Inimestega, kes väidavad e-valimised ebaturvalised olevat, pole mõtet vaielda. Kuulujutud, poliitiline poriloopimine ning sulaselge vale ei aita meid edasi, kirjutab riigi IT-arhitekt Andres Kütt Riigi Infosüsteemi Ametist.
Andres Kütt: otsides rohelist varest (8)
Alustagem varestest. Kas rohelised varesed on olemas? Kallid ornitoloogiasõbrad, tegu on metafooriga, palun kannatust! Eeldades, et kõik varesed on siiski mustad, on meil küsimusele vastamiseks kaks võimalust: me kas käime ükshaaval üle kõik varesed ja veendume nende mustas sulestikus või leiame näite rohelisest varesest.
On täitsa selge, et kõiki vareseid (vareslasi?) ükshaaval üle vaadata ei ole võimalik. Seega peame keskenduma rohelise varese otsinguile ning, kuni sellise leiame, jääma arvamuse juurde varesest kui mustast linnust.
Seetõttu ei vaidleks ma siinkohal ka inimestega, kes väidavad e-valimised ebaturvalised olevat. Ükskõik mille – rohelisest varesest turvavigadeni – puudumist ei saa tõestada. Lõputu polemiseerimine selle üle, kas ja kuidas on võimalik lapselapsel vanaema eest hääletada või kui usaldusväärsed nood salapärased patsiga poisid ikka on, ei ole väga viljakas tegevus.
E-valimiste protseduur ja tehniline lahendus on parimas usus tehtud, nii et e-valimiste tulemus on vähemalt sama usaldusväärne pabervalimistega. Kuniks rohelist varest ehk konkreetset pätitegu pole, ei saa sisukalt väidelda ei kriitiliste probleemide olemasolu ega ka nende puudumise üle.
Küsimus ei ole ju selles, kas e-valimised on ühetaolised ja salajased, vaid kas Eesti valimissüsteem kui selline – paberhääletus koos elektroonilisega – on kooskõlas seadusandja tahtega. Iga kasulik asi tulest automobiili ja paberhääletuseni on seotud riskidega, need on vaja leida ja maandada.
Palun keskendume roheliste vareste otsimisele, mitte nende olemasolu võimalikkuse üle arutamisele.
Aga mitte see ei ole praegu olulisim. Ei ole eriti originaalne väita, et tehnoloogia muudab maailma meie ümber ja tundub, et kasvava kiirusega. Suur osa meie ärilisi ja isiklikke suhteid on globaalsed, tehnoloogia on meie igapäevase elu osa ka siis, kui me seda otseselt ei taju.
Idee rahvusriigist ja demokraatiast on oi kui vana. Nende nimel on meie esivanemad võidelnud, nende pärast on mul usk oma laste tulevikku. Need on päriselt olulised asjad.
Seetõttu on tähtis, et suudaksime rahvusriiki ja demokraatiat sisukalt mõtestada ka ajal, mil e-posti aadress on tihti nimest olulisemgi ning sotsiaalmeedia kõigutab valitsusi. Milline on riigi tähendus maailmas, kus toimetavad üleilmsed suurkorporatsioonid ning punt provintsilinna IT-tüüpe võib globaalse telekomiäri uppi lüüa?
E-hääletus on just nimelt katse küsida põhimõtteliselt olulist küsimust «kuidas võiks toimida kodaniku vaba tahte väljendus aastal 2017?». Kuidas võiksid riik ja demokraatia muutuda? Sest muutuma peab, meie praegune maailm on Vestfaali rahuga võrreldes põhimõtteliselt teistsugune paik. Samas, läbi aegade on inimesed arvanud maailma olevat hulluks läinud. Kangekaelne konservatism on kindlasti üks meie valikutest. Peaksime ühiskonnana leidma konsensuse, kas see valik on õige või mitte. Tegu ei ole kerge probleemiga. Kindlasti on lihtsam ära keelata ja kinni panna. Aga ehk siiski üritame?
Usun, et just väikesele rahvusriigile on eluliselt tähtis leida viis ka kahekümne esimesel sajandil midagi tähendada. Ma tõesti ei tea, kuidas seda teha. On mõned ideed. Aga üsna selge on, et kuulujuttude, poliitilise poriloopimise ning sulaselge vale toel me vastust kätte ei leia.
Küll aga võime maha magada mõne rohelise varese või lasta mööda suure võimaluse. Milliseid uusi vahendeid demokraatia arendamiseks tehnoloogia meile pakub? Kas äkki õnnestub selle abil kuidagi otse- ja parlamentaarne demokraatia kokku sulatada? Ja just need küsimused on praegu olulised.