FOTO: Corbis/Scanpix

Tartu Ülikooli usuteaduskonna vanemteadur Lea Altnurme kirjutab, et eestlased ei ole nii usuleiged, kui me arvame end olevat. Küsitlused näitavad, et me usume igasuguseid asju, eriti siis, kui need ei pärine kristlusest. Meie usuelus on toimumas pööre ja me ei tea, kuhu see meid viib.
 

Tundub, et eestlastele meeldib mõelda, et me oleme Euroopa kõige vähem usklik rahvas. Vahel võrdsustatakse see paganlusega, unustades seejuures, et ka paganlus on usk. Kui silmas pidada organiseeritud kristluse olukorda võrreldes teiste rahvastega või isegi kohalike venelastega, siis võiks ju mitteusklikkuse väitega nõustuda. Ent usklikkust või religioossust saab vaadelda laiema, organisatsiooni (kõnealusel juhul kiriku) piire ületava nähtusena.

Uuringute järgi usub 88 protsenti eestlastest näiteks, et kõik hea ja halb, mida inimene teeb, tuleb talle elu jooksul tagasi. 84 protsenti usub, et loomadel on hing, ja 65 protsenti, et taimedel samuti. Inimese hinge või vaimu, mis võib eksisteerida ka kehast eraldi, usub 39 protsenti.

Ja kindlasti usub umbes kolmveerand meist sensitiivide võimetesse haigeid tervendada ja mõne inimese võimetesse tulevasi sündmusi ette näha. Juba siinkohal võib öelda, et millessegi me siiski usume. Õieti pooldab vähemalt kolmandik eestlastest igasuguseid religioosseid ideid, kui need ei pärine just kristlusest.

Mõningate ideede leviku poolest on Eesti Euroopas esirinnas, nagu näiteks «on olemas mingi kõrgem vägi, elujõud või energia, mis mõjutab inimesi ja kõike maailmas toimuvat» (57 protsenti). Julgen arvata, et reinkarnatsiooni ideega (37 protsenti) on sama lugu. Seega, ideede poolest oleme küll religioossed, kuid ei tõtta end siduma usu organiseeritud vormidega.

Eestis on mõttekas eestlaste ja venelaste religioossust eraldi vaadelda, sest need on erinevad usulised kultuurid. Koos analüüsimise tulemuseks on lihtsalt segadus. Venelased on tunduvalt enam kristlased.

Üheks põhjuseks see, et nende rahvuslik identiteet rajaneb õigeusul, mistõttu Venemaal (ja ilmselt ka Eestis) võib kohata «ateistlikke õigeusklikke» – need inimesed küll pooldavad rahvusliku ideoloogiana õigeusku, kuid ise seda sisuliselt ei usu. Eestlaste puhul on asjad teisiti. Domineeriv rahvuslik narratiiv on pigem kristlusevaenulik. Ainult üheksa protsenti eestlastest on küsitluses väljendanud arvamust, et kristlus on meie rahva usk.

Nii polegi põhjust imestada, et kristlus on eestlaste seas langustendentsis. Eriti seetõttu, et suurima, luteri kiriku liikmeskond on pärast usubuumi lõppu 1992. aastal järjekindlalt kahanenud. 2010. aastal pidas end mõnda kogudusse või usuliikumisse (mitte ainult luterlikku) kuuluvaks 16 protsenti eestlastest. Samas on ristituid 44 protsenti. Küsitlused näitavad, et sõnaga «usklik» määratlevad end eesti keeleruumis eeskätt aktiivsed kristlased.

Usklikud, keda oli kuus protsenti, olid tugevalt seotud kristliku praktika ja uskumustega. Kindlasti ei saa neid vaadelda koos «usu poole kaldujatega» (keda on veerand eestlastest), sest kahe grupi religioossus oli erinev. Kristlikke vaimulikke on Eestis 2007. aasta andmetel 551.

Samal ajal on kasvutendentsis uus vaimsus (endise nimega new age). 2009. aastal tegutses Eestis vähemalt 524 uue vaimsuse tervendajat, meistrit, õpetajat, juhendajat jne, kes kutsusid inimesi osa võtma rohkem kui 1600 üritusest (kursusest, treeningrühmast, laagrist, loengust, teemaõhtust jne). 2010. aastal oli populaarsemat uue vaimsuse kirjandust lugenud pea veerand eestlasest ja 12 protsenti olid osa võtnud mõnest levinumast praktikast (joogast, mediteerimisest, vabastavast hingamisest, reiki tegemisest või saamisest, sütelkõnnist).

Uut vaimsust on keeruline uurida, sest puudub selgelt väljendatud identiteet ja kuuluvus, nagu kristlaste puhul. Seetõttu sõnastasin küsitlust koostades uue vaimsuse põhiõpetuse: «Ma usun vaimsesse enesearengusse selles mõttes, et teadlike enesesisenduste ja vaimsete praktikate abil on võimalik muuta iseennast, oma elu ja maailma enda ümber.»

Selle väitega nõustus umbes kolmandik eestlastest. See grupp näitas kõige tugevamat seost äsjamainitud uue vaimsuse kirjanduse lugemise ja praktikatega (vastavalt 41 ja 23 protsenti). Kolmandikul neist oli ka keegi lähedane, kes tegeles aktiivselt vaimse enesearenguga.

Järjest enam saab viimasel ajal nähtavaks ka maausk. Levib arusaam, et see on meie põline, esivanemate usk. Nii arvab ligi viiendik eestlastest. Neist enamik «pidas pühaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgis võimalusel vanu rahvausu kombeid» ja üldiselt pooldas seda väidet 51 protsenti eestlastest.

Usk taimede hinge olemasolusse on üks vähestest, milles eestlased kohalikke venelasi edestavad (vastavalt 65 ja 48 protsenti). Seda võib võtta viitena meil levinud puudekultusele, mis tänapäeval sisaldab segu vanadest traditsioonidest ja uuest vaimsusest. Kahjuks ei anna küsitlused täit selgust maausu leviku ja mõju kohta. Tulevikus tuleb sellega kindlasti praegusest rohkem arvestada.

Kui anda eestlastele võimalus oma religioossuse väljendamisel ebamääraseks jääda, ei jäta me seda kasutamata.

Küsitluses võis nõustuda vastusevariantidega «pean end usu poole kalduvaks» ja veerand pidaski; «ma ei pea end usklikuks, kuid mul on suur huvi erinevate religioonide, meditatsiooni, vaimsete otsingute ja spirituaalsete tegevuste vastu» ja kolmandik otsiski; «ma ei poolda ühtegi religiooni ega kirikut, mul on oma usk» ja 41 protsendil ongi. Neid vastusevariante võis valida sõltumata üksteisest, ka kõiki kolme.

Kui nende gruppide religioossust võrrelda, siis võib väita, et kõik nad on sünkretistlikud. Kaks esimest gruppi on sarnased. Nad pooldavad nii uue vaimsuse kui ka kristlikke uskumusi ja praktikaid rohkem kui eestlased üldiselt. Seos uue vaimsusega on aga märgatavalt tugevam kui kristlusega. Oma usuga eestlased kalduvad samuti uue vaimsuse suunas rohkem kui eestlased üldiselt, ent see ei kehti kristluse puhul.

Küsitlustes oli muidugi ka uskumusi, mida ei saa pidada selgelt kristluse või uue vaimsuse alla kuuluvaks (usk saatusesse) või mis esinevad erinevalt interpreteerituna neis mõlemas (usk inglitesse, imelisse tervenemisesse). Omaette nähtus on imevõimete, maagia ja ennete maailm.

Artikli alguses tõin juba mõned iseloomulikud arvud seoses sensitiividesse uskumisega. Lisada võiks, et 39 protsenti eestlastest nõustus sellega, et «teatud maagiliste toimingute või rituaalidega on võimalik mõjutada sündmuste käiku ja teisi inimesi», 58 protsenti on päri, et «teatud märgid ja ended võivad elu pöördelisi sündmusi ennustada». Veerand väitis, et «tal on talisman või muu tähenduslik ese, mis teda kaitseb».

Sensitiividesse uskujate hulk on määratult suurem nende teeneid tegelikult kasutanute omast (12 protsenti). Seega ei põhine usk neisse vahetutel kogemustel, vaid pigem teadmamehe/naise kuvandil, mis on loodud meedia vahendusel.

Kontekst, milles nad oma õpetust jagavad ja usutavust loovad, on uue vaimsuse oma, nende vahendusel levib see laiemalt meie kultuuriruumis. Kahtlemata on ka teisi eestkõnelejaid, kuid uue vaimsuse või new age’i silti sealjuures ei kasutata. Vastupidi, seda välditakse. Tihti esitatakse asju argist või teaduslikku sõnavara kasutades, et umbuslikku eestlast mitte eemale peletada.

Küllalt sageli võetakse meedias sõna eestlaste ebausu teemal ning enamasti just seoses sensitiividega. Ebausk on termin, mida usuvabaduse ja pluralismi tingimustes ei ole tegelikult üldse võimalik kasutada, sest see eeldab päris või õige usu olemasolu. Ent kes küll ütleks tänapäeval, mis see olla võiks? Kas on võimalik väita, et näiteks uus vaimsus või maausk on nende järgijatele vähem tõelised või õiged kui kristlus kristlastele?

Religiooni vallas on Eesti suurte ja põhjapanevate muutuste keerises. On võimatu ette öelda, milliseks kujuneb tulevik. Nagu näha, religioossetele või vaimsetele ideedele on avatud vähemalt kolmandik eestlastest, praktikatega on seotud aga vähesed.

Artikkel põhineb küsitlustel «Elust, usust ja usuelust 2010» (Eesti Kirikute Nõukogu) ja «Uus vaimsus 2010» (Lea Altnurme; küsitluse läbiviimist toetas Euroopa Liit). Küsitlused teostas sotsiaal- ja turu-uuringute OÜ Saar Poll.

Eestlaste kristlik usk ja praktika

•    On olemas isikuline jumal – 21%

•    On olemas paradiis – 15%

•    On olemas põrgu – 13%

•    3% loeb kord nädalas piiblit

•    5% käib vähemalt kord kuus ­kirikus

•    9% palvetab vähemalt kord ­nädalas

Allikas: Lea Altnurme