Stalin

FOTO: SCANPIX

Soome ajakirjanik Kai Juvakka kutsub Eestit üles loobuma Gruusia-Abhaasia konflikti mustvalgest käsitlusest, sest isolatsioon lükkab Abhaasiat Venemaa rüppe.

Kujutagem ette, et Nõukogude võim oleks kestnud Eestis 50 aasta asemel 70 aastat. Et eesti keelt oleks ühel päeval hakatud ladina tähtede asemel kirjutama kirillitsas. Ja et eestikeelsed koolid oleks suletud ja eesti keele õpetamine keelatud. Ja mis kõige hullem, eestlased oleks jäänud väikseks vähemuseks oma kodumaal.

Eesti rahval vedas, et saatus päästis ta nii mustast stsenaariumist. Kõigil nii hästi ei läinud. Eesti on võidelnud selle nimel, et Stalini kuriteod võrdsustataks Hitleri kuritegudega ja kommunism fašismiga. Aga need Stalini kuriteod, mis pandi toime Abhaasias, ei huvita Eestis millegipärast kedagi. Või siis teeseldakse, nagu poleks Stalinil olnud Gruusia ja Abhaasiaga mingit seost.

Gruusia asja ajamisest on saanud Eesti välispoliitika oluline osa, Gruusia ühtsusest välispoliitiline dogma. Selle asemel et üritada mõista, mis on abhaaside ja grusiinide suhete tegelikud probleemid, toetutakse ühepoolselt oma sõbra nägemusele Abhaasia ajaloost ja konflikti tagamaadest.

Selle järgi on Abhaasia ürgne Gruusia osa, kust abhaasid venelaste toel ajasid grusiinidest enamuse 1993. aastal välja. Kes püüab valgustada asja teist poolt, saab kohe külge venemeelse propagandisti sildi.

Abhaasid on ÜRO järgi süüdi etnilises puhastamises ning Abhaasia sõjas 1992–1993 vägistati ja tapeti tuhandeid grusiine. Peaaegu kõik grusiinide majad põletati sõja lõpul. Erilist julmust näitasid üles abhaaside poolel võidelnud tšetšeenidest marodöörid kurikuulsa Šamil Bassajevi juhtimisel. Kahes mullu Eestis näidatud dokfilmis maaliti abhaasidest pilt kui sadistlikest metslastest, samas kui grusiinidest anti pilt kui külalislahketest süütutest ohvritest.
Aga ajalugu pole mustvalge.

Kuna Stalin oli üks sõja võitjatest, on ta kuriteod jäänud maailmas Hitleri kuritegude varju. Eestis on kombeks süüdistada Stalini ja Beria kuritegudes venelasi. Abhaasias aga ei ole unustatud, kust need Nõukogude ajaloo suurimad massimõrtsukad tegelikult pärit olid. Nõukogude aega peetakse Eestis venestamiseks, aga Abhaasias mõistetakse Stalini repressioone gruusiastamisena.

Ajaloo jooksul on Abhaasia olnud osa mitmest impeeriumist, koos Gruusiaga ja ilma Gruusiata. Pealinna Suhhumi asutasid kreeka kolonistid juba antiikajal.

Enne Nõukogude Liidu moodustamist oli Abhaasia kaua aega olnud vürstiriik Vene impeeriumi koosseisus. Kes aga olid Abhaasia põliselanikud, on paljuvaieldud teema. Abhaasidel ja grusiinidel on sellest sama erinev ajalookäsitlus nagu eestlastel ja venelastel 1940. aasta sündmustest.

Venemaal on Abhaasias oma patud 19. sajandist. Tollal sooritasid Abhaa­sias etnilise puhastuse venelased, ja selle käigus aeti enamik mässavatest abhaasidest ja nende sugulasrahvast tšerkessidest Türki. Selle tulemusena elab enamik abhaasidest ka tänapäeval Türgis.

Tühjenenud aladele tuli ümberasujaid mujalt Vene impeeriumist, ka Eestist. Kõige rohkem immigrante tuli Gruusiast. Abhaasid säilisid kohaliku enamusena siiski 19. sajandi lõpuni.
Nõukogude Liiduga liideti Abhaa­sia Gruusia föderatiivse ja võrdse osana. Suhe oli Nõukogude Liidus erakordne, aga 1931. aastal degradeeris Stalin Abhaasia Gruusia autonoomseks osaks.

Stalini ja Beria juhtimisel algas kolhooside rajamine ja abhaaside süstemaatiline assimileerimine. Suleti abhaasi koolid ja keelati abhaasi keele õpetamine. Tähestik muudeti ladinapärasest gruusia omaks, kuigi need keeled pole sugulaskeeled.

Mis kõige saatuslikum – muudeti rahvastiku koosseisu, nagu Eestis. Kõige hullem oli üle 30 000-päise kreeklaste kogukonna saatus. Nad kõik saadeti Siberisse üheainsa ööpäeva jooksul. Siberisse saadetute majad anti uutele elanikele, kes toodi Gruusiast. Riigiaparaadist tõrjuti abhaasid ja mehitati see grusiinidega.

Pärast Stalini surma lepitati ab­haase muu hulgas sellega, et Abhaasia riigiaparaadis anti abhaasidele kvoodid, mis tagas neile ebaproportsionaalselt suure esinduse suhtes rahvaarvuga. Grusiinide vaatevinklist oli see aga näide Moskva jaga-ja-valitse-poliitikast ning grusiinide diskrimineerimisest. Abhaasid korraldasid jälle suuri meeleavaldusi gruusiastamise vastu aastatel 1957, 1967 ja 1978.

Stalini ajast alates hakkasid Gruusia ajaloolased seadma kahtluse alla abhaaside ehk apsuate päritolu Ab­haasia põlisrahvana.

Apsuaid hakati kujutama immigrantidena, kes olevat vallutanud iidse Gruusia ala 17. sajandil. Teise teooria järgi on apsuad jällegi põliselt grusiinid, kes segunesid uustulnukatega ja vahetasid keele. 1980ndatel mängisid need ajalooteooriad olulist rolli gruusia rahvuslike jõudude poliitikas ja suhete pingestumises abhaasidega.

Kui Nõukogude Liit hakkas kokku varisema ja Gruusia püüdles iseseisvaks, hakkasid Abhaasias elavad grusiinid nõudma demokraatia nimel võrdseid õigusi ehk abhaaside kvootide ja sisulise autonoomia kaotamist. Ab­haasid nõudsid jälle eraldumist Gruusiast ja pinged rahvuste vahel eskaleerusid kiiresti. «Gruusia grusiinidele» sai Zviad Gamsahhurdia iseseisvusvõitluse lipukirjaks. Abhaase nimetati tänamatuteks külalisteks grusiinide maal.

Gamsahhurdia võimul olles kuulutati ainsaks riigikeeleks gruusia keel ja lõpetati Abhaasia autonoomia. Abhaasi keelele ei jäetud mingit staatust. Suhhumi ülikoolis lõpetati ka kõrghariduse andmine abhaasi keeles. 1991. aasta referendumil hääletasid abhaasid pea üksmeelselt Nõukogude Liidu säilimise poolt. Seda hirmust jääda iseseisva Gruusia koosseisu.

Enne Abhaasia sõda puhkes Gruusias kodusõda Eduard Ševardnadze ja võimult kukutatud Gamsahhurdia toetajate vahel. Kogu riik vajus anarhiasse. Selle keskel, 14. augustil 1992 asusid Ševardnadzet toetanud paramilitaarsed väed suruma maha abhaaside separatismi. Nende ridadega liitusid paljud Abhaasia grusiinid.

New Yorgis tegutseva Human Rights Watchi järgi hakkasid grusiinidest marodöörid sõja esimestest päevadest alates röövima abhaaside ja ka teiste rahvuste kodusid ning tapsid, piinasid ja vägistasid tsiviilelanikke. Abhaasid vastasid samaga. Kümneid tuhandeid inimesi põgenes Venemaale, kreeklasi evakueeriti Kreekasse, eestlasi Eestisse. Võitlus ajaloo üle kulmineerus sellega, et pandi põlema Abhaasia rahvusarhiiv.

Grusiinide etniline puhastus sõja lõpul on äärmiselt taunitav, aga ei saa unustada ka sündmusi, mis toimusid selle taustal. Gruusias on populaarne süüdistada kogu sõjas Venemaad, mille konspiratsioonide tulemusena kaks nii-öelda vennasrahvast olevat tülli aetud. Välismaailmale antakse mõista, et taasühinemisele on vastu ainult Venemaa ja abhaaside «nukuvalitsus».

Kahtlemata oli Venemaal sõjas oluline roll, aga kogu süü veeretamine Venemaale näitab eelkõige Gruusia ebaküpsust käsitleda oma lähiajalugu. Grusiinid tõrjuvad oma vastutuse Stalini aja repressioonides Abhaasias sama loogikaga nagu venelased Eestis: ka meid represseeriti.

1989. aasta rahvaloendusel oli kogu Abhaasia rahvastikuks 525 000 inimest, kellest 45,7 protsenti olid grusiinid. Ainult 17 protsenti moodustasid abhaasid. Praegu elab Abhaasias
200 000 inimest, nendest 50 000 grusiinid, kes on tagasi pöördunud Gali rajooni Gruusia piiri lähedale. President Saakašvili aga räägib pidevalt poolest miljonist põgenikust, kes Venemaa süül oma koju ei saa.

Pärast sõda kuni 1990ndate lõpuni elas Abhaasia täielikus embargos. Ka Venemaa ei lasknud Abhaasiast inimesi üle piiri, välja arvatud lapsed ja vanurid. Kaupade viimine Venemaalt Abhaasiasse oli väga piiratud.

Venemaa poliitika muutus oluliselt Putini ajal. Avati piir, hakati jagama Vene passe. Ilma nendeta poleks abhaasidel olnud võimalust välismaale reisida. Venemaa maksab oma kodanikele pensioni ja Venemaa toel on hakatud riiki üles ehitama. Venemaal on mängus loomulikult oma strateegilised huvid. Nii kaua kui valitseb vaidlus Gruusia välispiiride osas, pole riigil lootust NATOsse saada.

Saakašvili on lubanud, et Gruusia ei võta Abhaasiat relvade abil tagasi. Abhaasidele pakutakse enneolematut autonoomiat ja isegi Gruusia asepresidendi kohta. Toetamaks lubadusi, on Gruusias valmistatud hulk roosilisi propagandafilme. Meenutagem Gorbatšovi pakkumisi eestlastele 20 aastat tagasi. Ka abhaaside puhul on küsimus siiski oma rahva ja kultuuri säilimises. Osana Gruusiast ei nähta tulevikku, olgu Gruusia lubadused ükskõik kui helded ja ausad.

Abhaasias käies saab aru, et ilma verevalamiseta seda Gruusiaga ei liideta. Ainus, mida Gruusialt soovitakse, on iseseisvuse tunnustamine ja embargo lõpetamine. Konflikti osapooltel on vastuoluline käsitlus ajaloost ürgajast tänapäevani ja erinev arusaam, kes kelle ees peaks vabandama. See, kes ühele on mõrtsukas, on teisele sõjakangelane.

Stalini aja sündmused moodustavad olulise osa Abhaasia ja Gruusia konflikti taustast. Seda fakti aga eiravad tahtlikult nii Gruusia kui ka tema lähemad sõbrad. Isolatsiooniga tahetakse survestada Abhaasiat alla andma ja taas Gruusiaga liituma. Lääneriigid ei tunnusta kunagi Abhaasia iseseisvust, aga konfliktile lahendusi otsides tuleks tunnustada selle ajaloolist tausta ja vaadata tõele näkku: just selle isolatsiooniga lükatakse Abhaasia aina tugevamini Venemaa rüppe.

Kai Juvakka tegi mullu Yleisradiole Ab­haasia-teemalise dokumentaalfilmi «Ei-toivottu valtio» (Soovimatu riik).