Mullu suvel, kui Naoto Kan tõusis Jaapani peaministriks, peeti tema esmaseks tööülesandeks koristamist. Aga mitte selle sõna otseses mõttes. Loodeti, et ta toob selgust kaosesse, mille oli tekitanud tema parteikaaslane, eelmised üheksa kuud valitsusjuhi positsiooni hoidnud Yukio Hatoyama.
Toona valmistasid saareriigile muret tüli USAga tolle sõjaväebaaside pärast, vananeva rahvastikuga stagneeruv majandus ning hiiglaslik riigivõlg, mis tõi koguni kaasa hirmutamisi Kreeka saatusega.
Suuri lootusi pandi Kani tulisele iseloomule, mis oli talle toonud tiitli Ira-Kan (vabas tõlkes Ärritatud Kan – toim). Samuti asjaolule, et kunagine lootustandev noor füüsik Kan ei tõusnud poliitikaeliiti mitte tänu mõjukatele sõpradele-sugulastele ega nähtusele, mida küünikud kutsuvad poliitbroilerluseks, vaid iseseisva tõsise tööga.
Hinnati ka Kani ausust: oma varasemaid vigu on ta tunnistanud ning hüvitanud neid kord koguni sellega, et ajas patukahetsuse märgiks pea kiilaks ja suundus budistlikule palverännakule Shikoku saare 88 templisse.
Nüüd peab Kan aga juhtima koristustöid selle sõna kõige otsesemas ja rängemas tähenduses. Ning erinevalt majandusmurede leevendamisest, mille puhul toonuks halvim stsenaarium Kanile kaasa lihtsalt kohakaotuse ja muidu siiski endiselt üsna heal järjel Jaapani rahvale majandusliku tagasilöögi, tuleb praegu pingutada miljonite inimeste tervise ja elude nimel.
Kuigi võrdlused Titanicuga on kahtlemata stereotüüpsed ja äraleierdatud, peavad need praegu Jaapani puhul paika palju otsesemalt kui enamikul teistel juhtudel. Sest haprast saareriigist on saanud tuumakatastroofi uppumise ohus piirkond ning sarnaselt kreenis laevaga on ka riik koht, kust kapten lahkub viimasena – olukorras, kus paljud jaapanlased haaravad võimalusest leida neid kuhugi mujale viiv lennupilet, peab peaminister jääma kohale ja tõotama inimestele, et kõik saab korda.
Nädala kestnud kriis on näidanud, et Kan pole Nicolas Sarkozy tüüpi riigimees, kes tormab kõikjale kohale ja esineb lennukate algatustega, mille täitmine tekitab tema nõunikele küll tõsist peavalu, aga lõpuks lükkab asjad siiski liikuma. Kan on avalikkuse ette ilmunud üsna harva ja sageli pole tema sõnumid olnud just lootustandvad.
Kani asemel on jaapanlastele viimaseks kaljuks ja tugipunktiks saanud hoopiski tema parem käsi Yukio Edano. Pidevalt rahvast viimastest arengutest teavitavast Edanost on saanud isik, kellele rahvas loodab.
Uudistevõrgu AFP väitel võrdlevad jaapanlased Edanot juba USA teleseriaali «24» terrorismivastase võitlusega tegeleva agendi Jack Baueriga, kes suudab ööpäeva jooksul väsimatult tegutsedes ära hoida katastroofi. Ainuke vahe on selles, et täna möödub juba 7 x 24 tundi ning katastroofist pole Jaapan veel pääsenud.
Twitteri vahendusel ilmarahvast oma tegevusega kursis hoidvad jaapanlased paluvad Edanot, et ta läheks vahepeal ka magama ja sööks. Kanil aga soovitavad uinakut jätkata – niikuinii on temast rohkem kahju kui kasu.