Viktor Turkin: justiitsministri seisukoht avab tee lastega manipuleerimisele

Viktor Turkin Foto: Erakogu

Justiitsministri Urmas Reinsalu seisukoht, et lapsel puudub vanemaga suhtluskohustus koos kõige sellest tulenevaga, asetab vanemaliku vastutuse ning sellega kaasnevad kohustused kapitaalselt uude valgusesse, avab tee kõikvõimalikele manipulatsioonidele lapsega. Viimase aja kohtupraktikas võib täheldada just sellelaadsete ilmingute järsku suurenemist, kirjutab vandeadvokaat Viktor Turkin.

Kümmekond päeva tagasi toimus justiitsministeeriumis ümarlaud vanema ja lapse vahelise suhtluskorra ning suhtlusõiguse probleemidele ideede ja lahenduste pakkumiseks. Mõned päevad hiljem ilmus sellest ka justiitministeeriumi pressiteade, kust võis paljude jaoks üllatuslikult teada saada, et ministri arvates polevat alaealisel lapsel mingit kohustust oma vanemaga suhelda, seega tema kasvatuslikke korraldusi täita (tsiteerin: «Vanemaga suhtlemine on lapse õigus, mitte kohustus [...]»).

Siinkirjutaja möönab, et sellise seisukoha võib tõesti põhjustada perekonnaseaduse § 143 lg 1 mõneti ebaõnnestunud sõnastus, millest võib pahatahtlikult tõlgendades järeldada, et kuigi vanemal on kohustus lapsega isiklikult suhelda, sõltub selle õiguse realiseerimine üksnes lapse suvast.

Tegelikkuses on võimalik suhtlusõigusest selle otseses tähenduses rääkida vaid vanema puhul, kel puudub hooldusõigus. Neid vanemaid pole aga meil palju. Eesti kohtupraktika ei tolereeri vanemate ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist ning riigikohtu juhiste kohaselt (tsiviilasi 3-2-1-159-15) lõpetatakse vanemate ühine hooldusõigus vaid osas, mis on lapse huvide kaitseks möödapääsmatult vajalik ning jäetakse võimalikult suures osas kehtima vanemate ühine hooldusõigus. Eeltoodu tähendab, et mõlemad – nii lapsega koos kui ka lapsest lahuselavad – vanemad on võrdselt vastutavad lapse kasvatamise ning käekäigu eest. Enesestmõistetavalt ei ole vanemal võimalik hooldusõigust (st vanema kohustusi) edukalt teostada, kui tal puudub suhtlusvõimalus oma lapsega ning riik ei tule talle selles küsimuses appi.

Seadus ei erista vanema hooldusõiguse, kasvatuskohustuse ning suhtlusõiguse teostamisel lapsega koos ning lapsest lahuselavat hooldusõiguslikku vanemat. Seisukoht, et lapsel puudub vanemaga suhtluskohustus koos kõige sellest tulenevaga, asetab vanemaliku vastutuse ning sellega kaasnevad kohustused kapitaalselt uude valgusesse, avab tee kõikvõimalikele manipulatsioonidele eelkooliealise või eelteismelise lapsega. Viimase aja kohtupraktikas võib täheldada just sellelaadsete ilmingute järsku suurenemist. Justiitsministri eeltsiteeritud seisukoht laiendab oluliselt seadust ignoreeriva vanema võimalusi suhtluskorra määruste rikkumisel, pannes vastutuse selle eest lapsele. Nimetatud olukorras kaotabki lapsest lahuselav vanem sisuliselt kogu võimaluse hooldusõigust teostada (v.a elatise tasumine) ning terve rida vanema hooldusõigust ning kohustusi sätestavaid perekonnaseaduse norme muutub tegelikkuses sisutühjaks.

Justiitsministri arusaam suhtluskorrast annab lapsele sisuliselt vetoõiguse seadusjõus kohtulahendi täitmise osas, kusjuures ei oma tähtsust, millisel konkreetsel põhjusel või sootuks ilma põhjenduseta nimetatud keeldumine on tingitud – kas selle on tinginud lapsest lahuselav vanem, või hoopis kooselav vanem, kelle avalikuks ja varjatumaks eesmärgiks on lapse suhted teise vanemaga hävitada. Säärane käsitlus muudaks seniselt kohtu pädevusse antud hooldusõiguse ning suhtluskorra asjade menetlemise ning lahendite täitmise olulises osas mõttetuks. Kohtumenetlustesse kaasatud psühholoogid on korduvalt juhtinud tähelepanu sedalaadi olukorra ohtlikkusele, kus eelkooliealine või nooremas koolieas olev laps on pandud oma vanemate vahel valikuid tegema ja neid on lapsele vastandatud. Säärases olukorras on pöördumatud kahjustused lapse ja vanema suhtele möödapääsmatud. Lapse tegelike huvide ignoreerime ning nende mehhaaniline samastamine lapse sooviga võib hilisemalt kahjustada kogu lapse edasist elu.

«Ametivõimudel lasub kohustus tagada vanema ja lapse vaheline suhtlus ka siis, kui vanemate endi vahelised suhted on konfliktsed» (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsus Santilli vs. Itaalia). «Vanemate suutmatus omavahel kokkuleppele jõuda pole ametivõimude tegevusetuse õigustuseks» (EIKi otsus Z. vs Poola). Just eeltoodud põhimõtete rikkumine on tinginud EIKi arvukaid karmitoonilisi otsuseid erinevate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohta. Neist seisukohtadest juhindus ka Tallinna halduskohus oma kahe aasta taguses otsuses, millega mõisteti riigivastutuse korras välja 7500 euro suurune hüvitis isale, kes polnud saanud kolm aastat oma lapsega suhelda.

Kohtulahendi täitmise tagamine on riigi põhiseaduslik kohustus ning seda ka lahendite puhul, mis käsitlevad lapsega suhtlemis korda. EIK on näinud selliste lahendite tagamata jätmisel Euroopa inimõiguste ning põhivabaduste konventsiooni artikli 8 rikkumist, mis tagab muuhulgas austuse perekonnaelu vastu (EIKi otsus Pakhomova vs. Venemaa). Aastaid vanemast lahusolnud laps võib temast võõrduda; ka mida aeg edasi, seda raskem on lahendit täita. Eestis võib õigusliku absurdihuumori tipuks lugeda ühe Harju maakohtu kohtuniku kohatut taotlust põhiseadusliku järelevalve algatamises suhtluskorra täitmist reguleeriva seadusesätte tühistamiseks, mille riigikohus pika selgitusega läbivaatamatult tagastas (RK 3-4-1-28-15).

Kehtiv Eesti Vabariigi seadusandlus võimaldab suhtluskorra ja hooldusõiguse asjus algatada sedavõrd erinevaid ja kauakestvaid kohtu- täite- ja haldusmenetlusi, et need menetlused on kaotanud oma eesmärgi. Arvukatel juhtudel toimub igasuguse resultaadita menetlemine menetlemise pärast, kuid kohtusse pöördunud vanema probleem on kestvalt lahenduseta. On õige, et suhtluskorra määruse täitmine on esmajärjekorras lapsevanemate omavahelise hea tahte ja koostöö küsimus, kus lapsevanemad peaksid unustama oma isiklikud vajadused ja seadma esikohale lapse huvid, kuid kohtulahendi sundtäitmise efektiivsesse regulatsiooni peaks see konfliktsituatsioon olema juba sisse kirjutatud. Ehk teisisõnu peaks suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise regulatsioon toimima ka juhul, kui üks kohustatud isikutest seda järjepidevalt täita ei soovi. Vastava valdkonna regulatsioon peabki olema konfliktikeskne ja suunatud selle lahendamisele, sest konfliktita poleks midagi vaja ka sundkorras täita.