Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Peeter Espak: tänaval karjuvate pööraste «euroopalikel väärtustel» põhinevat sõda ei taha siia keegi

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak. | FOTO: Margus Ansu

Viimased vähem kui viis aastat on Eesti ühiskond olnud tunnistajaks meile imporditud uuele nähtusele, mida nimetaks üldistavalt poliitiliseks indoktrineerimiseks, kirjutab Peeter Espak (MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut).

Tõenäoliselt mäletatakse veel neid kümnenditaguseidki aegu, kus ühes peolauas, puhvetis või auditooriumis istusid ja arutlesid rahulikul häälel koos kõikvõimalike poliitiliste või vaimsete ideoloogiate esindajad. Keegi ei karjunud teise ideoloogiliste või mõtteliste eelistuste peale. Täiesti tavapärane oli seegi, kui erinevate vaadete esindajad istusid koos ühe laua taga, arutlesid ajaloofilosoofiliste keerdkäikude üle, nentisid küll irooniaga, et üks või teine pool on lihtsameelne või lausa rumal, aga kokku löödi või kätt suruti pärast ikkagi. Välja arvatud mõni üksik veidrikust fanaatik, ei eksisteerinud Eesti ühiskonnas inimest, kes oli mingile ringkonnale täiesti vastuvõetamatu.

Praegu kohtab harva haritumat seltskonda, kus ei tekiks väga tuliseid polariseerumisi teemadel, nagu kooseluseadus, pagulased, rahvus ja keel, kapitalism-antikapitalism, Trump ja anti-Trump, kirik ja riik, EKRE ja sotsid, abort ja eutanaasia, vähemuse õigused versus enamuse õigus. Arutelud muutuvad tihti laustülitsemiseks, kus inimesed lahkuvad teineteist siunates: «Ahistatakse, lammutatakse, rõhutakse, vihatakse!»

Kust on selline polariseerunud vastandustele üles ehitatud olemisvorm aga Eestisse tulnud? Kas tegu on meie kultuuri või mõtteloo loomuliku arenguga või näeme pigem meile lääne heaoluühiskonnast võõrliigina hiilivalt sisse imbunud võitlust, mis mitte kuidagi ei haaku meie kohaliku mõttemaailmaga ei moraalses ega loogilises plaanis? Nähtusega, mis ei idanenud mitte enamiku meie kodanike ja elanike seas kohapeal, vaid eelkõige läänest pärit kõvahäälsete ideoloogide ja liikumiste juures? Kesktee puudumisel hakkab üha rohkem mõistuspäraseid tavainimesi endale sobivat fundamentalistlikku suunda valima, sest kindlatesse raamidesse mittekuulumist sildistavad ideoloogid ebanormaalsuseks.

Kui need omavahel vastanduvad võõr- või väärnähtused proovida üldjoontes välja joonistada, saaks ehk välja tuua kaks meie vabas ühiskonnas varem mitte eksisteerinud fundamentalismi. Mõlemad pooled saavad oma võitlusele kütust üha juurde, mida intensiivsemaks ideoloogiline sildistamine muutub. Võiks isegi öelda, et ollakse teineteise pantvangis, sest pool, kes järele annab, kaotab nii meediatähelepanus kui rahva poolehoius. Teiseks sunnib endale kindlat poolt valima hirm. Kartuses olla rünnatud ja sildistatud, valitakse omale grupikuuluvus, et isiklikku identiteeti üldse julgeda avalikult säilitada.

Esmalt näeme suuresti 1968. aasta tudengimässudest inspireeritud ülikoolisotsialismi või siis «intellektuaalse kommunismi» väga suurt domineerimist meie arvamusruumis. 60ndatel mõjule pääsenud oma traditsioonilise ühiskonna sildistamine patriarhaalseks, kapitalistlikuks (vahel ka natsistlikuks) rõhumisühiskonnaks oli osalt Nõukogude Liidu infooperatsiooni tulemus.

Jäädi uskuma mitte kunagi eksisteerinud utoopiat õitsvast ja rahva orjaahelatest vabastanud marksismist-leninismist. Ühtlasi kuvandit allasurutud, manduvast ning kolonialistlikust läänest. Liikumise liidrid (olgu nendeks Cohn-Bendit või ükskõik milline romantilise nimega prantsuse filosoof) olid selgelt ja otseselt marksistid oma eri kombinatsioonides. Tagantjärele mõeldes näib, et «vabastava» liikumise eesmärk ei olnud sugugi ühiskonna intellektuaalsel kasvamisel põhinev areng, vaid selgelt vana ühiskonna, kultuuri, rahvus(lus)e väljajuurimine.

Selle nn prantsuse uue revolutsiooni kordaminekuks sobivad liitlastena praeguses Euroopas isegi islamiäärmuslased – ühise vaenlase alistamine, milleks on lääne traditsiooniline, kristlik või ka rahvuslik ühiskond, on tegelikkuses olulisem kui ühe või teise liikumise moraalne taust. Vastava liikumise äärealadelt leiame muidugi ka juba praeguse vägivaldse vasakäärmusluse ja anarhismi (tihti antifašismi ja inimõigusluse sildi all) juured. Kes on näinud vasakäärmuslaste meeleavaldusi mõnes Euroopa pealinnas, vaadanud telepilti poodide rüüstamisest ja politsei ründamisest, tõenäoliselt teavad, millest jutt.

Ideoloogilised seisukohavõtud, mis peavad ainult üht suunda ainsaks võimalikuks tõeks ning kõike sellest hälbivat progressiivsele revolutsioonile vastanduvaks «uusreaktsionäärluseks» ja «lammutamist vajavaks» elemendiks, on meie arvamusruumis üpriski levinud. See ei ole mitte nõukogude ideoloogia, mille füüsilise okupatsiooni all elasime pool sajandit, vaid läänes alguse saanud revolutsiooniline liikumine, millest mõni aeg tagasi teadsime ehk paari intellektuaali tutvustavate artiklite või tõlgete kaudu.

Teine fundamentaliseerunud mõttemaailm on kujunenud just läänes vastukaaluks eespool kirjeldatud mõttevoolule ning seda nimetatakse üldjuhul avalikkuses kas paremäärmuslikuks või sidemete puudumisel «fašistlike» liikumistega parempopulistlikuks. Eelkõige on vastavad liikumised ja vaimne suund läänes tekkinud mitte rahvusromantilise maailmavaate loomuliku edasiarendaja või kaitsjana (nagu tihti end reklaamitakse), vaid eelkõige puhta vastureaktsioonina ennast «progressiivseks» pidavale revolutsioonilisele liikumisele, mis paiguti saavutas lääne avalikus ruumis ühel hetkel pea ainukehtiva positsiooni.

Hetkeolukorra iseloomustamiseks tooks välja Tõnis Mägi sõnad intervjuust Õhtulehele: «Kui ma vaatan ja kuulan neid poliitikuid, ka neid, kelle sõnal on seni minu jaoks kaalu olnud, siis midagi ei ole teha – kõige täpsemalt ja otsemalt räägivad mõned mehed EKREst. Ja kui mõelda sellele, kui palju on neid maha tehtud ja kui palju on neile sõna otseses mõttes pähe s*****d, siis on nad väärikalt edasi läinud. Ja s**aloopijaile on see justkui kummiga tagasi tulnud. Minu põlvkonnaga pole muret, nemad saavad asjadest aru. Aga noorem põlvkond, kolmekümnesed, nendega on juba keeruline rääkida. Nad ei ole ise kogenud seda seisu, mis nõukaajal oli, nad ei oska tunda hirmu oma rahva ja keele kadumise pärast.»

Tõnis Mägi öeldu on piisav, et kirjeldada seda, miks on üles kerkinud uued poliitilised jõud ka Eestis. Nende esilekerkimine ei ole mitte meie rahva või rahvaste «isiklikke» ideid ja vajadusi peegeldav, vaid võõrale ideoloogiale asuti vastu samade meetoditega, nagu on juba läänes ära proovitud, ja vahenditega, mis töötavad. Mõeldes nii EKRE kui isegi Vabaerakonna peamiste ideoloogide endi sõnavõttudele, tunnistavad nad ju isegi, et ollakse vastureaktsiooni parteid, mille algne vajadus seisnes just tekkinud ideoloogiatele vastuseismises, mitte niivõrd millegi uue loomises või vana esindamises.

Nagu Tõnis Mägi, tahab ka enamik meie rahvast oma keele, kultuuri ja rahvusriigi säilimist, mida ei kaitsnud vahepeal Eestis just paljud. Meie pinnal toimub võõras meile imporditud lahing, mis haarab endasse üha rohkem inimesi, kes tahaks südames pigem vanade eestlaste kombel rahulikult oma metsas edasi elada.

Kerkibki üles küsimus, kuidas määratleb liberaalse-konservatiivse skaalal ennast päriselt eksisteeriv keskmine Eesti kodanik? Ühiskonnauuringute instituudi 2017. aasta väärtushinnangute uuring [1] annab selles osas üpriski keskteed või tsentrismi peegeldava ettekujutuse. Näiteks skaalal vasak-parem paigutab 35 protsenti vastanutest ennast keskele, 21 protsenti ei oska seisukohta võtta ning täiesti vasakpoolseks loeb ennast üks protsenti, täiesti parempoolseks neli protsenti. Vahepealsetes vastustes oli küll märgatavalt suurem toetus parempoolsel maailmavaatel. Kui samasugune küsimus esitati skaalal liberaalne-konservatiivne, olid tulemused üpriski sarnased. 29 protsenti paigutas ennast keskele, 21 protsenti ei osanud vastust anda ning ainult kolm protsenti pidas ennast täiesti liberaaliks või siis konservatiiviks.

Vahepealsed vastused jagunesid üpriski võrdselt. Ükskõik, mida sellisest tulemusest ka järeldada, kindel on asjaolu, et meie kodanik ei defineeri ennast olemuslikult ei paremkonservatiiviks ega vasakliberaaliks; seda hoolimata asjaolust, et oma hinnangutes paljudele küsimustele ollakse pigem ilmselgelt just konservatiivsemad. Me ei ole omaks võtnud selget «läänelikku» polariseerumist oma hoiakutes.

Eesti vajab kindlasti tervemõistuslikku sotsiaaldemokraatiat, mille eesmärgiks peaks olema abi ja hoole jõudmine just eelkõige neile, kes endast olenematutel põhjustel ilma riigi (st kogukonna) abita hakkama ei saa. Kes ei tahaks, et liberaalid kaitseks nende sõnavabadust ja kodanikuõigusi ning vabadusi.

Samamoodi vajab Eesti rahvuslust, mis peab olema suunatud eestikeelse teaduse, hariduse, kultuuri, rahvuslike kommete, iibe, riigikaitse, siinse heliloomingu ja kunsti arendamisele ja ühtlasi ebasoovitavate ja kohalikule kultuurile ohtlikele võõrmõjudele vastuseismisele. Tänaval kaklevate ja loosungeid karjuvate pööraste «euroopalikel väärtustel» põhinevat sõda ei taha siia aga vist keegi.

[1] http://www.inst.ee/uuringud/uuringud

Tagasi üles