Türgi president Recep Tayyip Erdoğan selle kuu alguses Istanbulis miitingul kõnet pidamas.

FOTO: OZAN KOSE/AFP/Scanpix

Alustuseks võib nii Türgi presidendile Recep Tayyip Erdoganile kui ka Türgi diplomaatiale komplimendi teha. Türgi välispoliitika lähtub sellest, mis riigile poliitiliselt ja majanduslikult kasulik. Ideaalis see nõnda peabki olema. Türgi diplomaatia ajalugu ja traditsioon on aukartustäratav, selles on palju suuri võite. Vaadake kas või, kui palju kordi on suutnud Türgi viimastel sajanditel osava diplomaatia abil likvideerida sõjaliste lüüasaamiste tagajärgi.

Mis puudutab Erdogani, siis on ta islamist, kuna toetub Türgi ühiskonna kihtidele, mis pole vastu võtnud Atatürki alustatud sekulaarset, läänelikku revolutsiooni. Need inimesed järgivad islamit ja soovivad, et islam – mh šariaat jms – mängiks olulist rolli Türgi tegelikkuses. Nüüdisaegse Türgi riigi rajaja Atatürki poliitika oli religioonivastane, Erdogani ajal on aga islam muudetud osaks poliitilisest ja ühiskondlikust elust ning selles mõttes võib teda lugeda islamistiks. Teistele maadele ta islamit peale ei suru ega ähvardust ei kujuta, seepärast on islamism Erdogani enda asi.

Mis puudutab Türgi poliitikat Lähis-Idas ja ka näiteks osalust Süüria konfliktis, siis on Türgi jaoks esmatähtis kurdi probleem ja Kurdi riigi tekkimise ärahoidmine. Muus osas lähtub Türgi oma majanduslikust kasust, kasutades ära oma suurepärast geograafilist asendit transiitmaana. Suhetest Venemaaga saab Türgi maksimaalset kasu, koos rajatakse TurkStreami gaasijuhet Euroopasse, lisaks õnnestus Türgil möödunud aastal välja rääkida soodsad gaasihinnad. Mis puudutab eurooplasi, siis nende huvide kaitseks Erdogan välja ei astu. Muidugi on Türgi armee NATO suuruselt teine, kuid kui Kaukaasias või Ida-Euroopas peaks tekkima konflikt, siis sinna ei sekkuta.

Võib meenutada 2014. aastat. Praegu on mitmetes Türgi linnades Mustafa Džemiljevi auks nimetatud tänavad. Krimmitatarlaste liider Džemiljev on Türgis kangelane, seal elab umbes kolm miljonit krimmitatarlast, Türgi on ikka olnud krimmitatarlaste toetaja. Džemiljev oli Krimmi okupeerimise ajal enam kui kindel, et Türgi astub krimmitatarlaste kaitseks välja, kuid seda ei juhtunud.

Mis puudutab põgenikke, siis pole kahtlust, et Erdogan kasutab olukorda ära Euroopa šantažeerimiseks, reguleerides seda voolu: vahepeal avab, siis sulgeb, avab-sulgeb jne. Põhimõtteliselt on põgenike küsimus muudetud relvaks eurooplaste vastu. Neid, keda saab, integreeritakse Türgi majandusellu, sest näiteks Süüria näol oli tegemist küllalt arenenud riigiga. Loomulikult toovad haritud inimesed ja kvalifitseeritud spetsialistid uuele kodumaale kasu. Türgis mõistetakse seda, nagu igas teises normaalses riigis. Seepärast ollakse Türgis huvitatud sellest, et Euroopasse suunata harimatu ja raskesti integreeritav ballast, kellest probleeme rohkem kui kasu.