Viivi Luik: inimene töötab, vaid nii saab ta olla vaba

Viivi Luik Foto: Erakogu

Inimloomuse juurde on läbi aegade kuulunud ka illusioon tööst lahti saada, kuid just töö on inimväärikuse alus. Pühendumisega tehtud töö peaeesmärk ei ole tulu, vaid töö ise, tõdeb kirjanik Viivi Luik.

Üks suur illusioon on inimkonnal olnud läbi kõigi aegade. See läbib rahvaste muinasjutte, sellest on kantud Golemi-lood juutidel ning kratilood Eesti mütoloogias. Sellest on kirglikult sonitud punasel Venemaal ja selle üle arutletakse veel kirglikumalt tänapäeva heaoluühiskondades, kui kõne alla võetakse robotid ehk kõik, mida võtab kokku pealtnäha nii süütu sõnake «tehisintellekt».

Mis illusioon see siis on?

See kannab pretensioonikat pealkirja «Inimese vabastamine tööst» ja selle juurde kuulub ilmtingimata sinisilmne veendumus, et inimest on tõepoolest võimalik tööst vabastada ja tööst vabastatud inimene kulutab kingitusena sülle langenud vaba aja ei millelegi muule kui haridusele, kaunitele kunstidele ja kehakultuurile. Ehk teisisõnu, teritab vaimu ja treenib keha.

Sellestsamast illusioonist on haaratud ka need majandusteadlased ja sotsioloogid, kes arutlevad tõsimeelselt kodanikupalga üle.

Šveitsis pandi kodanikupalga küsimus üksvahe isegi rahvahääletusele. Ülekaaluka vastusena kõlas selge ei, sest šveitslaste arvamus oli, et kodanikupalk on vastuolus inimese inimväärikusega. Siit järeldus: inimesele annab inimväärikuse see, kui ta on enese elatamiseks valmis tööd tegema ega jää ühiskonnale koormaks.