Lauri Vahtre

FOTO: Tõnu Noorits

Lääne sotsiaal- ning humanitaarteadustes on maad võtnud relativism, üleüldine moraalne eklektika ja lahtiütlemine väärtustest ning ka olemasolevatest teadmistest, nendib ajaloolane Lauri Vahtre, võttes kokku vana vaidluse inimloomusest.

Tellijale

Tõde ja moraal

Sama võib öelda kultuurirelativismi noorema venna, tõe olematuse teooria kohta, ehkki pisut teisel põhjusel. Nimelt on väide, et tõde ei ole olemas, iseennast välistav. Iga lause on väide, iga väide pretendeerib tõele. Kes väidab, et tõde pole, kuulutab vaid äraspidist tõde, samaväärset hüüdega «Kuulge, te ei kuule mind!».

Mis ei tähenda, et tõe olemasolu oleks tõestatud. Nendin vaid, et me ei saa mõelda ega suhelda ilma eeldamata, et asjad on või olid mingil kindlal moel ja mitte teisiti ning et meie teadmine või arvamus seda tegelikkust ei muuda. Tõe olemasolu eelduseta ei püsiks koos ükski inimkooslus, sest suhtlemine muutuks võimatuks. Poleks võimalik üldse midagi sihipärast teha, ei jahil käia ega põldu harida. Kogu inimtegevus põhineb usul tõe olemasolusse. Niisiis on tõe eeldamisel sügav bioloogiline algpõhjus ja tõetuse kuulutus, nagu öeldud, on lihtsalt nonsenss.

Kuid INIMloomust ei leia me paraku ka siit, sest vahetegemine asjade tegeliku ja näilise seisu vahel on jõukohane ka paljudele loomadele. Mis tekitab kiusliku küsimuse: miks peab üldse arvama, et inimese teeb inimeseks mingi spetsiifiliselt inimlik omadus? Selline eeldus ei ole millegagi põhjendatud, sest ka mitteunikaalsetest elementidest võib kokku panna unikaalse terviku. Iga originaaltekst tõestab seda. Järelikult võiks inimene olla (teistest) loomadest erinev ka ühegi unikaalse jooneta.

Õnneks või õnnetuseks on sellised jooned siiski olemas. Neist oletatavasti tähtsaim on võime opereerida abstraktsete mõistetega «hea» ja «kuri» – mida konkreetset nendega parajasti ka ei seostataks; mitte segi ajada «hea» ja «halvaga», mida loomad tunnevad hästi. Hea ja kurja kaksainsusel põhineb igasugune eetika, mis sel või teisel kujul on olemas igal inimkollektiivil, kuid teadaolevalt mitte loomadel. Võimalik, et puhtast pragmatismist lähtuv, kuid sellest kaugemale ulatuv eetika ongi inimese peamine evolutsiooniline eelis.