/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2009/12/21/286249t1hce06.jpg)
Nädalatagusest kultuurilehest võisin lugeda, kuidas üks arukas inimene teatas, et tema usub kapitalismi. Küsisin endalt, kas see ongi nüüd märk ajupesust või tõesti veendumuste veendumus.
Rein Veidemann: uskuda kapitalismi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina tulen ajast, kus ajusid pesti kommunismiusuga. «Kleepisin» oma hämmingu Facebooki seinale. Mulle seletati, et selle usu all tuleb mõista siin usku kapitalismi kui ainsasse efektiivsesse instrumenti, mis tagab heaolu.
Niisiis usk mitte eesmärki, vaid vahendisse. Olen juba leppimas, et täisilmalikus Eestis usust rääkides tuleb kõrvale jätta pühaduse mõõde. Veidral kombel mõjub aga just «kapitalismiusk» kapitalismi lõpmatuks ja pühaks kuulutamisena. Seda ei väära isegi tõsiasi, et riikidest on saanud pankade pantvangid. Kriisid mööduvad, usk jääb.
Eestis on «püha» kapitalismiga hoopis imelikud lood. Kui kapitalismi aluseks on omandi puutumatus ja turg, siis ei tohiks me kulmugi kergitada, kuuldes äsja, kuidas rikkad idanaabrid en gros kinnisvara kokku ostavad. 1. maist alates läheb aga Eestis «kapitalismi» tõeliseks lustipeoks, sest väliskapitalil on lubatud soodustatud tingimustel hakata siit maad odavalt kokku ostma.
Marx õpetas, et kapitalil pole rahvust ega kodumaad. Eesti neoliberalistid teevad vahet «heal» ja «halval» kapitalil. Kui aga ühel hetkel avastame, et oleme ilma oma ajaloolisest ruumist või rentnikud, siis pole tähtis, kas selle omastas hea või halb kapitalist. Meile jutlustatavasse kapitalismiusku kuulub ka mantra, et välisinvestorid päästavad Eesti masust.
Tuleb vaid olla neile meelepärane. Minu kõrvadele on see kogu aeg kõlanud kui mõisamajanduse tagasitulek, milles eestlaste kõrgeimaks saavutuseks jäid mõisateenija, kiltri, kupja ja aidamehe seisus.
Eestlaste ajaloos on suhtutud valitsevatesse uskudesse ebalevalt või koguni altkulmu.
Kapitalismiusuga ei tarvitse siiski nii minna, sest seda ei levitata ainult kantslist, piibli ja palveraamatuga. Siin on taga mitmekordsed võimendused, alates koolides juurutatavast konkurentsist, avalikkuses levitatavast edu- ja staarikultusest ja lõpetades hirmutamisega, et Eestit ootab ees katastroof, kui rikkad peaksid hakkama oma tuludelt rohkem maksma kui vaesed.
Mis tuleb pärast kapitalismi? Selle pealkirja all on ilmunud kümneid artikleid ja raamatuid. 2008. aastal korraldas Von Krahli Akadeemia koguni terve loengusarja elu võimalikkusest pärast kapitalismi. See annab lootust, et ühel päeval leitakse tagasitee sinna, «mis oli, on ja jääb» (lugegem Anton H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» II köidet). Ja kindlasti ei ole see usk kapitalismi.