Ammani amfiteater.

FOTO: Erki Loigom

«Ära sinna Jordaaniasse küll mine! Türgis plahvatavad ju pommid, sõida parem Egiptusesse.» Just selline tundub olevat lihtsustatud ja kaugem vaade Lähis-Idale. Lähemal süvenemisel siiski selgub, et just Jordaania on üks viimaseid turvalisi riike piirkonnas, kirjutab Erki Loigom.

Küll aga on piiride taga toimuv avaldamas tugevat survet ka Jordaaniale. Millised on olnud Süüria sõja ja kõigi tänapäeva konfliktide ema, Iisraeli-Palestiina tüli mõjud Jordaaniale? Kas kuni prohveti endani ulatuva suguvõsa poolt valitsetava Jordaania kuningriigi stabiilsus on kuidagi ohus?

Jordaania on väike riik Lähis-Idas Süüria, Palestiina, Iisraeli, Iraagi ja Saudi-Araabia vahel. Vaevalt Eestist kaks korda suurema pindalaga territooriumil elab peaaegu 10 miljonit inimest, kes on enamasti koondunud viljakatele põhja- ja läänealadele. Enamiku riigi pindalast moodustab elamiskõlbmatu kõrb. Asustuse paiknemise tõttu on Jordaania ideaalne maa omal käel rändajale. Rendiautoga on võimalik nädalaga näha ära kõik oluline – kohustuslikud vaatamisväärsused riigi keskosas, nautida Punase mere laineid ja müstilist beduiinide kõrbeelu lõunas ning uurida Süüria sõja mõjusid põhjas. Teed on valdavalt heas korras. Pealinn Amman on küll suur, kuid turistile huvipakkuv on koondunud lähisidalikult kihisevasse vanalinna, mis on läbitav lausa jalgsi. Autoga Ammanis liiklemine on korralik väljakutse, sest liikluseeskirjadest on jordaanlastel omamoodi arusaamad. Täiskindlustus rendiautole on seega rangelt soovituslik.

Turismisektor kannatab Lähis-Ida halva maine tõttu 

Jordaania majandus on olnud ajalooliselt väga suuresti sõltuv turismist. Hiilgeaegadel on turismi- ja teenindussektori osakaal majandusest olnud viiendik. Nüüd on see kukkunud viie protsendi tasemele ja riiklikult seatud eesmärk on jõuda kaheksa protsendini. Turistide üldarvudes on kukkumine olnud julm – 8,5 miljonilt 2010. aastal 5,3 miljonini eelmisel aastal. On küll äärmiselt mugav olla turismimagnetites Petras ja Wadi Rumis üks väheseid kulgejaid tühjadel radadel, kuid kohaliku tööhõive ja majanduse jaoks on tegemist katastroofiga.

Petra varkamber.

FOTO: Erki Loigom

Jordaania visiitkaardiks kujunenud nabatealaste iidses linnas Petras, kus parimatel päevadel tuli imelise Varakambri pildistamiseks järjekorras seista, võib nüüd leida inimtühje hetki kataloogipiltide tegemiseks. Kolme tuhande külastaja asemel käib seda moodsaks maailmaimeks nimetatud kompleksi vaatamas  poole vähem turiste kui harjutud. Hotellide omanikud kurdavad rekordarvu broneeringute tühistamiste üle. Uute majutusasutuste ehitamine on jäänud soiku ja hinnad kohalikes söögikohtades on tõusnud kõrgustesse.

Kui varem moodustasid Jordaania külaliste enamuse inglased, sakslased, venelased ja skandinaavlased, siis nüüd on turistid peamiselt sisemaised või teistest araabia maadest ning olulise osa moodustavad näiteks hiinlased. Riigil on olemas turismiga tegelev ministeerium, kus luuakse väga suure pühendumusega riigi kuvandit ning arendatakse turistidele suunatud pakette ja lahendusi. Viisaprotseduurid piiril on viidud seninägematult lihtsateks – viisa lööb passi seda kontrolliv ametnik ning oledki ülisõbralikus riigis, kus hüüatus «Welcome to Jordan!» (Tere tulemast Jordaaniasse!) on kasutusel teretuse asemel.

Jordaania on tõesti turvaline. Faktidest kõneledes on riik terrorismiohu tasemelt hinnatud  Ameerika Ühendriikide ja Kanadaga samale tasemele. Taimaa, Prantsusmaa, Türgi või Egiptus asuvad selles kurvas edetabelis oluliselt halvematel kohtadel. Turistide heaolu on jordaanlastele auküsimus ja seda võib iga riigis viibinud turist kinnitada. Erinevalt Egiptusest või Marokost on Jordaanias ka turistilõksudes mõnus viibida, ebameeldivat kleepivat kaubandust praktiliselt ei eksisteeri. Seda enam sunnib missioonitunne minema ja sooritama mõne ostu vähestest avatud suveniiripoodidest, kust lahkumine viibib pakutud tee- või kohvitassi nautimise tõttu.

Wadi Rumi

FOTO: Erki Loigom

Jordaanlased on sarnaselt teiste Lähis-Ida rahvastega väga uudishimulikud ja külalislahked inimesed ning pakutud teetassi eest enamasti raha ei küsita. Kuid just nende teepauside ajal peetud vestlused peegeldavad põliselanike muresid ja rõõme kõige selgemalt.

Turvalisuse vaatenurgast olgu mainitud, et enamik turiste paeluvaid vaatamisväärsusi (Petra kivilinn, Wadi Rumi kõrb, Aqaba kuurort, pealinn Amman) asuvad riigi kesk- või lõunaosas. Ebastabiilsemaks loetakse kolme kilomeetri laiust riba põhjas piiridel Süüriaga ning probleemseks on saamas kõrbealad Iraagi, Süüria ja Jordaania nurgas, kus äärmusliikumine ISIS proovib oma mõjuala laiendada ka Jordaaniasse. ISISe mõjust riigile kõneleme hiljem pikemalt. Seega ei tohiks turistidel põhjaaladele eriti asja olla, kui rahutute aegade mõju uurimine omaette eesmärgiks ei ole. Minul natuke oli.

Süüria sõja mõjud Jordaaniale

Süüria kodusõja tõttu on Jordaanias täna ligi kuussada tuhat registreeritud, kuid reaalselt kuni poolteist miljonit põgenikku. Kui lisada siia aastakümnete jooksul Iisraeli loomise ja juudiriigiga peetud sõdade tõttu pagenud ja tänaseni laagrites elavad palestiinlased, siis moodustavad riigi populatsioonist põgenikud väga märkimisväärse osa. Kui Palestiina aladelt tulnud on Jordaania igapäevaellu juba sisse sulanud, siis lühikese aja jooksul saabunud mass Süüriast on keeranud riigi majanduselu pahupidi.

Jordaaniat on, erinevalt naabritest, valitsetud suhteliselt targalt ja vaoshoitult. Religiooni ja valitsejate roll kodanike ohjeldamises on alati kantud inimeste heaolu vaatenurgast. Riigi tänase kuninga Abdullah II populaarsus on väga kõrge, kuid see on tingitud tema isa, kuningas Husseini poliitikast.  Väga noorelt, vaid 18-aastaselt 1952.aastal kuningaks saanud Hussein rakendas riigis kohe araabia maadele ebaharilikku demokraatlikku riigivalitsemismudelit. Selle tulemusena said vabadel valimistel võimule küll keskmisest radikaalsemad vasakpoolsed ja kuningas oli sunnitud lühiajaliselt rakendama autoritaarseid meetmeid, kuid peale seda episoodi on Jordaaniat valitsetud just alamate heaolu silmas pidades.

Ar Ramtha piiripunkt Süüriaga.

FOTO: Erki Loigom

Praegune kuningas on jätkanud isa valitud rajal ja on seetõttu muutnud Jordaania üheks liberaalsemaks araabia riigiks, kus poliitikal ei ole kodanike elus ülearu suur roll. Konfliktid naaberriikides on aga kuningale esitanud uued väljakutsed. Olgu veel mainitud, et kuninganna Rania on äärmiselt moodne ja haritud palestiina päritolu daam, kes ei pelga ka paljasõlgselt maailma vägevaimatega arutada maailma esinduslikematel foorumitel majandusteemasid. Kuninganna araabia maailma mitte just ülearu sobivad vigurid välimuse ja riietusega antakse tänu tema tänuväärsele ühiskondlikule tegevusele kodumaal andeks.

Kogu kuningaperet austatakse eriliselt. Vaatamata pereliikmete piltide rohkusele tänavapildis ei meenuta see siiski  asiaatlikku isikukultust. Kindlasti käitub kuningas omalaadse heategijana, kes loob vaevatutele tasuta teenuseid. Nii on Ammani kõrval Zarga linnas loodud tasuta lasteasutused põgenikele ning on olemas haiglad, kus kuninga käsul on kohustuslik aidata igat abivajajat tasuta, sõltumata inimese varakusest ja taustast. Kuningas on lihtne mees ja seetõttu rahvas teda ka siiralt austab.

Kuningas Abdullah II.

FOTO: Erki Loigom

Tänase kuninga isa, kuningas Hussein on siiski piisavalt vastuoluline riigijuht, kelle tegevuse analüüsimine annab üsna selge pildi, miks olukord Lähis-Idas ja Jordaanis on just selline, nagu me seda aastakümneid tunneme. Hussein tuli võimule 1952. aastal idealistliku noorukina. Vabad valimised asendusid aga kiirelt autoritaarsete episoodidega, kui kuninga poolt loodud vabadusi hakkasid ära kasutama esmalt kommunistid ja hiljem Palestiina vabadusvõitlejad eesotsas relvastatud vastupanu Iisraelile heaks vahendiks pidanud Yassir Arafatiga.

Kuningas Hussein üritas araabia riikide selja taga leida rahumeelset lahendust Iisraeliga, pidades juudiriigiga kõige kõrgemal tasemel kümneid salakohtumisi. Kuid vaid üks episood, mille käigus Iisrael vastas palestiinlaste algatatud rünnakule juutide vastu tänaselgi päeval tuntud kümnekordse vastusega, ajas Husseini juutidega tülli. See oli soodus pinnas 1967. aastal teise Araabia-Iisraeli sõja puhkemiseks, kus Hussein võttis kiiresti Iisraeli vastase hoiaku, mida ta ise eravestlustel elu lõpupäevil siiralt kahetses.

Meenutagem, et just selle mõnepäevase konflikti tõttu kaotas araabia maailm Palestiinaks nimetatud ja enne sõda Jordaania kontrolli all olnud piirkonna ehk Läänekalda. Lisaks läks Iisraeli kontrolli alla osake Süüriast ja terve Siinai. Hiljem Siinai kui elamiskõlbmatu ja viljatu maanurk tagastati Egiptusele. 1967. aasta sõda oli araabia riikidele häbistav kaotus, mille tulemusena sai tuult tiibadesse Palestiina Vabastusorganisatsioon.  Yassir Arafat ning kuningas Hussein pöörasid tülli.

Kahe võimuka mehe erinevad arusaamad Palestiina tulevikust kulmineerusid Ammanis kümnepäevase relvakonfliktiga, mille lõpetas Egiptuse presidendi Nasseri vahendatud rahuleping. Yassir Arafat ja mitmed teised piirkonna liidrid pidasid Husseini omamoodi palestiinlasi reetnud juhiks. Seega ei ole suhted jordaanlaste ja palestiinlaste vahel olnud mitte just alati vennalikud ja pilvitud, nagu täna mõista võiks.

Hiljem on kuningas Hussein proovinud poliitilist kasu lõigata Saddam Husseini ohjeldades, kuid ka seal ebaõnnestunud. Siiski saabusid vähile allavandunud kuningat 1999. aastal matma paljud läänemaailma riigijuhid ning kirstu taga kõndisid harvanähtavas ühtsuses kõrvuti nii araabia riikide kui Iisraeli liidrid. Just Iisraeli liider Yitzhak Rabin oli Husseinile harvanähtavalt sõbralik partner, kellega peetud läbirääkimised viisid kõige lähemale rahule Iisraeliga. Protsessi edenemise katkestas Rabini tapmine Tel-Avivis ja hoopis teistsugust lähenemist targemaks pidanud juudiliidrite võimuletõus.

Teine osa Erki Loigomi Jordaania reisikirjast ilmub reedel, 24. märtsil.