Tiia-Liis Jürgenson: tonti, mille Reformierakond maalis, polegi olemas

Tiia-Liis Jürgenson Foto: Erakogu

Enamik Euroopa riikidest kasutab juba ammu astmelist tulumaksu, ka meil on aeg edukamate eeskuju järgida, kirjutab Nõmme linnaosavanem Tiia-Liis Jürgenson (KE).

Hiljuti avalikustatud Euroopa Komisjoni raport tõdeb, et Eestis on jätkuvalt kasvanud ebavõrdsus, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus ning selles osas kuulume Euroopa Liidu kõige mahajäänumate riikide hulka. Hinnang lahkneb oluliselt 17 aastat valitsust juhtinud Reformierakonna maalitud eduloost, kus sotsiaalseid probleeme pidevalt vähendati ning vaesusriski marginaliseeriti. Raportis kirjeldatud olukord viitab eelmise valitsuse tõsistele möödalaskmistele, mille parandamisega tuleb kiirendatud korras tegeleda.

Rikkad jõukamaks, vaesed jõuetumaks

Seda, kuidas riiki ei tohi juhtida Exceli loogikast lähtudes, näitab selgelt vastuolu palgakasvu ja üldise toimetuleku vahel. Kasvavat keskmise palga näitajat surub üles osa töötajate ning tippjuhtide ulmeline sissetulekute tõus, kui samas suur osa töötajatest on juba aastaid alamakstud või elab Eestile iseloomulikus palgavaesuses.

Sissetulekud ei olene juba ammu haridusest või tööpanusest. Ülikooli lõpetanud jurist võib ka erilise töökusega silma paistmata ulmelist palka teenida, samas laste kodanikeks vormimisel tänuväärset tööd tegev kõrgharidusega õpetaja ei näe taolisi palganumbreid isegi unes.

Me kõik ootame, et müüja meile kaupluses naerataks ja pahandame, kui ta seda ei tee. Ehk meie ootused vähenevad, kui meenutame viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud fakte, millist naeruväärset tasu suurte kaubanduskettide teenistujad saavad. Motivatsiooni puudumine võtab tahtmise töötada, mis omakorda põhjustab ettevõtjate kurtmist, et lihtsate ametite peale pole töölisi võtta. Kui palk ei erine oluliselt töötu abirahast, ei kiirustata töökohta vastu võtma.

Samuti pole mõtet sarjata noori, kellel olevat tööturule sisenedes üle mõistuse kõrged palganõudmised. Tuhat eurot kuus pole midagi ulmelist. Riikides, kellega juba enam kui kümme aastat samasse liitu kuulume, oleks selline nõudmine ülimalt tagasihoidlik. Pole siis imestada, et palgavaesena rassimise asemel valivad kümned tuhanded noored niisama kodus passimise. Nende sotsialiseerimiseks tuleb ettevõtjatele selgeks teha, et aeg, mil odav tööjõud oli eelis, on pöördumatult läbi ning uus majandusloogika eeldab ka Eestis tööviljakuse kasvatamist motiveeritud tööjõu abil.

Taas tõusule pöördunud inflatsioon suurendab vaesusriski veelgi. Kui palgakasv kuigivõrd mahendab inflatsiooni mõju, siis pensionid ja toetused püsivad juba pikalt samal tasemel. Uus valitsus küll töötab pensionite tõstmise nimel ning olukord on paranemas, ent käestlastud süsteemi pole võimalik päevapealt korrastada. Pensioneid ja toetusi oleks tulnud tõsta juba aastate eest, siis ei seisaks me täna vastamisi karmi reaalsusega, mida Euroopa Komisjoni raport kirjeldab.

Milleks muretseda?

Võib küsida, miks peaks sotsiaalne tõrjutus ja vaesus meid muretsema panema. Vaadates tänavatel vuravaid uhkeid autosid, nähes kerkimas uusi kinnisvaraarendusi ja kogedes soojamaareiside plahvatuslikku kasvu ning kodumaiste spaade pungil täituvust nädalavahetustel, võime tõdeda, et armsal Maarjamaal leidub küllalt neid, kellel läheb hästi ja koguni väga hästi. Milleks siis rikkuda tuju kehvemate pärast südant valutades? Õige tähelepanek! Ent ühiskond on organism, mis ei saa eksisteerida, kui üks organ elust pakatab, ent teine vitamiinipuuduses kärbub. Sellele järgneb haigus ning halvemal juhul invaliidsus või surm.

Euroopa Komisjoni raporti kohaselt on vaesusriskis ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste osakaal Eestis suurenenud kiiremini kui enamikus teistes Euroopa riikides ning pole selge, kuidas ja kas meie riik kiire vaesuse näitajate tõusu üle elab. Kui soovime vaesusspiraali peatada, ei piisa vaid uuele valitsusele lootmisest. Kogu ühiskond peab hakkama mõtlema sotsiaalsemalt ning käituma solidaarselt, vaid siis suudame olukorrast välja rabeleda ning jõuda nende heaoluriikide tasemele, kes on meile eeskujuks.

Üks tont on takistanud meie arengut

Kogu oma valitsemisaja hoiatas Reformierakond meid hirmsa tondi – astmelise tulumaksu eest. Eesti maksusüsteem oli püha ja puutumatu ning iga ettepanek seda muuta kutsus esile pahameeletormi. Astmelist maksustamist pooldav Keskerakond sai üleannetu mõtteviisi eest pidevalt sarjata. Nüüd tegi astmelisele tulumaksule üleminekuks ettepaneku Euroopa Komisjon. Tõsi, uus valitsus on komisjoni ettepanekut ennetades selles suunas juba samme astunud. Ometi suhtub nii meedia kui valdav osa poliitikuist astmelise tulumaksu ideesse ebalevalt. Harjumusel on suur jõud.

Komisjoni raportis on ebavõrdsuse ühe põhjusena toodud eraldi välja proportsionaalne tulumaksusüsteem, mille ümberjagamismõju on piiratud. «Pidades silmas, et kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate kiire palgakasv on turupõhiste sissetulekute ebavõrdsust suurendanud, on maksu- ja toetussüsteemid selle leevendamisel osutunud suhteliselt ebatõhusaks,» märgitakse raportis.

Näib, et tonti, mille Reformierakond maalis, polegi olemas, sest enamik Euroopa riikidest kasutab juba ammu progresseeruvat maksusüsteemi. Sotsiaalsem ühiskond toetab ettevõtluskeskkonda ning loob eeldused edukaks äritegevuseks. Niisama lihtne see ongi! Meil tuleb vaid edukamete eeskuju järgida ning Euroopa Komisjoni head soovitused ellu rakendada. Siis pole enam tarvis mitmekiiruselise Eesti pärast südant valutada.