Erkki Bahovski: lollidemaa paralleeluniversumid

Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Samal ajal kui poliitikud tegelevad pseudoteemadega, on olemas ka tegelik maailm tegelike probleemidega, kirjutab kolumnist Erkki Bahovski.

Euroopa Liidu liikmesriikides elamine ja töötamine on tore võimalus, aga tegelikkuses võib mõni seik selle võimaluse kasutamise põhjalikult tüütuks ja närvesöövaks muuta. Brüsselis ei saa korterit üürida enne, kui pangaarve sealsetes pankades avatud.

Aga pangaarve avamiseks – arvasite juba ilmselt ära – on vaja teil ette näidata üürileping. Ja nii edasi, mustmiljon sekeldust. Ühendkuningriigis käis mulle närvidele näiteks pisiasi, et valamus oli kaks kraani, ühest tuli soe ja teisest külm vesi. Segistit nägin vist vaid ühes kohas.

Jajah, ma juba tean, mida minu oponendid tahavad öelda. Et ma tahan kõike unifitseerida, erinevusi maha lihvida jne. Ei taha, segistit kasutav inglane jääb ka edaspidi inglaseks ja 15 minutiga pangaarvet avada saav belglane jääb belglaseks ka tulevikus. Ta jääb belglaseks ka Eestisse tulles, kus ta saabki 15 minutiga pangaarve avada.

Ühesõnaga, Euroopa Liidu ülesanne võiks olla muuta oma kodanike elu liikmesriikides kergemaks, nii et ei peaks igas liikmesriigis mõistatama, missuguseid bürokraatlikke ja olmelisi riukaid on iga liikmesriik suutnud tekitada. Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust niikuinii ja jäägu neile siis nende kaks kraani, vasakpoolne liiklus ja teistsugused pistikud.

Aga vähe sellest – bürokraatlikud piirid ei jookse üksnes liikmesriikide vahelt, vaid ka nende seest. Eksisteerivad tõesti paralleeluniversumid, mille vahel õnnetu kodanik peab kuidagi manööverdama.

Eelmisel aastal pikendasin autojuhiluba. Ainus kord, kui pidin kuskile minema, oli pereõde, kes tegi kindlaks minu suutlikkuse autot juhtida. Ülejäänud protseduur leidis aset toast väljumata – maanteeameti e-teenindus lubas kasutada isegi vana fotot ja saatis uue juhiloa postkasti.

Nüüd aga seisab ees ID-kaardi uuendamine. Ja olemegi hopsti paralleeluniversumis, kus tegevus leiab aset 20. sajandis. Tegevus on siis «kleebi ja lõika» – tuleb teha uus pilt ja see taotlusele kleepida. Taotlusele tuleb kirjutada ka allkirjanäidis. Jah, kuidagi saab seda kõike teha ka arvutis, aga mitte nii nagu e-maanteeametis – allkirjanäidise peab skaneerima jne. Lihtsam on ikka kleepida ja lõigata ja taotlus postiga ära saata. Pealegi, paljudel on üldse võimalus midagi skaneerida?

Kusjuures autojuhiluba kehtib kümme aastat, seega võis kasutada ka kümme aastat vana fotot. Aga ID-kaart kehtib üksnes viis aastat ja vaja on ka uut fotot. Ka allkiri tundub viie aastaga nii radikaalselt olevat muutunud, et on vaja uut näidist. Kus on loogika? Või peaks küsima, kas siin on tegemist loogikaga, millest tavakodanik midagi ei taipa?

Meil aga domineerivad avalikkuses teemad, mille püstitamist on keeruline mõista. Näiteks e-valimised. Jah, Venemaa häkkimine eri riikide valimistesse on murettekitav, kuid pole mõeldav, et Eestis selle peale pole mõeldud. Seni ei ole e-valimistega midagi juhtunud, see tähendab, et mure on olematu asja pärast. Aga vägagi olemas on ID-kaardi vahetajate järjekorrad. See on reaalsus.

Kas tohib nüüd paluda, et poliitikud tegeleksid reaalsete probleemidega?

Näiteks selle asemel et arutada presidendi seitsmeaastast ametiaega või vapside nn rehabiliteerimist, võiks ju tõstatada küsimuse ID-kaardi vahetamise lihtsusest Politsei- ja piirivalveametis. Ja äkki mõni poliitik mõtleb veel kaugemale ja küsib, kas eraldi juhiluba ja ID-kaarti on üldse vaja. Võibolla saaks need kokku panna. Aga nii, et kokkupanemisel ei tekiks hiigeljärjekordi, bürokraatlikku segadust ega küsimust, missugune ametkond seda uut kaarti just väljastab. Pliis.