Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Anneli Kannus: õdede praktika küsimus on endiselt hea lahenduseta

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Anneli Kannus | FOTO: Kristjan Teedema

Õdede puuduse ja nende õppekohtade arvu suurendamise osas oleme suletud ringis, sest ei ole suutnud jõuda nende jätkusuutlikku juhendamiseni, kirjutab Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus.

15. novembril 2016. aastal allkirjastatud konsensusleppe peaeesmärk oli suurendada järgmisel neljal aastal õdede ja ämmaemandate õppekohtade arvu ning garanteerida neile praktikakohad ja -juhendajad. Lepe hakkas kirgi kütma pea kolm kuud hiljem ehk ajal, kui allkirjadele hakati reaalses elus katet nõudma.

Seoses konsensusleppega võtsid kohustused viis osapoolt – kaks ministeeriumi, kaks kõrgkooli ja haiglate liit. Leppe peamine eesmärk oli suurendada õdede vastuvõttu, jättes teised erialad sh ämmaemandad olemasolevale tasemele ning tagada kõigile õppijatele praktikakohad. Ka õdede liit ja ämmaemandate ühing nõustusid leppega ja asusid seda toetama.

Arstide väljaõppega seoses on sarnane lepe sõlmitud varemgi, ilmselgelt oli kümnend tagasi arstide puudus suurem kui täna. Õdede ja teiste tervishoiutöötajate vajaduse üle vaieldi aastaid. 2013. aastal valmis uuring, mis kinnitas õdede puudust. Veel sel kevadel avaldatav tervishoiuvaldkonna OSKA raport kinnitab 2013. aasta järeldusi.

Praktikanti ei saa üksi jätta

Konsensusleppest on räägitud juba  kaheksa aastat. Arutelu on keerelnud peamiselt kahe küsimuse ümber: kui palju praktikante meie tervishoiuasutustesse mahub ning kuidas motiveerida praktika juhendajaid?

Õdede puuduse ja vastuvõtu suurendamise osas oleme suletud ringis. Tööjõu puuduse ja ülekoormatuse tingimustes on iga lisategevus liigne aja- ja energiakulu. Tõsiasi on, et õe õppekava teise kursuse tudeng võtab rohkem, kui annab, kuid kolmanda ja neljanda kursuse tudengid annavad juba praktikabaasile ka lisakäsi. Vastutus siiski on ja jääb praktika juhendajale. Paljud õe õppekava kolmanda kursuse tudengid töötavad haiglates abiõdedena, kuid uude praktikakohta siirdudes vajavad nemadki juhendamist. Nii nagu abiõde ei tohi tegutseda üksi, nii ei saa ka juhendaja praktikanti «valveta» jätta.

Rahapuudus

Peamine, milles tänane probleem seisneb, on ju ikkagi rahapuudus. Kindlasti ei aja kellelgi raha üle ääre, ei kõrgkoolidel ega ka haiglatel, kuid vaatame korraks  fakte. Õeks õppijaid on kahe kõrgkooli peale kokku  ligikaudu 1000. Osa õppeajast võtab kohustuslik praktika nii lasteaias, hooldekodus, haiglas kui ka perearstikeskustes, kõikjal on sisuliselt tegemist individuaalse juhendamisega. Õe juhendamise tasu on  varasemate lepingute alusel olnud 50 senti tunnis.

Kui üliõpilane on praktikal ühes osakonnas 120 tundi ja juhendamistasu maksta töötasuna õele välja, siis moodustab praktikajuhendamise tasu ligikaudu 5 protsenti õe palgast.  Võime vaielda lõputult selle üle, kas see on piisav või mitte, praegu on lihtsalt raske isegi seda vähest raha kusagilt võtta.

Missioonitundest on õed alati juhendatud saanud, kuid missioonitunne kaob kui juhendaja on üle töötanud, asendab pidevalt puuduvat kolleegi ning on sunnitud samal ajal võitlema oma töötasu eest. Õed, kelle kuu töötasu normtundide juures jääb Eesti keskmisele kõvasti alla.

Koormame neid, kes on kõige raskemas seisus

Konsensusleppe mõte ilmselt ei olnud niigi rasket tööd tegevad õed ilma jätta praktikajuhendamise tasust või arvata, et haiglatel on rohkem raha kui kõrgkoolidel. Kuid miks mulle tundub, et koorime jälle järgmist nahka nendelt, kes on kõige kehvemas seisus?

Tervishoiupraktika korraldamine teistest valdkondadest erinev ja nii ei saa ka ministeeriumid lõpmatuseni kõrval seista ja öelda et see on kellegi teise probleem. Haigekassa eesmärk on haiguste ennetamine ja ravi ning selle saavutamiseks on vaja piisaval arvul pädevaid tervishoiutöötajaid.

Surnud ring

Sisuliselt oleme praegu surnud ringis, kus teise osapoole suunas näpuga näitamisest pole kasu ning probleemi lahendamiseks kulunud aeg on ebaproportsionaalne ja ebamõistlik, kui võtta arvesse rahasummasid, mis õdede praktika juhendamises ringlevad. Praktika juhendamise vajadus aga on ja jääb. Võime rõhuda ükskõik kelle südametunnistusele, kuid kui töökoormus on ületanud viimase piiri ning töötasu jääb alla Eesti keskmist, siis ei saa õdedelt «aitäh» eest oodata lisaülesande parimat täitmist.

Praegune olukord on loonud ebavõrdsed tingimused nii praktikantidele kui ka juhendajatele, sest erinevates praktikabaasides kehtivad erinevad reeglid.  Vajalikud on ka täiesti uudsed lahendused, näiteks haiglates, kus aastas käib enam kui 50 praktikanti, tuleks kaaluda praktikajuhendaja ametikohtade loomist.

Lõppude lõpuks on vaja leida selline lahendus, mis ka kestaks ja probleemi lahendaks. Praktikantide ja nende juhendamise küsimus on osa tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse tagamisest.  Kui allkirjad konsensusleppel ei maksa, siis kuidas maksvad allkirjad järgmistel kokkulepetel?

Tagasi üles