Jevgeni Krištafovitš: Vabaerakonna esimehe kampaania meenutab putinlikku Ühtset Venemaad

Jevgeni Krištafovitš Foto: Erakogu

Vabaerakonna juhatuse liikme Elo Lutsepa vastus (Postimehe arvamusportaalis, 17.03) Ivan Makarovile minu personaalküsimuses sunnib mind avalikult tunnistama, et Vabaerakonna selle aasta esimehe kampaania meenutab aina rohkem putinlikku Ühtset Venemaad ning rünnakud on läinud äärmiselt isiklikuks. Kuid erakonna päästmise nimel ei kavatse ma kandideerimisest loobuda, kirjutab Vabaerakonna liige Jevgeni Krištafovitš.

On raske osaleda võitluses, mida peetakse ebaausalt, suletud uste taga, kasutades laimu ja valet, poliitilist korruptsiooni ja pidevat erakonnast väljaheitmist.

Mind süüdistatakse selles, et ma ei lase erakonnal jagada katuserahasid ilma konkursita, astuda koalitsiooni putinliku Ühtse Venemaaga, pressida erakonnast välja teisitimõtlejaid ning võitlen erakonnasisese poliitilise tsensuuriga.

Minu väljaarvamist Vabaerakonnast nõuab meie erakonnaga 8. märtsil liitunud Artur Talvik, kes istus parteisse nagu taksosse, et jõuda punktist A punkti B oma isikliku eesmärgi täitmiseks. Kui seda teenust talle osutatakse, siis astub ta sihtpunktis taksost välja ja maksab täpselt taksomeetri järgi. Mina aga olen Vabaerakonna asutajaliige ja esimese juhatuse liige. Minu jaoks on see erakond osa minu elust ja minu südamest.

Erinevalt oma oponendist olen mina erakonna asutanud ja osalenud kogu aeg selle arendamises. Mõistan, kui tähtis on säilitada hääli ja osaleda valimistel, et lõpetada Keskerakonna ainuvõim Tallinnas. Olen oma kavatsustes aus, avatud ja valmis dialoogiks.

Nõukogude ajast mäletame, kuidas partokraatia ja aparatšikud võitlesid tugevate tõekspidamistega dissidentide vastu. Teisitimõtlejad on alati tekkinud seal, kus valitsevad poliitilised kokkumängud, korruptsioon ja partokraatia rikastumine tavainimeste arvel.

Oma erakonnakaaslaste palvel Vabaerakonna esimeheks kandideerimine on andnud minu vastu suunatud partokraatia laimukampaaniale ainult lisahoogu. Praegu puutun kokku minu positsiooni vaigistamisega ja mulle esimehe kandidaadina sõna mitteandmisega paljudes meediakanalites.

Erakonna juhatus on niivõrd nõrk, et on sisuliselt loobunud igasugusest võitlusest parlamendi tasemel, loobub osalemisest valimistel ja loobus isegi debattidest esimehe kandidaatide vahel. Selmet korraldatakse demonstratiivselt meediale suunatud «erakonna tuleviku arutelusid Artur Talvikuga».

See on loogiline jätk viimastel kuudel erakonnas kestnud olukorrale, kus kõiki, kes on avalikult astunud juhtkonna tegevuse või pigem tegevusetuse vastu, sunniti lahkuma või arvati erakonnast välja. Nii on erakonnast välja astunud kõik endised tegevjuhid, kauaaegne Tallinna piirkonna juht Mati Ilisson, erakonna programmi autor Ats Miller ja paljud teised.

Viimane, kes välja visati, oli aktiivne liige Tartust Marju Silvet, kes pöördus kirjaliku avaldusega Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) poole palvega kontrollida erakonna kohalikku kampaaniat valimisliitude varjus.

Kui kõik teisitimõtlejad elimineeritakse, siis loomulikult ei ole kellegagi debateerida. Jääb kõlama ainult üks positsioon, üks erakond ja üks juht Artur Talvik.

Ajaloost teame, kuhu viib selline tee, sest populism ja ainult ühe arvamuse domineerimine lõpeb alati ühesuguselt, lõpeb totaalse krahhiga.

Ühiskond ei ole nukuteater, kus inimesi on võimalik juhtida nagu käpiknukke.

Seega ma ei anna alla: võitlus populistide vastu on tänapäeval üldse kõige olulisem väljakutse poliitikas. Ja nii õhukeses riigis nagu Eesti, on see lausa elu ja surma küsimus, sest ebaausad ja ebakompetentsed otsused võivad meid viia lausa omariikluse kaotamiseni.

Eesti Vabaerakonnal on ainult üks tee – see on tee ilma valedeta, ilma poliitilise korruptsioonita ja ilma tsensuurita. See on tee, mis viib võidule!