Olev Remsu: tõe teadasaamiseks peab hakkama taas BBCd kuulama

Kirjanik Olev Remsu Foto: Erakogu

Kolumnist Olev Remsu kirjutab, et mööda Euroopat käib jälle äärmuslusetont ning kui nõnda edasi läheb ja 20. sajandi tumedamad ajad peaksid korduma, tuleb taas panna kõrv vastu raadiokasti ja kuulata sealt vana head BBCd, mida Trumpi toetajad süüdistavad kallutatuses.

Viimase aja kõige hämmastavam uudis on minu jaoks olnud see, mis teatas, et BBC, New York Timesi ja mõne teisegi meediatipu ajakirjanikke ei lubatud Valgesse Majja pressikonverentsile. Esitatud põhjus: valetavad!

Kong Fuzi (Konfutsius) on öelnud: ärge arvake, et inimesed, kes teiega nõus ei ole, oleksid pahatahtlikud; nad on lihtsalt rumalad. Huvitav, millist etteheidet talutaks vähema meelehärmiga, kas pahatahtlikkust või rumalust? Või ei hakataks selle üle aru pidamagi, lihtsalt peetakse Kong Fuzi uksel kinni ega lasta sisse?

Mina ning mu kooli- ja ülikoolikaaslased oleme kõrva vastu raadioaparaati hoidnud ning kuulanud läbi segamisragina aastakümneid BBCd, peamiselt küll venekeelseid saateid. Ja vahepeal koguni ei segatud!

Ikka arutasime, mida kommentaator Anatoli Goldberg eelmise õhtu saates rääkis. Mäletan üht mõttevahetust, mil arutasime, miks BBC räägib Ameerikast ja Suurbritanniast halba? Ei tohi, ei tohi seda teha, muidu tuleb välja, et Nõukogude Liidul on õigus, panime oma iidolile pahaks.

Noil aegadel peeti korra aastas loengut «Imperialismi ideoloogilisest diversioonist». Terve ülikooli ajaloo-keeleteaduskond löödi ühte auditooriumisse kokku ning seal esines ülikooli julgeolekuvolinik Boriss London. Uskumatu, kuid temagi soovitas: kuulake BBCd! Ameerika Häält ja Vabadusraadiot ei tohtinud kuulata, aga Briti raadiojaama väga kriitiliselt, palun väga!

Mu Moskva-aastatelgi jagunes tutvuskond kaheks: moskvalased, piiterlased, lätlased, grusiinid ja mõned teisedki, kes kuulasid BBCd, ning ülejäänud, kes ei teadnud niisugusest raadiojaamast õhkagi. Tsivilisatsiooni vahe, ütles mu moskvalasest sõber.

Lugedes BBC ärapõlgamisest, tundsin end inimesena, kelle kõrvu kostab teade, nagu kallim petaks teda. Ei usu seda, ärge rääkige rumalusi! Jätame meelde sõna uskuma ning selle, et meil oli Briti raadiojaamale veidi etteheiteidki. New York Timesiga on jälle niisugune lugu, et seda aina tsiteerisid ja tsiteerisid nõukogudeaegsed väliskommentaatorid, kes olid raudkindlalt suured valetajad.

Kas nende kätte jõudis siis (lääne)maailma mõjukaim leht? Ei. Neile jagati TASSi salajasi venekeelseid infoatlaseid, sinna olid vajalikud tsitaadid pandud ja sealt võis neid võtta, et endale autoriteeti ja oma loole kaalukust lisada.

Kremlile valikuliselt kõlbas, Valgele Majale üldse mitte. Ehk peaks praegu Hiina riigifilosoofia looja Kong Fuzi kahe ja poole tuhande aastases mõtteteras viimase sõna «rumalad» maha tõmbama ning asendama selle poliitkorrektsema formuleeringuga «teisiti informeeritud»?

Ei! Tark hiinlane teadis, kuidas ennast väljendada, ning annab meilegi eeskuju. Ma arvan, et kui kirjutaja kalkuleerib diplomaatiliselt, kuidas on talle kasulik sõnu seada, siis petab ta eelkõige lugejat. Kõik arvamused tulgu puhtast südamest ja ilma enesetsensuurita, jõulistest lausungitest hoidumine viib teeskluseni.

Kuidas ollakse siis rumalad? Hulk inimesi ei hakka kunagi lugema teksti erapooletu lähenemisega, et huvitav, mida siis kirjutatakse. See seltskond hoopis kontrollib, kas autor on õigetel seisukohtadel. Nad on nagu nõukogudeaegsed valvsad glavlititöötajad, kelle ees on lubatud seisukohtade nimekiri. Ja kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud. Vastupidi läänelikule suhtumisele: kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud.

Infot otsitaksegi kombel, nagu valitakse ihukatet: kas meeldib, kas sobib? Kui pole meelepärane fassong ja kui pole enda number, siis… Enamjaolt jäetakse kõrvale, kuid leidub kurjustajaidki: miks sihukest joba üldse pakutakse?

Suur osa ühiskonna- ja poliitikahuvilisi tutvub üksnes materjaliga, mille suundumus on neile vastuvõetav. Kus kiidetakse neid, keda nende meelest on õige kiita, ning vihatakse neid, kes nende arvates on selle ära teeninud.

Ollakse nagu kristlased, kes ammutavad kogu info piiblist ja katekismusest, nagu moslemid, kellele piisab maailma mõistmiseks koraani ja hadithi lugemisest, nagu bolševikud ja natsid, kes ammutasid juhtnööre oma kultustekstidest. Tohutu kiiresti isepaljunev sotsiaalmeedia oleks justkui niisugusest tellimusest sündinud.

Hiljuti kuulsin seesugust hinnangut: ma vihkan selle mehe koera kah, kes säherdust grafomaani loeb! Tähendab, lubamine käib juba autoriti.

Leidub sekte, mille andunud liikmed pagevad kollektiivselt eremiitsusesse, olgu Siberi karukolgastesse või vihmametsade ürgpadrikuisse. Millest nad siis hoiduvad? Infost, mis ei meeldi ja mis ei sobi. Infost, mis võib nende meelest riivata nende pühadusi, seega lahkusukogukonna liikmeid kahtlema panna.

Internetiajastu teeb asja lihtsamaks, pole vaja ennast metsadesse eraldada. Sotsiaalmeedia abil võid luua keskkondi ja rühmi ühte moodi uskujaist, kus kõige muu suhtes hoitakse silmad enam-vähem kinni ning kõrvad niisama hästi kui lukus.

Tulemus: ühiskond jaguneb sektideks, kes elavad vaimuürgmetsas. Mõistus veel tunneks huvi kõige vastu, emotsionaalsus igatseb vaid seda, mis kinnitab meeldivat, religioossus võtab omaks vaid selle, mis süvendab usku.

Kuhu jääb siin tõde? Igale poole. Mõistus otsib seda, emotsionaalsus ja religioossus on veendunud, et see on ammu-ammu teada. Muidugi, päriselt ei saagi usust lahti, eks meiegi veendumus, et BBCl on alati õigus, pärines lõppude lõpuks ikkagi usust. Ja me ei andnud BBC-legi õigust seda usku kõigutada, rääkida kapitalismist kriitiliselt.

Eelmise aasta moesõnaks pärjati tõejärgsus. Pikema perspektiiviga vaadates elas homo sapiens mitukümmend tuhat aastat tõe-eelses maailmas ja sai kenasti hakkama, vähemalt ei surnud välja. Mõistuse juhitud maailmatunnetus hakkas Euroopas esiplaanile pürgima alles üsna hiljuti, see juhtus valgustusajastul, XVII sajandil ühiskonna inertsema poole suurest vastuseisust hoolimata.

Jälgides Brexitiga hullutajate ja Donald Trumpi edu, näib, et vahest oli Voltaire’i ja Immanuel Kanti sissejuhatatud valgustusaeg ainult lühiaegne eksitus inimkonna teel? Rahvus- ja protektsionismifanaatikuid jätkub Prantsusmaale, Hollandisse, Ida- ja Kesk-Euroopassegi, jaguneb meilegi selle ala tublisid entusiaste.

Ja võltsuudised? Need ei ole sugugi üksnes poliitilised, need ei sünni ainult kellegi soovist pääseda võimule või hoida oma võimu. Näiteks haaras Venemaad poliitiliselt täiesti neutraalne uudis nende suurima poptähe Alla Pugatšova surmast. Samasuguseid on olnud kenake hulk. Järeldan sellest, et neid nõuab ajastu. Kus on nõudmist, seal on pakkumist.

Kõik religioonid toodavad imesid, neid teatakse olevat musttuhat. Ka meie kodumaal. Meenutame, et Vastseliina piiskopilinnuses rippunud 1353. aastal lossikabelis õhus rist, säranud imelises valguses ning levitanud ise kirikumuusikat, et rahuldada ka helikunsti austajaid.

Leidus uskujaid, paar sajandit tehti sinna palverände tervest Euroopast. Mingi osa ajalooteadmistest säärastest kujutelmadest koosnebki, ent me paneme koguni pahaks, kui keegi hakkab seletama, et see ilus asi on võlts ega vasta tõele. Palverännud Vastseliina on taastatud meie ajalgi, rohkem muidugi turistliku- ja õppeaktsioonina, aga vahest ei ole see juhus?

Möödunud sajandil tõrjuti mõistus mõneks ajaks hoopis kõrvale. Tõde asendati mütoloogiaga, mis määris nõnda kenasti mett mokale, et meeldis rahvastele. Bolševism, natsionalism, fašism, natsionaalsotsialism ja rassism ei tõstnud pead ainult Venemaal, Jaapanis, Itaalias ja Saksamaal, samalaadsed nähtused ilmutasid ennast kõikjal. Ka demokraatia kantsiks peetaval Suurbritannias, ka meie koduses Eestis ja igal pool mujal.

Tundub, et kõik kordub. Ja see võtab kõhedaks. Kas tõesti liigume sõja poole? Ja et tõe teadmiseks peab jälle, kõrv kikkis, hakkama BBCd kuulama.