Hanna-Kaisa Lepik: väike ülevaade eesootavatest võimalikest iseseisvusreferendumitest

Hanna-Kaisa Lepik Foto: Eero Vabamägi

Millistes maailma piirkondades peale Šotimaa on veel oodata võimalikke iseseisvusreferendumeid, kirjutab arvamusportaali kolumnist Hanna-Kaisa Lepik.

Nagu oligi oodata, tuli Šoti Rahvuspartei liider Nicola Sturgeon välja teadeandega, et soovib Šotimaa iseseisvusküsimuse jällegi rahvahääletusele panna. Tõsi, olnuks Brexiti tulemus 2014. aastal teada, olnuks iseseisvuslastel tõesti rohkem väljavaateid võita, kuid referendumi rutakas kordamine paistab kohati kui võimetus leppida kaotusega. Sturgeon seisab silmitsi ülesandega ümber veenda hinnanguliselt 28 protsenti Šoti hääletajatest, kes soovisid jääda Suurbritannia koosseisu, kuid ütlesid «ei» Brexitile. Määravaks saab kumb soov on tugevam, kas kuuluda Euroopa Liitu või Ühendkuningriiki, millega on side kindlasti sügavam, aga ka omajagu keerulisem.

Isegi kui Šotimaa kunagi tõesti iseseisvub, ei saa temast automaatselt Euroopa Liidu liige ning nagu iga kandidaatriik, peab ka tema läbirääkimiskõnelusi alustama. Samas stsenaarium, kus Šotimaa lahkub Ühendkuningriigi koosseisust just Brexiti tõttu ning teda teatud põhjustel Euroopa Liidu liikmeks ei võetaks, oleks enam kui kummaline.

Lisaks Šotimaale on riikide eraldumise küsimus õhus ka mujal maailmas.

Kirglikud katalaanid

Euroopa ühed tuntuimad iseseisvuse poole püüdlejad šotlaste kõrval on katalaanid. Katalaanide iseseisvusliikumine on nende kultuurile omaselt olnud kirglik ja valjuhäälne, kuid sarnase kirega võitleb selle vastu ka Madrid. Kataloonia praegune omavalitsusjuht Carles Puigdemont on lubanud, et referendum viiakse läbi veel selle aasta jooksul ning selle tulemus saab olema õiguslikult siduv. Jõukas Vahemere-äärne piirkond, mis on tõmmatud Hispaaniat vallanud majanduskriisi, on aastaid kurtnud, et nad on sunnitud pumpama asjatult raha Hispaania riigikassasse, kust aga tagasi Katalooniasse jõuab vaid osa sellest summast.

2014. aastal korraldati Kataloonias nn proovireferendum, kus 80,8 protsenti hääletajaist toetas iseseisvust. Siiski oli see pigem provokatiivne samm, sest Hispaania konstitutsioonikohus oli hääletuse keelustanud. Sellest tulenevalt osaleski hääletusel alla poole Kataloonia elanikest ning kuigi iseseisvustung on kahtlemata suur, ei ole mingit garantiid, et ametlik hääletus tooks võidu iseseisvuslastele. Kuigi see referendum oli algusest peale mittesiduv, mõisteti Kataloonia endine president Artur Mas nüüd selle korraldamises süüdi. Hispaania valitsus teeb oma käitumisega endale arvatavasti karuteene, sest jõuline vastuseis sütitab katalaanide hulgas veel suuremat võitlusiha riigi keskvõimu vastu.

Iseenesest oli Briti valitsuse otsus lubada Šotimaal 2014. aastal iseseisvusreferendum korraldada vägagi väärikas samm. Hispaania peaminister Mariano Rajoy ei kavatse kunagi seda sammu astuda, sest tema sõnul puudub põhiseaduses selle jaoks igasugune alus. Teisalt, peaks Kataloonia kunagi siiski otsustama Hispaaniast lahku lüüa, ei saa teda vägisi kinni hoida.

Niisiis oleks Madridil võib-olla otstarbekam igaks juhuks sellele teemale vastuvõtlikum olla ning sündmustest tulenevalt endale läbirääkimistel soodsamad tingimused luua. Küsimuse all oleks kindlasti ka ühine riigivõlg. Keskvalitsuse huvides peaks olema selle võla proportsionaalne jaotamine Kataloonia ja ülejäänud Hispaania vahel, kuid kui iseseisvuslased lihtsalt kriminaalideks kuulutatakse, ei pruugi Madrid Barcelonalt midagi saada.

Fääri kalurid

Järgmise aasta aprillis toimub iseseisvusreferendum näiteks Fääri saartel, kel on hetkel autonoomia Taani kuningriigi koosseisus. Islandi ja Norra vahel asuv 50 000 elanikuga saarestik on 1814. aastast saati Taanile kuulunud, kuigi 1946. aasta iseseisvusreferendumil saavutasid iseseisvuse toetajad enamuse. Kuna Taani seda otsust ei tunnustanud ja järgnevatel valimistel võidutsesid Taani koosseisu jäämise pooldajad, siis ei ole Fääri saared seda iseseisvusmist puudutavat otsust kunagi rakendanud.

Referendumiga soovivad poliitikud ühtlasi määratleda ka tulevase poliitika Taaniga integreerumise ning Euroopa Liidu suunal. Ühelt poolt on Euroopa Liit Fääri saartele äärmiselt oluline turg, kellega soodsate kaubanduslepete loomine prioriteediks on. Teisalt on saarte majandus suures ulatuses kalandusele rajatud, mis tähendab, et Euroopa Liidu kalastuskvootide vastu võtmine võib halvata kogu riigi majanduse.

USA koloonia

Aastaid on olnud üleval ka Puerto Rico küsimus, mille ebamäärase staatuse lahendusena nähakse, kas iseseisvust või USA osariigiks saamist. Ametlikult nimetatakse Puerto Ricot USA inkorporeerimata alaks, mitteametlikult on kasutatud ka terminit koloonia. Põhimõtteliselt on tegu USA võimu all oleva valduse, mitte USA ametliku osaga.

Puerto Rico plaanib sellel suvel korraldada rahvahääletuse oma staatuse välja selgitamiseks. Inimesed seisavad valiku ees, kas Puerto Ricost peaks saama USA osariik või ei. Viimase valiku puhul korraldatakse uus referendum küsimusega, kas Puerto Rico peaks jätkama USA valduses oleva autonoomse üksusena või täiesti iseseisva riigina. Siiski pole USA 51. osariigiks saamise otsus mitte nende, vaid USA Kongressi võimuses ning vaevalt kaaluksid seda varianti hetkel võimulolevad vabariiklased.

Kuigi omariikluse eest võitlemine on kindlasti emotsionaalselt kaasahaarav ja rahvusromantiline, oleks nende riikide tulevik üsnagi ebamäärane. Kas Hispaania keskvõim võib kättemaksuks Kataloonia kaubandusalaselt ning ka Euroopa Liidust täielikult välja lõigata? Kas Fääri saarte majandus suudaks ilma Taanist saadetud toetusteta püsima jääda? Kas Šotimaad tabaks majanduslik langus või hoopis meelipööritav rahvuslik võidukäik?