Juhtkiri: eurooplased peavad USA vihmavarju asemel looma enda oma

Eurooplase kidur vihmavari Foto: Urmas Nemvalts

Läinud nädala lõpus sai teoks Ameerika presidendi Donald Trumpi esimene kohtumine Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga. Meedias pälvis palju tähelepanu Merkeli ja Trumpi olemata jäänud käepigistus – Trump on varem nimetanud käesurumise kommet «barbaarseks», millega levivad kõiksugu batsillid – ning sellega kaasnenud piinlik moment. Trumpi-Merkeli kohtumise peateemaks kujunesid siiski majandust ja kaubandust puudutavad küsimused, kuna sakslastele teeb praegu enim muret Trumpi ähvardus tõsta oluliselt importkaupade tollimaksu.

Kõneldi ka julgeolekuteemadel. 20. sajandi jooksul tuli ameeriklastel eurooplasi korduvalt soost välja tirida. Pärast Teist maailmasõda on Euroopa olnud selgelt väiksema venna rollis, sõltudes välispoliitiliselt ja sõjaliselt Ühendriikidest, suutmata lahendada iseseisvalt kriise omaenda kodumandril, nagu näitas ka 1990ndate Jugoslaavia-kogemus.

Mida rohkem on Ameerika sunnitud tegelema aga omaenda probleemidega, seda enam ei saa ülejäänud rahvusvaheline üldsus loota vaid suurele Ameerika vennale, vaid iseendale. Selles peaks olema otsustav roll Saksamaal, kellest on kujunenud selgelt Euroopa Liidu juhtriik, kellel tulnud viimastel aastatel osaliselt kompenseerida Brüsseli bürokraatide otsustusvõimetust ning saamatust.

Kaks kuud pärast Trumpi inauguratsiooni pole endiselt selge, milliseks kujuneb uue Ameerika administratsiooni välispoliitika, selle asemel on endiselt spekulatsioonid. Ka uus president pole seni mingeid olulisi samme ette võtnud, kulutades ebaproportsionaalselt palju aega enesereklaamile, mida ta vilunud müügimehena kahtlemata kõige paremini oskab.

Ehkki möödunud nädalal avaldas Saksa kaitseminister Ursula von der Leyen taas vastuseisu Trumpi nõudmisele, et aastaks 2024 tõstaksid NATO riigid kaitsekulutusi kahele protsendile SKTst, oleks see igati mõistlik, ühes sellega, et eurooplased kasutaksid olukorda ära selleks, et ehitada Ameerika kaitsva vihmavarju asemel üles enda oma.

See komponent ei peaks asendama NATOt, vaid vastupidi, see loodaks alliansi sees, kuid spetsiaalselt Euroopa kaitseks. Euroopa ühisarmeest on räägitud 1950. aastatest, nüüd on olukord küps kaitsekoostöö tihendamiseks. Esialgu võiks jutt käia kas või ühendatud väejuhatuse loomisest.

Euroopa ühisarmee loomisel pole põhiline takistus mitte rahapuudus, vaid see eeldaks nõusolekut kõikidelt liikmesriikidelt. Junckeri-sarnaste eurobürokraatide entusiasm sellistes küsimustes on väheoluline. Kui veel mõni aasta tagasi pooldas Saksamaa sügavamat integratsiooni, siis viimasel ajal on ka seal hakatud rääkima «mitmekiiruselisest» Euroopast. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et iga liikmesriik valiks integratsiooni ulatuse ise. Kui see mudel pääseb ELis maksma, on Euroopa ühisarmee-idee realiseerumine ebatõenäoline.