Mart Raudsaar: küsimus tehnika järele

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Pole saladus, et inimene on võimas olend, kes suudab vaimsete ja füüsiliste ressursside mobiliseerimisel korda saata hämmastavaid asju. Ometi ei saa igaühest baleriini. Võib-olla ehk isegi saaks, aga ei ole mõtet. Kõigil on oma tugevad küljed, mida arendades saavutatakse edu kõige kiiremini.

Põhimõtteliselt võib sama näha riikide seas. Mõni maa tarnib peamiselt toorainet, mõni suudab eksportida masinaid ja seadmeid, mõni aga oskab pakkuda kõige suurema lisaväärtusega (ehk tehtud töö annab kõige rohkem raha tagasi) teenuseid ja tooteid. Ühesõnaga – vabandust lihtsustamise pärast – tööd võib teha lollisti ja targasti. Võib istutada liiklusmiilitsa putkasse mehe, kes autosid loendab, aga see mees võib kasutada automatiseeritud loendureid ning teenindada terve vabariigi maanteid. Ja meil on juba süsteemioperaator.

Mul on kiusatus öelda, et loll töörabamine on seotud meie protestantistliku taustaga, aga sellest on põhjalikumalt kirjutanud arvamustoimetaja Vilja Kiisler eelmise aasta jaanuaris Äripäeva artiklis «Miks eestlane vaene on». Soovitan lugeda.

Minu teine lugemissoovitus on 2014. aasta Riigikogu Toimetiste kevadnumber, kus autorite kollektiiv lahkab nutikat spetsialiseerumist. Kahetsusväärselt ei ole selle kirjatüki sõnum levinud massidesse. Kui mõni aeg hiljem arutati «Foorumis» Eesti majanduse väljavaadete üle, oleksin tahtnud mitmel korral hüüda – lugege, see kõik on ju juba olemas ja välja öeldud!

Võtame professorite Urmas Varblase, Rainer Katteli jt kirjatöö lühidalt kokku: Eesti peab analüüsima oma tugevusi, vaatama, mida teevad naabrid, ning arendama neid valdkondi, kus meil on lootus teha tarka tööd. Sealjuures on väga tähtis majanduse, teaduse ja poliitika harmooniline mobilisatsioon.

Ma ei räägi plaanimajandusest. Ma ei räägi mingi uue udupeene valdkonna juurutamisest. Ma räägin nutika spetsialiseerumise jutu edasiarendusena sellest, millest on kirjutanud Tartu Ülikooli ettevõtlusprofessor Tõnis Mets.

Meie valitsus on õnneks teinud – kas kogemata või teadlikult, pole tähtis – kaks kasulikku otsust. Esiteks, peale iseseisvuse taastamist hakati arendama arvutiõpetust (1997. aastaks oli «Tiigrihüppe» programmi abil internetiga ühendatud 97 protsenti Eesti koolidest). Teiseks, peale 2007. aasta majanduskriisi puhkemist hakkas valitsus erinevate meetmete abil stimuleerima ettevõtlust ja ettevõtlusõpet. Nüüd on kätte jõudnud aeg, et valitsus soodustaks infotehnoloogilise ettevõtluse siiret nendesse Eesti majanduse valdkondadesse, kus meil on nutika spetsialiseerumise analüüsi järgi lootust midagi ära teha.

Sõnastame mõtte veel kord. Infotehnoloogilised idufirmad ei ole üksnes Kalamaja hipsterite õhuvõngutamine. Infotehnoloogilised idufirmad aitavad paremini toota aknaid ja uksi, paremini tegeleda logistikaga, inseneriteadustega – kasvõi toota innovatiivselt terveid maju ning täita külmkappi tervisliku toiduga. Kindlasti kuulub tulevik majade 3D-printimisele – ja mitte üksnes Marsil.

Eestil on olemas idufirmade toetussüsteem, kirjutab professor Mets. «Näib, et see pole piisav. Küsimus on, mil viisil võiksid idufirmad panustada Eesti majandusse ning kuidas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võiks seda kõike parimal viisil toetada.»

Piltlikult öeldes on meil juba aurumasin, on kaevandused ja on tootjad. Aga pole veel raudteed.*

*Tegemist on kõnekujundiga.