Elo Lutsepa vastulause Ivan Makarovile: pigem on Vabaerakond sattunud Jevgeni Krištafovitši ebasoosingu alla

Elo Lutsepp Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

On ääretult kurb, kui poliitilises võitluses tuuakse erimeelsuste puhul kergekäeliselt välja rahvuse kaart ja süüdistatakse alusetult kellegi mahategemises rahvuskuuluvuse põhjal. Värvikad, kuid ebaprofessionaalsed võrdlused Ivan Makarovi sulest teevad kurvaks. Pean Makarovit väga heaks ajakirjanikuks ning tõsiseltvõetavaks arvamusliidriks, kirjutab Vabaerakonna juhatuse liige Elo Lutsepp.

Oleme erakonna asutamisest peale pannud suure lootuse just tulistele vene keelt emakeelena kõnelevatele noortele intelligentsetele inimestele, kes on olnud tõestuseks, et Eestis võib venekeelne noor vene koolisüsteemist ja keerulistest ühiskondlikest suhetest hoolimata oma ideid ellu viia ja tunnustust saada.

Meie jaoks on eesti keel ja traditsioonid väga olulised, kuid me pole kunagi tõlgendanud isamaalisust kui kibestunud ja tõrjuvat hoiakut, vastupidi. Eestluse kandjaks võib olla ka venelane ja see teeb Eestit ainult tugevamaks.

Need teemad, mida tõstatame ühiskonnas – laiemad otsustusõigused kohalikele kogukondadele, väikeettevõtluse arengu soodustamine, bürokraatia kärpimine, võitlus korruptsiooniga ja demokraatia tugevdamine, nad on kõik võrdselt olulised igale eestimaalasele sõltumata tema emakeelest. Ka Artur Talvik, kes sai Makarovi käest nö peksa, on valmis vajadusel ka vene keeles rääkima ja tal endal on venekeelsete seas palju sõpru.

Jevgeni Krištafovitš pole kindlasti Vabaerakonnas sattunud ebasoosingusse oma rahvuse pärast ega ka mitte sellepärast, et kandideerib esimeheks. Tegelikult on täpsem öelda, et mitte Jevgeni pole sattunud erakonna ebasoosingusse, vaid Vabaerakond on sattunud Jevgeni ebasoosingu alla.

Hoolimata temapoolsetest korduvatest provokatsioonidest, ei visatud teda erakonnast välja. Huvitav miks? Kes keda ründab? Tuletan meelde, et meie pole meedias tema vastu lahingut alustanud, tegelikult provotseerib ja manipuleerib just tema – erakondlane, kes lihtsalt süstemaatiliselt kasutab poolikuid tõdesid ja suisa valesid ning laimu, et kujundada üldsusel teravalt negatiivset arvamust kooslusest, kuhu ta ise kuulub.

Tuletan lugejale meelde, et ta soovitas Postimehe portaalis temast oluliselt vanemal Vabaerakonna riigikogu liikmel ennast maha lasta ning ütles, et Artur tahab teha Vabaerakonnast «sulide ja varaste» parteid ehk süüdistas inimest kavatsuses panna toime kuritegusid. See kindlasti ei ole selline poliitiline kultuur, mille kaitsmiseks on Vabaerakond kokku tulnud.

Kindlasti on tema roll progressiivse vene mõtlemise Eestisse toomisel suur ja keegi pole seda kahtluse alla seadnudki. See ei õigusta aga ebaeetilist käitumist teiste inimeste suhtes. Ta on ausalt tunnistanud oma ambitsioone poliitikas. On tuntud ütlus, et eesmärk pühitseb abinõu, aga kas alati? Selleks, et poliitikas ambitsioone teostada, peab olema ka tunduvalt sisulisemaid ideid, kui pelgalt valimisvõidu saamine. Kahjuks just nendest ideedest pole me tema suust aga juba ammu midagi kuulnud. Et olla tõsiseltvõetav esimehekandidaat, peab võitlema millegi eest, mitte lihtsalt millegi vastu.

Ja tegelikult tundubki, et oma võitluse on ta suunanud Arturi vastu. Aga ka see on nii läbinähtav – et olla rambivalguses, tuleb end asetada kellegi kõrvale, kes seal juba on.