Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid selgitab, miks ta toetab e-valimiste kaotamist.
Jaanus Karilaid: e-valimiste «usujüngrite tõde» on agressiivne ja kompromissitu (15)
Albert Einstein tabas kunagi öelda, et ärge ajage taga edu, vaid väärtusi. Kui me delegeerimine võimu neljaks aastaks erakondadele, siis peame suhtuma valimisprotseduuridesse võimalikult kriitiliselt. Elementaarne, kui suhtleme kooliga, lasteaiaga, maksuametiga, kommertspangaga elektroonika vahendusel.
Šveitslaste arendatud ID-kaart on tõesti tarvilik uuendus, kusjuures just Keskerakonna juhitud Tallinn oli see, kes andis sellele kaardile aastal 2003 hinge ühistranspordi piletisüsteemi arenduse kaudu. Kummalisel kombel olid varem reformierakondlased taotlenud ID-kaardi kaotamist riigikogus. Tallinna tehtud uuendus andis sellise hoo, et nüüd on ID-kaardile leitud palju rakendusi.
Aga nagu igal heal asjal on ka siin oma punane joon. Alkoholi tarbivad paljud, aga kuigi see meeldib ja tekitab mõnutunde, ei luba me seda ometigi igal pool tarbida. Oleme seadnud rahvale nii meeldivale asjale selged piirangud.
Nii on ka e-arendusega: igale poole ei maksa neid kanaleid luua, sest kuskilt algab ohutsoon. Toomas Hendrik Ilves käis hiljuti USA senati juures vande all rääkimas Vene Föderatsiooni kübersõjast, mis pidi olema ülimalt intensiivne, süsteemne ja agressiivne.
Varasem USA kaitseminister oli juba kümme aastat tagasi lubanud avalikkusele, et küberrünnakut võetakse kui füüsilist rünnet riigile. Kui me seome võimu delegeerimise järjest sügavamalt internetiga, siis tõstame ise tõenäosust sattuda küberünde sihtmärgiks. Kas meil poleks tark hoiduda sellistest võimalikest provotseeringutest?
Pentagoni turvasüsteeme on murtud, USA presidendivalimisi on mõjutatud, Wikileaks on reaalsus, Saksamaa ülemkohus otsuse teinud e-valimistele negatiivses valguses jne. Ja meie taome ikka oma habrast propagandatrummi, et maailm imetleb, Šveits imetleb, kõik imetlevad, aga kellelgi pole viitsimist ega tarkust seda jäljendada. Ainult ori saab nii ükskõikselt suhtuda võimu küsimusse, kui teevad seda Reformierakonna propagandistid.
On olemas ka selge punane joon kõigi eluks vajalike ja hädatarvilike e-lahenduste ning e-valimiste vahel, on selge põhjus, miks neid ei saa panna kunagi n-ö ühte patta. Kui sul raha pangast kaob, siis varem või hiljem avastad selle; kui arst on su e-terviseloosse kirjutanud valet infot, siis saad sellele lugedes jälile, või kui maksuamet teeb tõesti mingi valearvestuse, siis saad protestida või vaielda.
E-valimiste puhul ei saa aga kunagi teada, mis su häälega edasi saab. E-hääletuse vaidlemise võimalus puudub ja nagu näeme mõne ajakirjaniku hoiakust, on e-valimiste teemal vaidlemine lausa ka keelatud. Kas see on liberalism Reformierakonna moodi?
Teiseks, kui me lubame kodus karjakesi hääletada, siis äkki peaksime laskma ka «vanamoeliseks» kirutaval kabiinihääletuse puhul seltskonna kambakesi kabiini, tõmbama kardinad eest ning jaoskonnas võiksid ilutseda ka mõned valimisreklaamid, nagu need e-hääletuse ajal vilguvad internetikeskkonnas.
Just noored ja eakad on keskmisest rohkem tihti grupi või teiste inimeste mõjuvallas: interneti teel valides on just noorte või eakate puhul oht, et me võtame neilt ära tegeliku valikuvabaduse, kuna nad ei saa valikut tehes loota täielikule salajasusele.
Vaba ühiskonna lipukirjaks on vabadus kahelda ja kritiseerida. Täna aga näen siira hämmastusega, kuidas me oleme e-valimistest teinud mainekujundusliku kultusobjekti, püha lehma ja ränirahnuga sarnaneva propagandavahendi. Ja nüüd peame pimesi seda puuslikku kaitsma, sest kritiseerides e-valimisi, langeb mõne arvates Eesti maine kolinal kokku.
Propagandamaiguline õppejõud Kristjan Vassil kurtis juba oma näoraamatus, et ta jäi Zürichis rahvusvahelisel konverentsil psühholoogilise rünnaku alla Eesti võimaliku maine kukkumisega e-valimiste kriitika kontekstis. Ent kui me seda nii pimesi kaitseme, siis võime ühel hetkel olla olukorras, kus e-hääli on küberründe abil varastatud. Siis ei taba hoop mitte e-lahendust kui sellist, vaid hoobi saab Eesti demokraatlik kuvand ning langeme kivina nii enda armastatud edetabelites.
Me ei saa anda e-valimistele absoluutset võimu meie riigi saatuse üle, sest kõige tähtsamad valimiste juures on ausus ja võrdne kohtlemine – õiglus ja turvalisus. Kuigi teadvustan, et e-valimiste «usujüngrite tõde» on agressiivne ja kompromissitu. Ususõjad on kõige hullemad… Olla pigem ausad oma inimeste vastu või näida võõrastele – see dilemma ongi laual.