Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Siiri Sisask: üheksa metsaraiet puudutavat küsimust keskkonnaministrile (10)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Laulja Siiri Sisask
Laulja Siiri Sisask Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Laulja ja muusik Siiri Sisask esitab oma metsaraiet puudutavas arvamusloos keskkonnaminister Marko Pomerantsile (IRL) üheksa küsimust, millele ta ootab ka avalikku vastust.

Kolm aastat tagasi juhtus selline lugu, et sõitsin maikuus autoga mööda üht suuremat asfaltteed, kui panin korraga tähele parasjagu tee kõrval toimuvat lageraiet! Pani küll väga imestama, maikuus ei tohiks ju metsa lindude pesitsuse tõttu raiuda? Aga ei! Suur harvester kangutas järjekindla jõhkrusega muudkui puid maha ja seda oli tõesti õõvastav näha. Helistasin keskkonnakaitsesse ja küsisin, kas selline tegevus on ikka lubatud. Malbe naishäälega ametnik vastas sealt mulle: «Jah, tohib küll.» Vastus oli öeldud sedavõrd iseenesestmõistetava tooniga, et mul tekkis tunne, kas juhuslikult pole ma ilmaelust kuidagi valesti aru saanud.

Niivõrd imelik, mõtlesin. Et kuidas saab nii olla? Vanasti ju, nagu mu kadunud naabrimees Hukogi kõneles, olla metsarahu – viisakusest looduse vastu – määratud ära hetkest, mil rändlinnud saabuvad, kuni hetkeni, kui pojad pesadest väljas. Et suvel metsa lihtsalt üldsegi ei tehta.

Mõtlesin, et midagi peab olema riigis kindlasti viltu või jäetud tegemata. Ei saa ju selliseid tähtsaid asju jätta kellegi suva järgi otsustada, sest metsamaa omanikule võib kuuluda küll kindel maalapp, aga tegelikult ulatuvad metsa kujunemise juured palju sügavamale, nii ajas kui ka ruumis, ja sisulises mõttes jääb mets ikkagi isikliku omandi üleseks nähtuseks. Nii et tahaks tõesti teada, miks on kevad-suvine raierahu jäetud erametsa omanikele soovituslikuks, samas kui riigimetsas on see kohustuslik? Tahaks teada, mis on sellise vahetegemise põhjuseks? (1)

Et eelmisel aastal Tuhalas konnakotka pesapuu harvester maha lõikas ja pesas olnud poeg selle tagajärjel hukkus, oli seega riigi poolt selge õlakehitus ja läbi sõrmede vaatamine. Ja tegelikult, riik oleks pidanud ise sellise teo eest trahvi saama, sest pole oma seadusega pesitsusperioodil keelanud metsas raietöid teha. Vaevalt, et riik hakkab trahvima iseennast või ametnikku, kes väljastas raieloa. Kuid süvitsi mõeldes, on selle teo tagajärg just riigi enda süü.

Võib arvata, et ehk määrati hiljem trahv ka kotkapuu langetajale, aga küsiks otse, et mis kasu on sellest loodusel? (2) Kas said sisulist hüvitist kotkad, kelle poeg oli oma pesas abituna tiibu alles kasvatamas? Nii toimub mõndagi muud taunitavat, ja üha ja aina. Lõhutakse ka teid, mida hiljem korrastama keegi pole kohustatud jne. Miks ei ole erametsa omanikud kohustatud tööde järgselt korrastama teid juhul, kui need on ka üldkasutatavad? (3)

Kuid küll inimesed muretsevad enda pärast, lugusid meediast leiame ohtralt, et mida kõike ülekohtust maailmas sünnib. Ent loomad ja linnud ju meile ustele koputama ei tule, et oma õiguste eest seista. Ega paluma. Ega kaebekirju kirjutama. Selleks peakski olema konkreetne ja üheselt tingimusi äramäärav metsaseadus! Aga ei ole meil sellist seadust, sest meie seadus on seaduserikkumist võimaldav. Meie seadus flirdib äriga, vilgutades talle fooris punase tule asemel hoopis kollast. Aga väga valel ülekäigurajal!

Iga vääralt toime pandud teo kohta leiame Eest metsaseadusest ikka jälle vastavaid trahviühikuid. Lõke vales kohas, puude mahavõtt, prahi metsa jätmine jne. Kuid ise jätab seadus niisiis paljugi lahtiseks ja suvaliselt ise otsustada. Niivõrd oluline seadus, nagu seda on looduse heaolu silmas pidav seadus, peaks tõesti olema täpne, et kõik oleks määratud üheselt arusaadavalt, ning mitte andes võimalusi vangerdamiseks. Ka nendele, kes on ülikõvad metsategijad ja veavad suurt rahakotti taga, aga ise loodusest muud ei taipagi, kui ainult lagastada.

Kas keegi üldse kuulab?

Eesti riik, nagu saime lugeda hiljutistest uudistest, on teiste Euroopa riikidega võrreldes metsaraie mahtude poolest eesrindlane. Samas meie territoorium riigina on üks väiksemaid Euroopas. Huvitav, kui kauaks meie metsi sellise lohaka suhtumise tõttu veel jätkub? (4) Riik näib mitte omavat pikemat perspektiivi selles küsimuses. Nagu ka looduskaitse seisukohast ei ole riigi ametnikel ega poliitikutel huvi nende küsimustega sügavamalt tegeleda. Tõesti, loomad-linnud ju valijad kahjuks olla ei saa ja e-hääli anda ka mitte. Pigem toetab mõni harvesterikangelane mõnda erakonda, kui et kotkas tuleks tänama oma järglase ellujätmise eest.

Rääkisin just hiljuti oma sõprade muusikutega. Robi (Robert Jürjendal) ütles, et ta on vist juba ka kümneid ja kümneid allkirju andnud, aga kuhu need üldse jõuavad... Vaikus. Aleksei Turovski, kes teeb Kuku raadios loodussaateid, kõneles samuti ühes oma saateist Eesti looduskaitse tõhusamaks muutmise vajadusest. Kas teda kuulatakse... (5) Loodan. Ning õnneks on hakatud nüüd sellel teemal üleüldse rohkem sõna võtma, inimesed ei ole rahul metsamajanduse poliitikaga Eestis. Ka mina ei ole rahul.

Mul on valus vaadata, kuidas meie küla serval tekib iga aastaga juurde järjest raielanke, ilma et keegi midagi sinna tagasi istutaks. Imestan, kuis on võimalik, et nii väiksel territooriumil on lubatud sedavõrd mastaapsed mahavõtmised. Aga on. Et pidavat metsauuenduseks nimetatama. Kuid miks siis võetakse maha ka nooremad puud, mitte ainult vanad? (6) Tegelikult on sellise massraie taga puhtalt raha.

Loos mainitud kakk
Loos mainitud kakk Foto: Siiri Sisask

Kusjuures meie metsades elab ka suuremakasvuline kakk, keda olen mitmel aastal isegi näinud. Võib-olla on ta händkakk või ehk ka hallkakk. Kord olen ta isegi pildile saanud, ehkki pildistasin läbi koduakna ja õhtuvines jäi tema seljaga kahjuks minu poole. Kes ta on, tuleks uurida. Kuid kas enne raielubade väljastamist üldse uuritaksegi, kes vastavates metsades ohustatud liikidest elavad? (7) Seda ma ei usu. Lihtsalt ei usu, et keegi riiklikult niisuguse tööga tegeleks, sest sellisel juhul oleks ka meie küla metsadest teada enamat, oleks täpselt teada, kes see lind on. Rääkimata sellest, et siin on nähtud ka kotkaid lendamas.

Või on tarvis ametnikul enne linnu või looma laipa näha, tõdemaks, et see oligi olulise looduskaitsealuse olendi elupaik, mida tema riigiametnikuna ja seaduskuuleka inimesena kaitsma oleks pidanud? (8) Et hoida ära ka hilisem trahvitamine. Kas seadus kohustab metsaametnikke taolist uurimust metsa kohta enne raieloa väljastamist tegema? (9) Ootan, ja küllap ka paljud teised, nendes küsimustes avalikku vastust keskkonnaministrilt.

Tagasi üles