Andrei Hvostov: kas omariikluse ja kultuuri üheaegne hoidmine on liiga suur koorem?

Andrei Hvostov. Foto: Liis Treimann

Iiri ja Luksemburgi kogemused näitavad, et omariiklus ei ole veel rahvuskeele püsimise garant, kirjutab Sirbis kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov (SDE).

Saanud kutse osaleda Eesti Rahvusraamatukogu seminaril «Kas emakeelele lüüakse hingekella?» (14. III), panin ma vastava teate oma Facebooki sooviga saada sealsetelt sõpradelt, jutumärkidega või mitte, kommentaare ja mõtteid. Eriti ei saanud. Ehk paar mürgist märkust, et mingi vene nimega tüüp, võõrelement, ennustab taas eesti keelele kadu. Hoolimata sellest, et seminari pealkiri on korraldajatelt, mitte minult.

Sõnumit loetakse ja tõlgendatakse, lähtudes sõnumi saatja nimest. Kui Yana Toom ütles kunagi, et eesti keel on väljasurev keel – mis on statistiliselt korrektne väide  –, kutsus see esile pea üldrahvaliku raevu. Kui sedasama ütleb mõni eesti emakeelega ja «õige» nimega haritlane, Taagepera-taoline, siis loetakse tema sõnadest välja sügav mure emakeele tulevikuperspektiivide pärast. Selline on juba kord meie «komberuum».

Ma püüan end distantseerida eesti-vene poliitilisest pingeväljast (kuigi see on ilmselt lootusetu), teatades, et ma pole eestlane ega venelane, ma olen eestimaalane.

Siinse arutluskäigu lähepunktiks on tõdemus, et mida väiksem rahvus, seda suurem kaal on igal tema kultuuriruumis tegutseval kultuuriinimesel. Kui romaani «Ma langesin esimesel sõjasuvel» autori Juhan Peegliga oleks läinud nii nagu romaani minategelasega, 20-aastase noormehega, kelle saatuseks oli jääda 1941. aastal kusagile Pihkvamaa mulda, siis võib-olla poleks Tartu Ülikoolis žurnalistikaosakonda kunagi avatud. Jäänuks laskurkorpuses võidelnud Hardi Tiidus või leegioni ridades sõdinud Kaljo Kiisk lahinguväljale, siis kes oleks täitnud tühiku? Mitte keegi.

Või minu tagasihoidlik isik – 1974. aastal lahutas mind kihutava auto alla jäämisest murdosa sekundit. Kui ma saanuks tol kevadel surma, siis jäänuks kirjutamata nii «Mõtteline Eesti» kui ka «Sillamäe passioon» ning ka need umbes tuhat ajalehe- ning ajakirjaartiklit, millega ma viimased 25 aastat olen eesti üldsust irriteerinud ja päris paljusid inimesi lihtsalt raevu ajanud, proovides neid välja tirida mõnusasti sisse sätitud rahvusliku «komberuumi» pesast.

Igaüks, kes suudab tegutseda rahvuslikul kultuuriväljal, on asendamatu. Jätame selle teesi meelde.

Nüüd Eesti riigist, mille teket asendamatu Juhan Liiv kunagi kuulutas, nii nagu vaid hull poeet seda teha võis. Eesti riigi faktiline väljakuulutamine juhtus paljuräägitud «võimaluse akna» avanedes, paljude ainulaadsete asjaolude kokkulangemisel, eeldades muu hulgas, ja võib-olla ennekõike, inimeste olemasolu, kes suutsid ajaloo antud võimaluse realiseerida. Eestis olid nad sel hetkel olemas, näiteks Valgevenes puudusid.

Omariiklus on Läänemere idakaldal elanud hõimude pikas olemiseloos üks imelühike periood. Olgu rahvuse eksistentsi pikkus viis tuhat aastat või kõigest kaks tuhat (ma ei tea, millise arvuga «laurivahtrelased» praegu opereerivad), igal juhul on eesti rahvuse loomulik olek omariikluse puudumine.

XX sajandi alguses välja kuulutatud riiklus oli revolutsioon, seniste traditsioonide järsk katkestus. 1940. aastal pöörduti igipõlisesse seisundisse tagasi ning 1991. aastal alustati taas üht revolutsioonilist eksperimenti.

Pannes mõlemad teesid kokku – iga kultuuriloomeks võimeline inimene on asendamatu ning omariiklus on põlise elukorralduse rikkumine –, jõuame minu ettekande teemani: kas omariikluse koorma kandmine ja samal ajal kultuurielu edendamine on meile jõukohane?

Vähemõttekat euroslängi tõlgitakse maakeelde

On üks legend, mille kohaselt noored ajaloolased Mart Laar ja Lauri Vahtre andsid kord isikliku «Viru vande» – minna pärast ülikooli lõpetamist maakooli õpetajaks, kandma rahvuslikku tungalt, hoidmaks eesti keelt ja eesti meelt. Programm jäi teostamata, sest ajad muutusid. Tuli oma riik; terve põlvkond andekaid haridus- ja kultuuritegelasi kadus poliitikasse ning administratiivtööle. Mis võinuks korda saata Siim Kallas, kui poliitika poleks teda eesti kultuurilt röövinud? Kas Edgar Savisaarel polnud potentsiaali saada uueks Gustav Naaniks? Või Toomas Hendrik Ilves – andis välja ühe numbri ajakirja Põrp!, juhatas raadios Vaba Euroopa Eesti osakonda, kündis kultuuripõldu laialt ja sügavalt, et siis omariikluse saabudes visata vaimuvalguse peerud nurka ning asuda moraalse korruptsiooni teele. Hirmus on mõelda, milline tõlkijapotentsiaal istub Brüsseli paleede kitsastes tõlkijakabiinides, pannes maakeelde vähemõttekat euroslängi, selmet eestindada maailmakirjandust.

Vaid Taara teab, kui palju rahvuslikust loomeenergiast läheb omavaheliseks kildkondlikuks võitluseks. «Maarahvas» on lõhenenud eri leeridesse: globalistideks ja kodukännu hoidjateks, rahvuslikeks reeturiteks ja patriootideks, fosforiidi kaevandamise pooldajateks ning vastasteks. Üha vähemad mäletavad õndsaid aegu, kui rahvas oli nagu üks süda ja üks hing kommunistide hirmuvalitsuse ning Vene okupatsiooniga võideldes.

Muidugi kuulen siinkohal vastuvaidlemist, et põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riigi eksistentsi mõtteks tagada eesti keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Oma riik on selle eesmärgi saavutamise ülim vahend. Aga on see nüüd ikka kindel? Tartu ülikooli parimad ajad olid siis, kui eksisteeris Eesti- ja Liivimaa kubermang või Eesti NSV; suure impeeriumi provintsides oli ülikooli ülesanne ajada kohalikku saksa või eesti asja, olla rahvusliku võitluse esirinnas.

Praegu on need ülesanded ähmastunud. Kõrgkoolides minnakse üha enam üle ingliskeelsele õppele juba ka bakalaureuse tasemel.

Meenutame korraks XIX sajandi lõpu rahvavalgustajat ning rahvusteoreetikut Ado Grenzsteini, kes jäi minuealiste ja vanemate põlvkonda mällu Tuglase (vist ikkagi väga ebaõiglase) määratlusega kui venestaja ning rahvuslik renegaat. Paarkümmend aastat tagasi, kui ma Grenzsteiniga intensiivselt tegelesin, avaldas mulle suurt muljet 1894. aastal ilmunud vihik «Eesti küsimus. Sada juhtmõtet rahvuse ja politika elust». Esitan siinkohal kaks väidet Grenzsteinilt: «Rahvus ei ole viimne eesmärk (Selbstzweck), vaid abinõu eesmärgile. Eesmärk on rahva hää käekäik» ja «Armastagem ikka oma Eesti rahvust, aga pidagem ka meeles, et tema emarind meile kaugeltki niipalju kosutust ei või anda kui suurte rahvaste rahvus neile.»

«Hea käekäik» ning «kosutus» pole kindlasti materiaalsed hüved. Grenzsteini peamine ja vist ainus mure oli haridus. 120 aastat tagasi oli levinud arvamus, et kõrgkultuuri ja teaduskeele loomine ning tasemel hoidmine eeldab vähemalt 10-miljonilist rahvaarvu. Grenzstein esindas ajastu seisukohta; eestluse edasipüsimise eelduseks oli tema arvates elujõulise teadus- ning kultuurkeele ülevõtmine. Ta pidas selleks vene keelt, see on tema surmapatt hilisemate rahvuslaste silmis. (Nüüd on vene keele dominant asendunud inglise keele ahvatlusega ning me räägime sellest ohust märksa vähemate emotsioonidega.)

Näiteid Iirimaalt ja Luksemburgist

Kas omariiklus on rahvuskeele püsimise garant? Euroopast on võtta kaks näidet: Iiri vabariik ja Luksemburgi suurhertsogiriik, mis ei saa(nud) selle ülesandega hakkama. Iirimaa näide on eestlasele ehk kõnekam, sest ajaloolisi paralleele iirlaste ja eestlaste saatuse vahel on meil tõmmatud meelsasti. Iiri keele allakäik oleks pikema referaadi teema, siinkohal piirdun statistikaga: praegu suudab põlist keelt rääkida vaid kaks protsenti iirlastest. 1841. aastal registreeriti Iirimaa rahvaarvuks kaheksa miljonit inimest, kellest rääkis emakeelt neli miljonit. Pooleteise sajandiga 50 protsendilt kahele protsendile. Selline dünaamika andis iiri rahvuslikele poliitikutele põhjust tulla XIX sajandi lõpus välja plaanidega Iirimaa «deanglitseerimiseks».

XX sajandi alguses välja kuulutatud omariikluse üheks eesmärgiks pidi saama esivanemate keele taastamine. Iiri lapsed õpivadki tänapäeval kõikidel haridusastmetel kokku 14 aastat põliskeelt, aga rääkima nad seda ikkagi ei hakka. (Väidetavasti oskab iga iirlane kindla peale vaid ühte iirikeelset lauset: «An bhfuil cead agam dul go dtí an leithreas?», mis tähendab «kas ma võin minna tualetti?»; eluliselt vajalik lause, milleta koolis tunni ajal ruumist välja ei lasta.)

Luksemburgi suurhertsogiriigis võeti alles 1984. aastal vastu seadus, mis kehtestas letseburgi keele riigikeelena. Seadus ei täpsustanud, mida see tähendab. Seaduse kolmandas artiklis öeldakse, et asjaajamise keelteks on prantsuse, saksa või letseburgi keel ning neljandas artiklis öeldakse, et ametlikele kirjadele tuleb vastata «võimalust mööda» selles keeles, mille on esimene korrespondent valinud. Kuna määratlus «võimalust mööda» jääb ebamääraseks, siis juhtub pigem nii, et võidavad suured keeled – prantsuse ja saksa. Ka koolis on «riigikeel» vaselapse rollis: seda õpetatakse põhikoolis üks tund nädalas. Kõrgemates kooliastmetes «riigikeele» õpe puudub.

Grenzstein nägi meie praegust keelesituatsiooni ette. 1888. aastal kirjutas ta ajalehes Olevik järgmised mõtted: «Kes võõraid keeli oskab, see on sagedasti otse sunnitud, oma emakeelt siit ja säält võõra keele hea eeskuju järgi harima. Oma kuld on armas, aga ka võõras kuld hiilgab. Sellepärast ei ole mitte tarvis oma emakeelt võõraste keelte mõjuduse eest luku taha panna: harigem oma keelt kauniste võõraste eeskujude järele [—] mida kõrgemini keel haritud, seda kergem tema rääkijatel uus keelt õppida, seda kergem neil võõrale rahvale ligineda, seda kergem neid ümber rahvastada.»

Ja siin me praegu olemegi. Inglise keel trügib sisse uksest ja aknast ning rahvuse parimad tütred ja pojad, kes peaksid tendentsiga võitlema, on tegelikult selle soodustajateks, sest Eesti Vabariik on siinse kandi üks lõimunumaid riike ja see on ametlikult kuulutatud vabariigi püsimise tagatiseks. Lõimumise keel on aga inglise keel.

Kuidas teha nii, et Laari- ja Vahtre-taolised tublid rahvuslased läheksid maakoolidesse kannelt mängima ja kaunis emakeeles rahvuslikke ideaale edasi andma? Nad tuleb vabastada omariikluse rängast koormast.

Ma ei ütle, et Vene tankide naasmine Eestisse on lahendus, aga kui keegi tahab mu juttu sedasi tõlgendada, siis ma ei hakka ka vastu vaidlema.