» ja selle juurde kuulub ilmtingimata sinisilmne veendumus, et inimest on tõepoolest võimalik tööst vabastada ja tööst vabastatud inimene kulutab kingitusena sülle langenud vaba aja ei millelegi muule kui haridusele, kaunitele kunstidele ja kehakultuurile. Ehk teisisõnu, teritab vaimu ja treenib keha.

Sellestsamast illusioonist on haaratud ka need majandusteadlased ja sotsioloogid, kes arutlevad tõsimeelselt kodanikupalga üle.

Šveitsis pandi kodanikupalga küsimus üksvahe isegi rahvahääletusele. Ülekaaluka vastusena kõlas selge ei, sest šveitslaste arvamus oli, et kodanikupalk on vastuolus inimese inimväärikusega. Siit järeldus: inimesele annab inimväärikuse see, kui ta on enese elatamiseks valmis tööd tegema ega jää ühiskonnale koormaks.

Ajalugu ongi tõestanud, et sülle sadanud vaba aeg ja kergelt tulnud raha ei ole veel kunagi teinud proletaarlasest aadlikku ega ahvatlenud lihttöölist tegelema kõrgete kunstide, hariduse ning kehakultuuriga.

Vastupidi, ikka on selgunud, et liigne vaba aeg ja ilma vaevata kätte tulnud raha on pigem tõstnud teatavates ühiskonnakihtides kuritegevuse taset ning on õpetanud täiskasvanud inimestele infantiilset hädaldamist ja abitust, nii et nad ei ole enam võimelised ilma ühiskonna toeta toime tulema.

Siin tekib küsimus, kas ei ole ühiskonnad tänapäeval pehmete väärtuste kultiveerimisega liiale läinud ja kas pole tulemuseks tohutu hulk inimesi, keda on harjutatud inimeseks olemise vastutusest kõrvale hiilima.

Niisiis tuleb lõpuks ikka ja alati välja, et üks inimeseks olemise põhialuseid on töö. Paradoksaalsel viisil kuulub inimloomuse juurde läbi aegade ka illusioon või unistus tööst lahti saada. Nende kahe pooluse vahel kõigub rohkem või vähem iga inimene.

Väga tihti juhtub, et inimene, kes hindab oma huve ja kalduvusi valesti, või kes laseb ennast eriala ja hariduse valikul teistest mõjutada, valib vale ameti, vale töö ega saa selle tõttu kunagi teada, mida tegelikult tähendavad töörõõm ja tööle pühendumine.

Töö üks suur saladus on see, et pühendumisega tehtud töö peaeesmärk ei ole tulu, vaid töö ise. Tulu ja karjäär võivad olla ning enamasti ongi töö kaasaanded, boonused, kuid õnnestunud töö kõige suurem tasu on siiski töörõõm, mis tekib sellest, et inimene on end proovile pannud, ei ole raskel hetkel alla andnud ega käega löönud, vaid on vastu pidanud ja hakkama saanud.

Kogu maailmakultuur toetub pühendumuse ja armastusega tehtud tööle. Töö on vorminud ja kujundanud maastikke ja kuna keel, mida räägime, on tihedalt seotud maastikuga, mis meid ümbritseb, siis võib öelda, et keelte kujunemisel ja pideval muutumisel võib töö osatähtsus olla tunduvalt suurem, kui me arvame.

Töö, mida tehakse pühendumuse ja armastusega, on ajast aega olnud suur luksus. Sellepärast on olnud ja on tänini kunstiteosed kallid, samuti kontserdipiletid maailma kuulsates kontserdisaalides.

Isegi talukanade munad on puurikanade munadest tunduvalt kallimad, sest talukanadele pühendatakse rohkem aega ja tähelepanu.

Igaüks teab, kui kummiselt maitsevad odavad tomatid, mida ei kasvatata, vaid toodetakse. Odavad ja ilma maiguta on need sellepärast, et nende tootmine ei tee kellelegi rõõmu ja keegi ei tee seda armastusest tomatikasvatamise vastu, vaid ainult sellepärast, et tootja saaks kasumit. Neid kummitomateid kasvatavad rõõmutud inimesed, kes teevad päevast päeva vastumeelset tööd, kuna see on nende ainus võimalus leivaraha teenida.

Vastumeelset tööd tegevad inimesed peavad end õnnetuks, neile tundub elu olevat raske ja ülekohtune, nad on tihti haiged ja vananevad varakult. On iseendile ja ühiskonnale koormaks.

Olgu põhjuseks mis tahes, kas valed valikud või vaimne küündimatus, ikka on tööga rahulolematuse küsimus ka eluhoiaku küsimus ja tihti ka põhjendamatult kõrge enesehinnangu küsimus.

Ühe kõige mõjuvama töösse puutuva õpetuse andis mulle kadunud Pirkko Vahervuori, hea sõber Helsingist. Meenutasin seda ka mullu ühes «Plekktrummi» saates. Pirkko Vahervuori oli Soome diplomaadi, suursaadik Oskar Vahervuori lesk ning tegutses aastaid Euroopa kultuurifondi Soome osakonna juhina.

Lugu oli järgmine. Kõige rängemal Talvesõja talvel oli Pirkko teismeline tüdruk ja pidi tegema talv läbi õhtute viisi koos oma vanaemaga rindele saatmiseks rasvaküünlaid. See oli olnud ebameeldiv ja nüri töö ning lõppude lõpuks ei olnud Pirkko seda enam välja kannatanud ning oli hakanud nurisema ja hädaldama.

Kui ta jõudis jutuga sinnani, ajas ta selja uhkelt sirgu ja pidas väikese pausi, enne kui jätkas juttu: «Tead, mis mu vanaema siis tegi? Vanaema hakkas naerma ja andis mulle õppetunni, mis on mind elus alati aidanud. Vanaema ütles: «Pea meeles, et me ei tee mitte kunagi mitte midagi sellepärast, et peame, vaid teeme kõike, ka kõige tüütumaid töid sellepärast, et tahame. Orjad teevad sellepärast, et nad peavad, vabad inimesed teevad sellepärast, et nad ise tahavad. See on igaühe omaenda otsus, kas ta tahab olla ori või vaba inimene!»»

Mulle, nii nagu omal ajal Pirkkole, on see olnud kõige vabastavam, kõige üllatavam ja kõige lootustandvam sõnum, mida ma kunagi olen töö kohta kuulnud.

Võib olla, et lihtsamat ja kõigile kättesaadavamat tüütu töö talumise retsepti polegi. Pealegi ei kehti see retsept mitte ainult töö, vaid kõigi sundolukordade kohta, mis elus ette tulevad ja nõuavad lihtsalt vastupidavust.

Rääkisin siin ennist tööle pühendumisest. Neid inimesi ei ole kunagi palju, kellele on töö tõepoolest eneseteostus ja eneseväljendus ja kes teevad tõesti oma tööd pühendumisega ning avastavad töö käigus, et töö võib saada osaks inimese identiteedist ja minapildist, võib muuta koguni inimese maailmavaadet ja isikuomadusi.

Mõtestatud ja hingestatud töö hingestab ja mõtestab omakorda maailma. Ja maailma hingestamiseks kõlbab iga töö. Seda tõestavad meile kõigepealt gooti katedraalid ja tõestab ka näiteks see moodne kontserdihoone, mis asub Šveitsis Luzernis ja mis on täpselt nagu need endisaegsed katedraalidki tehtud tavalistest kividest, tavalisest saematerjalist ja tavalisest klaasist, kuid tegijatel on õnnestunud nii katedraale kui ka Luzerni kontserdihoonet projekteerides ja ehitades muuta oma tööga mateeria vaimuks.

Surnud mateeria hingestamine näibki olevat töö üks salajasi otstarbeid ja eesmärke.

Sedasama, mis on toimunud töö käigus katedraalide ja Luzerni kontserdihoone ehitusmaterjaliga, võib näha ja tajuda ka Toscana ja Umbria viinamägedel ja põldudel, mille muld on aastatuhandete jooksul inimese käte vahelt läbi käinud ning on selle läbi muutunud, nii et nende maastike nägemisel haarab meid alateadlik pühaduse tunne.

Siit lühike ja pisut pateetiline kokkuvõte: inimese võimuses on tööle pühendumisega maailma hingestada ja pühitseda.

Kuid inimese võimuses on ka vastumeelselt ja hingetult tehtud tööga maailm ära rikkuda, muuta see väljakannatamatuks, inetuks ja elamiskõlbmatuks paigaks.

Ja siin jõuame ühe olulise küsimuse juurde: mida õieti mõeldakse, kui räägitakse süüdimatu iseenesestmõistetavusega tõejärgsest maailmast?

Kas mõeldakse seda, et inetu, väljakannatamatu ja elamiskõlbmatu maailm valetatakse inimesele vastuvõetavaks, kui mingi x-riigi ärihuvide heaks töötav propagandatalitus sisendab pidevalt, et just niisugune peabki maailm olema.

Olen rääkinud tööst kui millestki, mis kuulub inimeseks olemise juurde. Olen inimesest rääkides pidanud silmas inimlikku inimest, kes püüdleb oma elus iseenesestmõistetavalt armastuse, eneseväljenduse ja tõe poole. Kes võib leida need väärtused tööga ja neid oma töö kaudu kaasinimestele edasi anda.

Kuid me ei saa enam silmi kinni panna selle ees, et müüt tõejärgsest maailmast aitab kurikavalalt kaasa ühe hoopis teistsuguse inimtõu kujundamisele.

See, mida tänapäeval nimetatakse hellitavalt tõejärgseks maailmaks, pole tegelikult midagi uut. Kõik, kes teavad, mida kujutas endast Nõukogude Liidu ja sõjaeelse Saksamaa lauspropaganda, teavad ka, et tegemist oli tõe moonutamisega, suure valega, mida terved rahvad jäid uskuma. Tõejärgse maailma tegelik nimi on propagandale allutatud maailm, valetav ja valet uskuv maailm.

Inimtõug, mida valetav maailm vajab ja mida ta valetamise abil kujundab, ei tee tõepoolest tõel ja valel vahet, allub ajupesule, ja seetõttu on seda inimtõugu äärmiselt mugav juhtida ja valitseda. See tõug sarnaneb robotitega, kellele on ükskõik, kas paistab päike või on pime, kas ümberringi on prügimägi või park, kas töö, mida nad teevad, hävitab või ehitab.

Võib-olla pole kõigi tänapäeva maailma ähvardavate katastroofide põhjus mitte miski muu kui see, et inimvaimu püütakse vahetada iga hinna eest tuluks ja kasumiks.

Siit hoiatav järeldus: niipea kui inimene kaotab võime tõel ja valel vahet teha, kaotab ta ka armastusvõime ning eneseväljendamise vajaduse. Sellega lakkab inimene olemast vaimne olend. Kohe kui inimene lakkab olemast vaimne olend, kaotab ta oma otstarbe maailmas.

Siis selgub kohe ka see, et liha ja kondid ei ole kuigi vastupidav tööriistamaterjal. Lähevad kergesti katki ja rikki ja on äraarvamatud. Siit on väike samm edasi, et inimene ei tasu ennast ära. Ei too nii palju kasumit, kui võiks.

Järgmine loogiline samm ongi inimese väljavahetamine kuulekama, vastupidavamast materjalist mehhanismi vastu.

Ainsad, mis on inimkonda seni elus hoidnud ning omaenese destruktiivsete jõudude eest kaitsnud, on olnud vaimujõud, armastus, tõetunnetus ja hingestatud töö. Need väärtused on ka edaspidi meie ainus kaitse. Muidugi juhul, kui tahame end kaitsta ja oskame oma olukorda veel hinnata.

Kas me mõistame, missuguse valiku ees meist igaüks osakesena inimkonnast, osakesena Euroopast ja osakesena Eestist praegu seisab? Ajaloolane ja diplomaat Margus Laidre avaldas hiljuti Postimehes järgmise mõtte: inimkonna senine käekäik tõestab, et suurte, hiljem ajalooliseks nimetama hakatavate muutuste tunnistajad magavad harilikult maha nende alguse, mil asjade käiku oleks saanud veel pöörata.

Kui vaatame veidi avaramat pilti, siis tööst rääkimine on rääkimine ka riigi juhtimise tööst, selle tööga seotud suurest vastutusest ja saatuslikest valikutest. Kuna töö on nii tihedalt seotud keele ja kultuuriga, on nii-öelda keele ja kultuuri nurgakivi, siis tahaksin tööst rääkimisele siin punkti panna ühe tsitaadiga Loomingus ilmunud Mart Nuti artiklist:

«Valed valikud Eesti tuleviku korraldamisel võivad kaasa tuua pöördumatuid arenguid, mille tagajärjel kaotame jäädavalt võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Sellest said hästi aru okupatsioonivõimud. Nad mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse oma kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on Eesti riigi taastamise võimalused likvideeritud. Oleks eriti rumal nüüd oma kätega teha seda, millega võõrvõim hakkama ei saanud.»

Artikkel põhineb 15. märtsil Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil «Tuulelohe lend» peetud kõnel.

Tagasi üles