Praeguse suurõnnetuse puhul, mida Jaapanis on hakatud nimetama «kolmekordseks hädaks» (sanjū-ku), torkab silma, et keskendutakse pigem kahjustatud Fukushima tuumareaktorile kui arenevale humanitaarkriisile tsunamist laastatud aladel, kirjutab Tallinna Ülikooli jaapani kultuuriloo lektor Maret Nukke.
Praegu on Jaapanis kevade-eelne aeg, mil lõpeb kooliaasta, et aprillist alustada nii uut finants- kui ka kooliaastat. Paari-kolme nädala pärast hakkavad kirsid õitsema ning tavapäraselt on see kevadine rõõmus aastaaeg koos pere ja sõpradega kirsiõite imetlemiseks (hanami), mil meediat vallutavad uudised, kus ja millal täpselt kirsiõied avanevad.
Jaapanlased elavad loodusega ühes rütmis: kui kevadel vaatavad nad kirsiõisi, siis sügisel jälle kuud ning sinna vahele jääb hulganisti nii rahvakalendri kui ka riiklikke tähtpäevi (näiteks merepäev, kevadine pööripäev jt), mis on seotud aastaaegade vahetumisega.
Kõik jaapanlaste elus on läbi põimunud loodusega – kindlaks määratud kimono mustrimotiividest kuni toiduni, milles valdavalt kasutatakse aastaajale vastavaid värskeid toiduaineid.
Jaapanlaste maailmavaate aluspõhja moodustab animistlik loodususund shintō, mis tähendab lihtsate sõnadega seletades seda, et kõik meid ümbritsev on hingestatud ja omab teatavat energiahulka, mis võib olla inimesele positiivne, aga mõnikord võib pöörduda ka tema vastu.
Seega on loodus(jõud) jaapanlaste silmis vääramatu jumalik alge, mis inimeste maailma poolt vaadates ja hinnanguid andes võib tunduda kord hea, kord halb, ent tegelikult puudub sellel iseenesest pluss- või miinusmärk.
Jaapani saarestik asub seismiliselt väga aktiivses geograafilises punktis, kus neli tektoonilist laama – Aasia, Põhja-Ameerika, Vaikse ookeani ja Filipiinide – libisevad üksteise alla, põhjustades sagedasi maavärinaid.
Jaapani ajaloos on «suureks» tituleeritud maavärinaid olnud enne seekordset Tōhoku ala hõlmanud maavärinat vaid kaks: Kantō ehk Tōkyō (1923) ja Hanshini ehk Kōbe (1995) maavärin, mille tugevuseks mõõdeti vastavalt 7,9 ja 7,2 magnituudi Richteri skaala järgi.
Kantō suure maavärina päev – 1. september – on tänapäeval kuulutatud üleriiklikuks leinapäevaks. Hanshini suure maavärina päevale, 17. jaanuarile, järgneval nädalal toimuvad koolides ja asutustes maavärinaõppused.
Ehkki maavärinatega kaasneb sageli tsunamioht, pole ka purustavad hiidlained nii tavapärased kui võiks arvata: neist viimane tabas 1993. aasta juulis pärast 7,8-magnituudist maavärinat Hokkaidō saare edelaranniku lähedal olevat pisisaart Okushirit. Saarest üle pühkinud laine kõrguseks mõõdeti hiljem koguni 31 meetrit.
Kõik see võib tekitada väärkujutelma, justkui oleksid inimesed Jaapanis selliste sündmustega harjunud. Seda aga ei saaks kuidagi öelda, sest maavärinaga, iseäranis veel ülitugevaga, pole võimalik harjuda – see tabab inimest alati ootamatus olukorras.
Seni meediale antud intervjuudes on jäänud veidralt kõlama asjaolu, et jaapanlased käitusid ilma igasuguse paanikata ja organiseeritult, mis vastab muidugi tõele, kuid jätab jaapanlastest peaaegu et üliinimeste või ehk isegi ebainimliku mulje.
Tegelikult on tõsi see, et maavärina korral enamasti teatakse, mida teha ja kuhu minna ning usaldatakse seejärel neid autoriteete, kes rohkem teavad, kuid neilt oodatakse ka edasisi instruktsioone.
Organiseeritud käitumine ja teistega arvestamine on Jaapanis saavutatud sihipärase drilliga, aga ka juba lasteaias ja koolis toimuvate nn sotsialiseerimise eesmärki teenivate erinevate tegevustega, mille on seadusega kehtestanud Jaapani haridusministeerium ja mis on koolide õppeprogrammi osa.
Algkoolilapsed harjutavad grupitööd iga päev klassiruumis koolilõunat serveerides ja üheskoos ruumi koristades. Keskastme õpilastes sotsiaalsete oskuste arendamiseks viiakse läbi mitmepäevaseid ööbimisega väljasõite (gasshuku), kus tuleb õppida arvestama teistega ja alluda teatud ühistele reeglitele.
Samuti on huvitav see, et kooli spordipäevadel ei ole rõhuasetus individuaalaladel ja -saavutustel, vaid hoopiski grupitööl ja osalemisrõõmul.
Võisteldes näiteks «võidujooksus kolmel jalal» või «sajajalgse jooksus», mille puhul ei tule edasi liikumisest midagi välja, kui oma kaaslasega ei arvestata. Sestap ei ole mingil juhul õigustatud arvamus, justkui oleksid jaapanlased mingid «kollektiivsed olevused».
Pigem otse vastupidi – oma privaatsust hinnatakse kõrgelt ega taheta, et «võõrad» tungivad oma egoga inimese «turvatsooni» sisse.
Samuti üritatakse avalikus ruumis igati hoiduda teiste häirimisest, mille hulka kuulub nii enesele tähelepanu tõmbavalt vali rääkimine (mida harrastavad vaid jaapani maffia yakuza liikmed rahva hirmutamiseks) kui ka telefonikõnede tegemine rongis või mõnes muus ühistranspordivahendis, kus see on lausa keelatud.
Usutavasti on selline kaasinimeste privaatsust oluliseks pidav käitumine kujunenud normiks seetõttu, et Jaapan on ülitihedalt asustatud, valdavalt urbaniseerunud riik, kus külg külje kõrval tiheasustuses elades pole lihtsalt võimalik oma ego peale surudes mõistlikku ja toimivat korda säilitada.
Ehk teisisõnu – jaapanlaste «kollektivism» ja seaduskuulekus tulenevad otseselt ratsionaalsetest kaalutlustest ja vajadusest, mitte sellest, et nad oleksid kuidagi rohkem grupimeelsed ja vähem isekad kui näiteks meie siin.
Meil on lihtsalt vähe tähelepanu pööratud sellistele kasvatuslikele ja inimesi sotsialiseerivatele võtetele, mis aitavad ühiskonnas saavutada ühiselt seatud eesmärke ja jätavad näiteks jaapanlastest mulje kui üliviisakatest inimestest.
Teisest küljest ei saa kriisiolukorras paanika puudumist tõlgendada kui emotsioonitust – millele osutavad ka intervjuud katastroofist pääsenute ja evakueeritutega, kes alles nüüd, juba varjul olles hakkavad taipama, mis nendega õigupoolest juhtus.
Jaapanlased ei näita avalikkuse ees oma emotsioone välja, sest näol emotsioonide väljendamine on olnud nõrkuse, aga ka hingeharimatuse tunnuseks juba samuraide ajast.
Sestap ei maksaks vaoshoitud nägudest teha järeldust, justkui ei oleks inimesed ärevuses, isegi paanikas, sest seda väljendatakse teisiti (näiteks sõnades) või mõnel juhul see jääbki väljendamata.
Enamasti on jaapanlased imekspandavalt seaduskuulekad ja alluvad ühistele avaliku korra reeglitele veatult. Ma pean siinkohal silmas reegleid, mis kehtivad seadustest sõltumatult. Jaapanlastel on mõiste «ühiskond» kirjeldamiseks kasutusel kaks sõna: seken ehk inimühiskond ja shakai ehk võimustruktuurid.
Seken on jumalik kamide loodud maailm, millesse kuuluvad nii inimesed kui ülejäänud loodus omade reeglite ja seadustega. Sellel ei pruugi olla mingit pistmist shakai kui läänelikus arusaamas riigistruktuuride ja selle seadusandlusega, milline mõiste tekkis alles 150 aasta eest Jaapani moderniseerimise ajal.
Shakai on eraldi seken’ist, võim rahvast. Kui riik mõistab kohut seaduse rikkumise eest, siis rahvas mõistab omakohut reeglite eiramise eest. Kujukas näide on siinkohal episood hiljuti meedias olnud intervjuust Tōkyōs resideerinud eestlasega, kui keegi püüdis rongijärjekorras ette trügida ja karistuseks sellise näotu teo eest kupatati ta järjekorra lõppu.
Inimühiskonna reeglid on mõeldud kõigile täitmiseks ja kõigi hüvanguks, et ümbritsev poleks liialt pealetükkiv ja saavutatud elementaarne kord võimaldaks inimestel olla nad ise.
Praeguse suurõnnetuse puhul, mida Jaapanis on hakatud nimetama «kolmekordseks hädaks» (sanjū-ku), torkab silma see, et keskendutakse pigem maavärina ja hiidlaine kahjustatud Fukushima tuumareaktoriga seotud probleemidele kui arenevale humanitaarkriisile tsunamist laastatud aladel.
Tundub, et tuumajaamas toimuv on hakanud varjutama, kui isegi mitte segama, päästetöid ja kriisiabi korraldust. Kuna maailma meedia pilk on suunatud ärevust tekitavale Fukushima tuumajaama reaktorite võimalikule kollapsile, siis tegeleb ka Jaapani valitsus selle probleemiga intensiivselt.
Samal ajal on evakueeritute ja päästetute ajutised varjupaigad jäänud justkui piisava tähelepanuta – puudust on kõigest, alates veest, toidust, ravimitest ja lõpetades esmatarbekaupadega.
Suurim probleem on kütuse lõppemine peaaegu kogu Tōhoku alal ning imekspandav on see, et alles kriisi viiendal päeval hakkas valitsus sellele lahendust otsima, püüdes leida võimalikke ligipääsuteid, nii meritsi kui maad mööda, et varustada piirkonda kütusega.
Jaapani riigitelevisiooni NHK toimetusse tuleb erinevatest evakueeritute varjupaikadest, kus on lõppenud vesi, toit ja küte, järjest SOS-sõnumitega fakse. Väljas on aga kevadiselt külm – öösel nullilähedane temperatuur ja päeval mõned soojakraadid. Meile ei pruugi see nii katastroofiline tundudagi, kuid Jaapani niiskes kliimas on nullkraadist rõsket jahedust raske taluda.
Pealegi hakkas teisipäeval sadama lund, mida üks kannatanu nimetas «südametuks lumeks» (mujō no yuki), mis maha sadades valmistab raskusi nii pääsenutele kui ka veel tsunamist mahajäänud risu läbi kammivatele otsingurühmadele.
Sellele lisandub ka pimedus, sest paljudes varjupaikades pole peale päevavalguse kasutada ühtki valgusallikat. Asi on võtnud humanitaarkriisi mõõtmed, mida Jaapani valitsus üritab üsna kobalt hallata.
Praegust olukorda Jaapanis analüüsides torkabki silma kahekordne probleem: ühest küljest on varjupaikades külmetavad evakueeritud infosulus ja teisest küljest annavad nii valitsus kui ka Fukushima reaktori probleemidega tegelev firma Tōkyō Elekter vastuolulist, samas mittemidagiütlevat infot.
Valitsusliikmed annavad pressile infot, olles riietunud tavapäraste ülikondade asemel ühtsesse hallikassinisesse vormi. See peaks rahvale jätma mulje, et nad tegutsevad tiimina, kuid ilmselgelt on sellest imagoloogiliselt mõjuvast võttest puuduse käes kannatajatele vähe, sest rahvas ootab juhiseid oma liidritelt.
Jääb mulje, et peamine on oma «näo säilitamine», kuid tegelikult on siin süüdi jaapani-stiilis otsustussüsteem, mis toimib vaid otsest käsuliini pidi ülalt alla, kusjuures igal tasandil läbivad kõik otsused ja ka info oma kooskõlastusringi. See ongi ilmselt põhjus, miks info ei liigu ja eri instantsidest antakse vastuolulist teavet.
Siinkohal on ilmekas näide, kuidas kolmapäeval palus Jaapani päästeüksuste koordineerimiskeskus läbi Tōkyōs paikneva ja tõlkide koolitusega tegeleva tõlkebüroo ühendust Euroopa Japanoloogia Assotsiatsiooniga (EAJS), et leida tõlke kriisikoldesse suundunud rahvusvaheliste tiimide jaoks.
Hämmastav on see, et seda ei tehtud näiteks läbi riigitelevisiooni NHK või muude kanalite Jaapanis, vaid saadeti EAJSile Euroopasse, kes saatis selle oma listide kaudu liikmetele üle maailma. Ilmselt saatsid nii mõnedki liikmed selle edasi levitamiseks oma Jaapanis olevatele sõpradele, nagu minagi seda tegin, sest neil on lähem minna appi ja paljud neist tegelikult igavlevad oma turvalistes Tōkyō kodudes «koduarestis» olles.
See on vaid üks näide info liikumise teedest ümber nurga, mitte otse. Samas, meenutades Kōbe maavärina järgset kriitikat, oli ka siis peamiseks välismaiste abijõudude kaasamise takistuseks väidetavalt keelebarjäär, millele lisandus keeruline paberimajandus Jaapanisse sisenemiseks, kus muu hulgas nõuti rahvusvahelistelt päästerühmadelt Jaapani meditsiinisüsteemis kinnitatud litsentse. See nõue on tänu Kōbe kogemusele nüüd küll eemaldatud, kuid siiski ei ole süsteem ka praeguse õnnetuse puhul toiminud adekvaatselt.
Paratamatult jääb mulje, et Jaapani võimustruktuurid ei ole suutnud õppida varasematest kogemustest, sest nende tegevusest hakkab läbi kumama juba tuttav muster. Nii 1995. aasta Kōbe maavärina kui ka 2004. aasta Niigata maavärina järel tekkinud maalihke tagajärgede analüüse lugedes torkab silma, et taas kord on probleemid samad.
Kōbe maavärina järel oli tollane valitsus otsekui letargiasse vajunud ning Jaapani kaitseväe (Jieitai) kaasamine katastroofipiirkonnas viibis väidetavalt seetõttu, et sellel organisatsioonil on Jaapani konstitutsiooni vaidlusaluse üheksanda paragrahvi alusel kehtestatud seadusega ebaselge funktsioon Jaapani ühiskonnas.
Pärast Kōbe sündmusi anti Jieitaile õigus siseneda katastroofipiirkondadesse vähemalt 6-magnituudiste maavärinate korral ka ilma legaalse ülemjuhataja ehk Jaapani peaministri kooskõlastuseta, mida seekordsete sündmustega seoses võib õigustatuks pidada.
Kuna Kōbe maavärina ajal oli valitsuse tegevus päevi täielikult halvatud, võttis maavärina ohvrite varustamise enda peale üllatuslikult kohaliku maffia grupeering Yamaguchi gäng, kes jagas tookord inimestele sooje tekke, söögi-joogipoolist, teenides oma robinhuudliku tegevusega nende tänu. Seekordse suurõnnetuse puhul on samuti rahvas ise tegutsema asunud – on eraettevõtteid, kes üritavad kohapeal tasuta toitlustust ja transporti organiseerida.
Olukorra praegune seis demonstreerib kujukalt, kuidas rahvas asub ise tegutsema oma parima äranägemise järgi – kes lahkub lõuna poole, kes seab internetti radiatsioonitaseme online-mõõdiku –, sest neilt, kellelt oodati selgeid juhiseid ja infot, ei ole seda saadud. Valitsus on küll kutsunud üles rahu säilitama, ent infosulg külvab segadust ja ärevust.
Fukushima tuumajaamast lähtuva võimaliku radiatsiooni ja selle kahjustuse puhul on oluline jaapanlaste kohati lausa paranoiline suhtumine sellesse teemasse. See tuleb ilmselt paljudele üllatusena, kuid Teise maailmasõja aegsed tuumapommi ohvrid (hibakusha) kuuluvad Jaapanis diskrimineeritute gruppi, kes ei julge sellest kas üldse rääkida või, võttes selle riski, peavad arvestama tagajärgedega.
Selleks võivad olla näiteks raskused abikaasa leidmisel – kardetakse, et nad jäävad raskelt haigeks, surevad noorelt ning et nende lapsed võivad samuti olla «saastunud» verega ja potentsiaalse väärarenguga. Ka võib töö saamine problemaatiliseks muutuda, sest arvatakse, et nad on sageli haiged, vajavad rohkem puhkust ja vabu päevi ning seepärast pole neid tulus palgata.
Tegemist on ühe tabuteemaga Jaapani ühiskonnas ning reserveeritud suhtumine pommiohvritesse on hästi varjatud probleem. Selle üheks põhjuseks peetakse asjaolu, et pärast Hiroshima ja Nagasaki pommitamist varjasid okupatsioonivõimud olulist teavet.
Seda nii aatomipommiga seotud info monopoliseerimiseks kui ka kartusest langeda jaapani rahva pahameele alla. Toimunust ja ohvrite seisukorrast anti väga fragmentaarset infot, mille tulemusena levisid kuulujutud, mis kinnistusid rahva mällu.
Nõnda kardetakse pommiohvrite või nende järeltulijatega abielluda, sest arvatakse, et kiiritustõbi või muud kahjustused kanduvad edasi verega või lausa geneetiliselt. On isegi juhtumeid, kus hoidutakse samade toidunõude kasutamisestki.
Räägitud on sellelaadse diskrimineerimise «loogilisusest», sest šintoistliku maailmavaate järgi põhjustab igasugune kokkupuude surmaga (või surmava haigusega, ka radiatsiooniga) saastumuse nagu pommiohvritel ning seetõttu on nad sarnases staatuses pidalitõbiste ja teiste heidikute või puutumatutega.
Pommiohvrid ise ei ole sageli oma staatust avalikustanud, kartes järgnevat diskrimineerimist, ja sellega on loobutud taotlemast ka neile mõeldud riiklikke tervise- ja muid abipakette. Võimalik kiiritusoht on niisiis jaapanlaste jaoks võrreldamatult hirmsam kui lihtne tervisekaotus, sest lisaks võimalikule haigestumisele kardetakse ka ühiskondlikku halvakspanu.
Jaapanit tabanud kolmekordsest katastroofist taastumine on mõne majandusasjatundja arvates kuude küsimus, ent meenutades palju lokaalsemat Kōbe maavärina tagajärgede likvideerimise tempot, tundub see liiga optimistlikuna.
Praegustel hinnangutel on kodutuks jäänud üle 340 000 inimese, kes võivad peavarju leidmisel loota säästudele, aga võib-olla ka kindlustushüvitistele, kuigi Kōbe maavärina järel selgus, et kindlustus oli vaid kolmel protsendil ohvritest.
Igal juhul üritatakse eluga edasi minna ja optimismi süstida, mida näitavad ka meedias levitatavad liigutavad lood tsunamist pääsenud kolmekuusest imikust ja Iwate prefektuuri Miyako linnakese algkoolis läbiviidud lõputunnistuste kätteandmisest.
Seekordse katastroofi ja sellele reageerimise analüüsi tuleb ilmselt oodata veel kuid, kui mitte aastaid, ning seda, et nendest õpitakse, võib vaid loota.