/nginx/o/2017/03/20/6475017t1hb56b.jpg)
Kuidas Nobeli rahupreemia laureaat Myanmari valitsusjuht Aung San Suu Kyi on petnud kõrgeid ootusi ning on nüüd sunnitud vabandama ja põhjendama sõjaväe kuritegusid vähemusrahvuste kallal, kirjutab Tallinna Ülikooli Kagu-Aasia uuringute vanemteadur Karin Dean.
Paljud arvasid, et Myanmari vabadusesümboli Aung San Suu Kyi ülekaalukas valimisvõit 2015. aasta novembris teeb lõpu maailma ühele pikimale, 60 aastat kestnud sõjaväeliste režiimide jadale. Üle 17 aasta koduarrestis istunud ja Myanmari Nelson Mandelaks nimetatud Suu Kyi oli aasta tagasi moodustamas uut valitsust. Veel viie aasta eest poleks keegi uskunud, et rahva poolt hellitlevalt Leediks kutsutud 71-aastasest naisest saab de facto valitsusjuht ja kolme ministriportfelli omanik. Ometigi läks 2016 ajalukku just sellisena ja kogu demokraatlik maailm tervitas sündmust kui otsustavat võitu riiki räsinud kurjuse üle. Lihtsaimgi loogika ütles, et edaspidi sai kõik vaid tõusujoones minna.
Suu Kyi juhitud põhivoolu opositsioonipartei National League for Democracy võitis ülekaalukalt mitte ainult riigi keskosas põhirahvuse bamarite piirkondades vaid koguni viies Myanmari seitsmest rahvusosariigist. See on eriti tähelepanuväärne saavutus, kuna Myanmaris on võim koondanud põhirahvuse bamarite valitsuste kätte, mis eirab seda, et riik loodi 1948. aastal bamarite ja erinevate väiksemate rahvuste föderaalse liiduna. Vähemuste poliitiliste, aga ka majanduslike ja kultuuriliste pürgimuste ignoreerimine on tõuganud enamiku rahvuseid oma õigusi nõudma organiseeritud relvastatud vastupanuliikumise teel.
«Me hääletasime muutuste poolt,» kommenteerisid oma pragmaatilist valikut häälekasti juures katšinid Põhja-Myanmaris asuvas Katšini osariigis, kus Katšini Iseseisvusorganisatsioon (KIO) autonoomiat ja föderaalset liitu nõudes pole alla kirjutanud valitsuse vaherahutingimustele. Katšinid nagu paljud teisedki vähemused andsid Suu Kyile võimaluse – ta tõepoolest on ainus tsiviilisik, kes suudaks kindralite võimu otsustavalt kärpida. Tal on kasutada kogu rahva mandaat, demokraatliku maailma toetus, oma isiklik karisma ning positsioon riigi ja armee rajaja kindral Aung Sani tütrena. Leedi lubas olulised teemad ka üles võtta – sealt, kuhu need pärast tema isa mõrvamist 1947. aastal jäid, ehk et kokku kutsuda föderaalset Myanmari arutav 21. sajandi Panglongi konverents. Just sellist poliitilist korraldust pidas Birma rajaja realistlikuks brittide erinevatest koloniaalvaldustest kokku klopsitavas riigis, ning arutas seda omal ajal Panglongis koos vähemusrahvuste juhtidega.
/nginx/o/2017/03/20/6475023t1h049d.jpg)
Ent täna kritiseerivad Suu Kyi valitsust väga paljud nii riigis kui ka rahvusvaheliselt. Vähemused leidsid tõestuse oma kahtlustele, et ühtki bamarit siiski usaldada ei saa: kui eelnev valitsus pommitas «vaid» aeg-ajalt hävituslennukitelt KIO alasid, siis 2016. aasta augustis alustati igapäevaseid rünnakuid mitmekordistatud jõududega vahetult enne Panglongi rahukonverentsi. Senised rahuläbirääkimised pole rahuldavaid tulemusi andnud, sest vastupanurühmitustelt oodatakse valitsuse tingimustega nõustumist.
Sügavam tundub olevat aga just rahvusvaheline pettumine. Silma paistab Leedi-suunaline kriitika riigi edelaosas elavate muslimitest rohingyade kallal toimuva vägivalla teemal – erinevad inimõigusorganisatsioonid ja isegi Kagu-Aasia naabrid Malaisia ja Indoneesia on Suu Kyile esitanud genotsiidisüüdistuse. Rohingyadest vähemusrahvust on rõhunud kõik Myanmari valitsused, ent alates oktoobrist armee poolt käiku lastud põletatud maa taktikat võib pidada viimaste aastate jõhkraimaks. Isegi Suu Kyi Nobeli preemia laureaatidest kolleegid kirjutasid avaliku kirja ÜRO julgeolekunõukogule, väljendades pettumust, et 1991. aastal demokraatia ja inimõiguste rahumeelse edendamise eest rahupreemia pälvinud naine laseb Rwanda, Bosnia ja Kosovo tragöödiatega võrreldaval olukorral kesta oma riigis. Novembris ÜRO julgeolekunõukogu ka teemat suletud uste taga arutas.
Ent küsimus, mis igaühel ilmselt tekib, on see: miks laseb oma kodanikujulguse ning väsimatu võitluse pärast Myanmari demokraatia nimel tuntuks saanud Suu Kyi sellistel asjadel oma riigis toimuda?
Keskseks põhjuseks on sõjaväelise režiimi poolt 2008. aastal vastu võetud põhiseadus, mis tagab sõjaväelastele 25 protsenti kohtadest parlamendis ning relvajõudude ülemale õiguse määrata piiriasjade, kaitse- ja siseministrid ning õiguse «vajadusel» riigis välja kuulutada eriolukord. Seetõttu vaatamata Suu Kyi erakonna ülekaalukale valimisvõidule tuleb võimu jagada võimsa sõjaväelise institutsiooniga, mis töötab Suu Kyile vastu ning kasutab edukalt «jaga ja valitse» taktikat.
/nginx/o/2017/03/20/6475025t1h281e.jpg)
Ent oluline põhjus on ka selles, et riigi populaarseima erakonna liidrina oli Suu Kyi kuni valimisteni vabaduseikoon, armastatud opositsiooniliider, Birma rahvuskangelase ja asutaja Aung Sani karismaatiline tütar. Ta oli kangelane, keda vihatud kindralid hoidsid aastaid koduarestis, üritasid isegi tappa, ent kes masside ees esines inspireeriva kõnega Freedom From Fear. Ta on naine, kelle «jah» või «ei» sõna Myanmarile suunatud majandussanksioonide teemal on kuulanud nii George W. Bush kui Barack Obama. Kandideerimine parlamenti tegi temast aga «tavalise» poliitiku, kes annab valimislubadusi ja arvestab oma hääletajaskonnaga. Viimaseks on Myanmari üsna islamofoobne ja natsionalistlikult meelestatud budistlikest bamaritest põhimass (kes parema meelega näeksid, et rohingyad läheksid kõik üle piiri Bangladeshi, kust nende esivanemad mitu sajandit tagasi saabusid).
Myanmaris on pea poolemiljoniline armee, mis tegevteenistuses sõjaväelaste arvult maailmas 14. kohal – pingereas, mida juhivad Hiina, USA ja India, ent kontekstis, kus puuduvad nii välisvaenlane kui ka – missioonid. Kindralid soovivad säilitada nii oma võimu kui eelarvet ning on üle poole sajandi uskunud, et vaid sõjavägi suudab riigi koos hoida. Praeguses kolmes sõjapiirkonnas vajab ÜRO andmetel hetkel esmast humanitaarabi aga üle poole miljoni inimese, kellest ainuüksi 235 000 on pagulased oma kodumaal. Kõige kriitilisematesse piirkondadesse ei lase võimud sisse ei ÜRO abiorganisatsioone ega saadikuid. Suu Kyi ministrid aga ütlevad, et rahvusvahelistel süüdistustel pole alust – pole ametlikke tõendeid.
«Me oleme kaotanud lootuse. Mitmes mõttes on olukord isegi halvem kui endise valitsuse ajal. Eelmine president Thein Sein nõudis kahel korral, et sõjavägi lõpetaks õhurünnakud. See valitsus aga vaikib,» rääkis novembri lõpus üks Euroopa diplomaatilises esinduses töötav katšin. «Paljud küsivad, miks jätkub sõjategevus. Ent sõjategevus ei lõppe niipea.» Ta vihjab novembris Katšini Iseseisvusorganisatsiooni ja nende liitlaste esmakordsele jõudemonstratsioonile. Kõik katšinid, kooliõpilastest osariigi valitsuse liikmete ja parlamendisaadikuteni mõistavad, et vasturünnak oli vajalik sõnum pärast kuudepikkust valitsusvägede pealetungi.
/nginx/o/2017/03/20/6475069t1hb1d6.jpg)
Enamik vähemusrahvusi toetavad Katšini Iseseisvusorganisatsiooni nõudmisi kõiki vähemusi kaasavate rahuläbirääkimiste pidamiseks, mis viiks poliitilise dialoogi ja 2008. aastal sõjaväe poolt vastu võetud konstitutsiooni muutmiseni. Ent keeruline on õigustada välisvaatlejatele katšinite armee algatatud rünnakuid valitsusvägedele kontekstis, kus valitsusjuht on Suu Kyi, kelle valitsuse prioriteediks – seni arvukate rahvusvaheliste mõttekodade ja doonorite toetusel – on rahu.
Isegi kui riigi valitsus ei kontrolli sõjaväge, jääb taunitavaks «kõrvulukustav vaikus», millega Suu Kyi probleeme lahendab. Kindlasti on taunitav varasemate sõjaväeliste režiimide poolt vastu võetud sõnavabadust piiravate seaduste jätkuv kasutamine kodanike arreteerimiseks valitsuse või sõjaväe suunalise kriitika eest, seda isegi sotsiaalmeedias. Viimane on 2016. aastal sagenenud.
Paljud Myanmari haritud inimesed tunnistavad, et ootused Suu Kyi valitsusele olid ääretult kõrged ning pole möödunud piisavalt aega, et käega katsutavaid tulemusi näha. Paljud, eriti riigi põhirahvusest bamarid, on nõus veel ootama. Suu Kyi valimisvõit avas Myanmari jaoks suurepärase võimaluse jätta seljataha sünge minevik. Ent Leedi on strateegilistel kaalutlustel oma poliitilised valikud teinud ja kahjuks valis ta vale poole, olles nüüd sunnitud vabandama ja põhjendama sõjaväe kuritegusid. Vähemusrahvuste poliitilisi nõudmisi toetades olnuks võimalik koos võidelda demokraatliku ja rahvusvahelistele standarditele vastava põhiseaduse eest. Suu Kyi on ise öelnud, et vaja on vähemalt ühte sõjaväelast, et koos 75 protsendi rahvasaadikutega saavutada vajalik lävend põhiseaduse muudatuste ettepaneku saatmiseks referendumile.
Praegu tugevneb aga igapäevaselt rahvusvaheline kriitika, mis seekord suunatud Suu Kyile kui riigijuhile. Sisepoliitika on varjutanud muud tähtsad valdkonnad, eeskätt majanduse, milles pea 10 kuud võimul olnud valitsus pole võtnud selgeid seisukohti ega suundi. See on omakorda edasi lükanud majandusele väga olulisi investeeringuid ning tõstnud inflatsiooni. Riigi ligi 40-protsendiline vähemusrahvustest elanikkond ei jäta aga enne, kui on välja võidelnud teatud eneseotsustusõiguse – või kuniks Myanmari armee nad hävitab.
Artikkel ilmus koostöös Aasia Uuringute Kojaga Eestis.
Karin Dean on Tallinna Ülikooli Kagu-Aasia uuringute vanemteadur. Seoses uurimistööga on ta külastanud Myanmari alates 2000. aastast regulaarselt. 2002-2006 vahendas ta Myanmari relvastatud vastupanuliikumisgruppe Genfis baseeruvale organisatsioonile The Henry Dunant Centre for Humanitarian Dialogue ja ÜRO Myanmari erisaadikule Razali Ismailile, nõustamaks tollal valitsevat sõjaväelist režiimi, Aung San Suu Kyit ja vähemusrahvusrühmitusi konfliktilahenduses.