Peeter Espak: tänaval karjuvate pööraste «euroopalikel väärtustel» põhinevat sõda ei taha siia keegi

Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak. Foto: Margus Ansu

Viimased vähem kui viis aastat on Eesti ühiskond olnud tunnistajaks meile imporditud uuele nähtusele, mida nimetaks üldistavalt poliitiliseks indoktrineerimiseks, kirjutab Peeter Espak (MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut).

Tõenäoliselt mäletatakse veel neid kümnenditaguseidki aegu, kus ühes peolauas, puhvetis või auditooriumis istusid ja arutlesid rahulikul häälel koos kõikvõimalike poliitiliste või vaimsete ideoloogiate esindajad. Keegi ei karjunud teise ideoloogiliste või mõtteliste eelistuste peale. Täiesti tavapärane oli seegi, kui erinevate vaadete esindajad istusid koos ühe laua taga, arutlesid ajaloofilosoofiliste keerdkäikude üle, nentisid küll irooniaga, et üks või teine pool on lihtsameelne või lausa rumal, aga kokku löödi või kätt suruti pärast ikkagi. Välja arvatud mõni üksik veidrikust fanaatik, ei eksisteerinud Eesti ühiskonnas inimest, kes oli mingile ringkonnale täiesti vastuvõetamatu.

Praegu kohtab harva haritumat seltskonda, kus ei tekiks väga tuliseid polariseerumisi teemadel, nagu kooseluseadus, pagulased, rahvus ja keel, kapitalism-antikapitalism, Trump ja anti-Trump, kirik ja riik, EKRE ja sotsid, abort ja eutanaasia, vähemuse õigused versus enamuse õigus. Arutelud muutuvad tihti laustülitsemiseks, kus inimesed lahkuvad teineteist siunates: «Ahistatakse, lammutatakse, rõhutakse, vihatakse!»

Kust on selline polariseerunud vastandustele üles ehitatud olemisvorm aga Eestisse tulnud? Kas tegu on meie kultuuri või mõtteloo loomuliku arenguga või näeme pigem meile lääne heaoluühiskonnast võõrliigina hiilivalt sisse imbunud võitlust, mis mitte kuidagi ei haaku meie kohaliku mõttemaailmaga ei moraalses ega loogilises plaanis? Nähtusega, mis ei idanenud mitte enamiku meie kodanike ja elanike seas kohapeal, vaid eelkõige läänest pärit kõvahäälsete ideoloogide ja liikumiste juures? Kesktee puudumisel hakkab üha rohkem mõistuspäraseid tavainimesi endale sobivat fundamentalistlikku suunda valima, sest kindlatesse raamidesse mittekuulumist sildistavad ideoloogid ebanormaalsuseks.

Kui need omavahel vastanduvad võõr- või väärnähtused proovida üldjoontes välja joonistada, saaks ehk välja tuua kaks meie vabas ühiskonnas varem mitte eksisteerinud fundamentalismi. Mõlemad pooled saavad oma võitlusele kütust üha juurde, mida intensiivsemaks ideoloogiline sildistamine muutub. Võiks isegi öelda, et ollakse teineteise pantvangis, sest pool, kes järele annab, kaotab nii meediatähelepanus kui rahva poolehoius. Teiseks sunnib endale kindlat poolt valima hirm. Kartuses olla rünnatud ja sildistatud, valitakse omale grupikuuluvus, et isiklikku identiteeti üldse julgeda avalikult säilitada.

Esmalt näeme suuresti 1968. aasta tudengimässudest inspireeritud ülikoolisotsialismi või siis «intellektuaalse kommunismi» väga suurt domineerimist meie arvamusruumis. 60ndatel mõjule pääsenud oma traditsioonilise ühiskonna sildistamine patriarhaalseks, kapitalistlikuks (vahel ka natsistlikuks) rõhumisühiskonnaks oli osalt Nõukogude Liidu infooperatsiooni tulemus.

Jäädi uskuma mitte kunagi eksisteerinud utoopiat õitsvast ja rahva orjaahelatest vabastanud marksismist-leninismist. Ühtlasi kuvandit allasurutud, manduvast ning kolonialistlikust läänest. Liikumise liidrid (olgu nendeks Cohn-Bendit või ükskõik milline romantilise nimega prantsuse filosoof) olid selgelt ja otseselt marksistid oma eri kombinatsioonides. Tagantjärele mõeldes näib, et «vabastava» liikumise eesmärk ei olnud sugugi ühiskonna intellektuaalsel kasvamisel põhinev areng, vaid selgelt vana ühiskonna, kultuuri, rahvus(lus)e väljajuurimine.

Selle nn prantsuse uue revolutsiooni kordaminekuks sobivad liitlastena praeguses Euroopas isegi islamiäärmuslased – ühise vaenlase alistamine, milleks on lääne traditsiooniline, kristlik või ka rahvuslik ühiskond, on tegelikkuses olulisem kui ühe või teise liikumise moraalne taust. Vastava liikumise äärealadelt leiame muidugi ka juba praeguse vägivaldse vasakäärmusluse ja anarhismi (tihti antifašismi ja inimõigusluse sildi all) juured. Kes on näinud vasakäärmuslaste meeleavaldusi mõnes Euroopa pealinnas, vaadanud telepilti poodide rüüstamisest ja politsei ründamisest, tõenäoliselt teavad, millest jutt.

Ideoloogilised seisukohavõtud, mis peavad ainult üht suunda ainsaks võimalikuks tõeks ning kõike sellest hälbivat progressiivsele revolutsioonile vastanduvaks «uusreaktsionäärluseks» ja «lammutamist vajavaks» elemendiks, on meie arvamusruumis üpriski levinud. See ei ole mitte nõukogude ideoloogia, mille füüsilise okupatsiooni all elasime pool sajandit, vaid läänes alguse saanud revolutsiooniline liikumine, millest mõni aeg tagasi teadsime ehk paari intellektuaali tutvustavate artiklite või tõlgete kaudu.

Teine fundamentaliseerunud mõttemaailm on kujunenud just läänes vastukaaluks eespool kirjeldatud mõttevoolule ning seda nimetatakse üldjuhul avalikkuses kas paremäärmuslikuks või sidemete puudumisel «fašistlike» liikumistega parempopulistlikuks.