Miks Erik Roose naeratab?

Erik Roose Foto: Andrus Peegel

Marko Mihkelson, nagu alati, jõudis oma valge Toyotaga Tallinnast Tartusse kiirelt, tunni ja 40 minutiga. Aga hoogsast kulgemisest rohkem köitis mu huvi Mihkelsoni, tollase Postimehe peatoimetaja autos uus tegelane tagaistmel. Selliste tüüpide kohta öeldakse «naksakas». Ta jutt oli kiire ja enesekindel, silmavaade lõbus, aga läbi prillide igal juhul terane, ja kehakeel ütles: «Kui teil on probleem, andke asi mulle, lahendan ära!»

«Erik Roose,» tutvustas ta ennast. Ja pillas sinna otsa kohe midagi mu palga kohta. Midagi, nagu hägusalt mäletan, stiilis «kuulsin, et palk on hea, nii et lähiajal seda tõsta pole põhjust». Ütles seda endastmõistetavuse ja lõbuga.

Roose oli toona, 1998. aasta sügisel, Postimehe kui äriettevõtte värskeim täiendus Eesti Ekspressist. Küllap, oletan, viis Mihkelson teda tutvuma lehe Tartu toimetusega. Aga põhitöö ootas Rooset ikkagi Tallinnas. Postimees oli hiljuti kolinud pealinna ning vajas seal kedagi, kes aitaks raha majja tuua – võita nii tellijaid kui ka reklaamijaid. Ülesanne oli seda raskem, et peagi pärast Roose saabumist puhkes Vene kriis, mis lõi Eesti majanduselgi hinge kinni, ning Eesti Päevaleht polnud halastamatu vastupanuta valmis loovutama ainsatki lehte lugevat tallinlast.

Selle, et Postimees lõpuks lahingud lugejate ja reklaamijate eest ning Päevalehe vastu võitis, kirjutab Eesti Meedia tollane juhatuse liige Toomas Issak ennekõike Roose nimele. «Ta oli müügimees. Oskas müüa,» iseloomustab Issak. «Ta liikus edasi sammhaaval, mitte ei läinud kirvega lööma.»

Meediajuhtide seas läks liikvele retooriline küsimus, kuidas Ekspress Grupi juht Hans H. Luik küll nii loll oli, et Roose-suguse mehe minema lasi.

Ent ega kõik, mida Roose puudutas, ka kullaks muutunud. Näiteks tema eestvedamisel Eesti venekeelse ajakirjanduse turule tungimine osutus kahjuga kauplemiseks. Ja tema viimane töö Eesti Meedia süsteemis, Trio raadiogrupi müügidirektorina, seisnes tegelikult Trio saneerimises. Viimased ligi neli kuud oli ta vaba mees, kuid ei veetnud aega jõude: luges sadade lehekülgede kaupa Eesti Rahvusringhäälingu dokumente, audititest arengukavadeni, kohtus teletöötajate ning rahvusringhäälingu (ERR) nõukogu liikmetega. Et saada aru, ega nõukogu vali ERRi uut juhti poliitilise kokkuleppe teel – sel juhul poleks tal mõtet aega raisata.

Kokkulepet polnud. Lõppeval nädalal sai ERRi nõukogu otsusel Roosest (48) ERRis Margus Allikmaa mantlipärija.

Mu viimased kokkupuuted Roosega kinnitavad, et ta on jäänud loomult samasuguseks, nagu oli 1998. aastal. Kui hoogu satub, räägib endiselt kiiresti. «Loodan, et mu aju töötab ka sama kiiresti,» lisab ta. «Enese alalhoiu huvides.» Vürtsitab juttu endiselt isevärki naljadega. «Halb uudis on see,» tunnistab ta (vurinal ja varjamatult lõbusalt), «et teised ei saa alati aru, kui ma oma arust nalja teen.» Ta pea raalib arve, käike ja kombinatsioone endiselt nagu arvuti. Ta on malefänn, armastab internetis mängida välkpartiisid, mõtlemisaega minut või kaks, ei enam.

Varem armastas Roose mängida korvpalli, kus tema tähetund saabus lühikese kasvu tõttu kohtumiste lõpus. Siis, kui pikkadel juba keel vesti peal, jooksis ta sportliku agressiivsuse ja võhma najal noist lihtsalt mööda ning viskas oma punktid ära. Tema kolmas sportlik hobi on mäesuusatamine, mis nõuab riskijulgust, kiiret manööverdamist ja head tasakaalu.

Uuele töökohale hakkab Roose igal hommikul sõitma 35 minuti kauguselt Ihasalust, kuhu kolis elama mereäärse metsa sisse, et kahel nooremal, lasteaiaealisel lapsel oleks mõnus lapsepõlv. Kahest vanemast järeltulijast lõpetas üks hiljuti ülikooli, teisel on kõrgkool veel pooleli.

Need inimlikud, perekondlikud tõsiasjad ei pruugi kõigi ERRi töötajate mõistetavat ootusärevust maha võtta. «Kui uus olukord ehmatab, helistagu mõnele Postimehe töötajale,» soovitab Roose. «Hirm läheb üle.» Seda öeldes kõlab tema häälest erk lõbusus.