Siiri Liiva: kõiges on süüdi raha

Siiri Liiva. Foto: Postimees

Viimasel ajal on aktuaalseks saanud kaks tendentsi, millest räägitakse järjest murelikumalt. Esmalt käib jutt tõejärgsest ühiskonnast ja erinevatest tõekogukondadest.

Teine aga on demokraatliku ühiskonna lastehaigus, mis annab erakordselt palju võimu väikestele, aga häälekatele ühiskonnarühmadele, kes seda nn tõejärgset ühiskonda kujundavad ja oma nn tõekogukondasid loovad.

Tunnistan ausalt, et olin üks neist inimestest, kellele tundus väga naljakas, kui Donald Trump USA presidendiks sai. Naljakas just sellepärast, et ma arvasin, et ärkan järgmisel päeval üles ja keegi ütleb, et see oli mingi halb nali. Tänaseks on asi muidugi naljast kaugel.

Samasugused protsessid on juba mitu aastat toimunud ka siinsamas Eestis: võtame EKRE parlamenti saamise, võtame Rail Balticu vastased ning Hiiumaa meretuulepargi ja selle vastased.

Huvist teema vastu ja soovist mõista, mis asjaosalisi tuulepargiga seotud vaidlustes tagant tõukab, käisin 9. märtsil Tallinnas projekti keskkonnamõju aruande avalikustamisel.

Ütlen ausalt, mul hakkas kahju selle aruande koostajatest, kuna ainukesed küsimused, millele nad tunniajase küsimuste-vastuste voorus vastama pidid, tulid käputäielt projektivastastelt – ja need ei olnud sisulised, vaid vormi kallal norivad küsimused. Samas saalis oli selle olukorra tunnistajaks üle 30 inimese.

Veelgi absurdsemaks läks olukord, kui hakkasin uurima, mis lugu oli tuulepargi fotomontaažiga, mida vahetult enne keskkonnamõjude hindamise aruande avalikustamist Hiiumaal levitama hakati ja mis kujutas tuulikuid vähemalt neli korda suuremana, kui nad tegelikult oleksid.

Vestluses fotode autoriga sain muuhulgas kuulda ka sellist argumenti, et isegi kui see oli vale, tegi fotomontaaž oma töö, kuna ajas inimesed ärevusse. Ka sain fotode autorilt teada, et hiidlastel ei ole vaja mingit võõrast Norra raha ega seda, et mingi energiaettevõte tuleb neid lubadustega ära ostma.

Ja siis ma sain aru, mis on tegelikult selle fenomeni taga, mida armastatakse nimetada tõejärgsuseks või erinevateks tõekogukondadeks. Need on puhtalt retoorilised väljendid. Nii Rail Balticu vastaste kui ka selle Hiiumaa meretuulepargi puhul tuleks küsida, mis on tegelikult selle vastasuse taga.

Jah, kõiges on süüdi raha. Olukorras, kus kellegi sõnu ja tegusid juhib raha või oht sellest ilma jääda, tuleb aga mõista, milline kohustus on nendel inimestel, kes tavaliselt ei lasku vaidlustesse, kus loogiline argumentatsioon ei toimi. Neil inimestel tuleb nüüd astuda välja selle kaitseks, millesse nad usuvad ja mida oluliseks peavad.

Muidu oleme varsti täielikult ümbritsetud maailmaga, mida juhib käputäis lärmakaid inimesi, kelle jutus puuduvad faktid ja argumendid, ning meie, kõik ülejäänud, lihtsalt laiutame käsi ja küsime, kuidas me nüüd siia jõudsime.