Juhtkiri: Hollandi valimised sisendavad optimismi

Näoilme ütleb kõik: Mark Rutte (paremal) ja Geert Wilders. Foto: YVES HERMAN/REUTERS/Scanpix

Kas Hollandi parlamendivalimised murdsid parempopulistide võidukäigu lääne valimistel, nagu kipuvad väitma paljud üle kogu ilma?

Osalt võib säärase emotsionaalse hinnanguga nõustuda – see ongi optimismi sisendav sündmus. Tõepoolest, igaüks näeb, et ei ole vältimatult, justkui saatusest ette määratud, et valimisi võidavadki nüüd ainult ebatavaliste soengutega mehed, kelle seisukohti liigitatakse äärmusparempoolseks.

Ometi tuleb arvestada nii valimissüsteemide kui ka erakondade erinevusi riigiti – kaheparteisüsteem või ka Prantsusmaa presidendivalimised pole sama, mis Hollandi proportsionaalne parlamendi valimise süsteem.

Tuleb märgata ka seda, et ootamatud sündmused võivad trumpe kätte mängida erinevatele jõududele. Ning loomulikult sedagi, et senised suured erakonnad on põhimõtteliselt võimelised muutma oma poliitika ja sõnumite fookust.

Veel veebruaris ennustasid arvamusküsitlused, et Hollandi parlamendivalimised võidab parempopulisti Geert Wildersi juhitud erakond. Jõulu eel oli ta edu küsitlustes lausa pooleteistkordne võrreldes senise peaministri Mark Rutte paremliberaalse erakonnaga. Tegelikud valimised võitis aga just Rutte partei. Selgelt kaotasid positsioone vasakpoolsed. Ruttel on võimalik moodustada parempoolne koalitsioon.

Kogu dramaatilisusele ja erakordsele rahvusvahelisele meediatähelepanule vaatamata tuleb meeles pidada, et radikaalselt ELi-, immigratsiooni-, islami- jne vastasest Wildersist poleks saanud ei valitsusjuhti ega ka valitsuse liiget isegi juhul, kui ta erakond oleks valimistel saanud nii palju parlamendikohti, kui ennustasid talle kõigi aegade soodsaimad küsitlused – üle neljakümne. Hollandi parlamendis on 150 kohta. Teised erakonnad välistasid aga juba ette valitsuskoostöö Wildersiga.

Hollandi valimiste keskne teema oli migratsioon. Peaminister Mark Ruttele mängisid lõplikult trumbid kätte türklased. Ta sai näidata end otsustava ja jõulise liidrina, keelates maanduda Türgi välisministri lennukil – Türgi minister tahtis minna Hollandisse propagandaretkele. Rute karm hoiak Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani sõimu suhtes Hollandi aadressil avaldas hollandlastele muljet ja tõi kaasa selge toetuse kasvu.

Kas Wilders kaotas? Jah, ta erakond ei saanud nii palju parlamendikohti, kui ennustati. Aga nad said juurde viis kohta – varem 15, nüüd 20. Võib ka öelda, et Wilders dikteeris vähemalt ühe valimiste kesksetest ja otsustavatest teemadest. Temast on saanud üks keskseid figuure Hollandi poliitikas ja ilmselgelt üleeuroopaline tähelepanu objekt – eelkõige küll halvas mõttes. Vältimatult opositsiooni jäetava poliitiku kohta polegi seda ju nii vähe.

Hollandi valimiste tulemuste üle võib kindlasti rõõmu tunda igaüks, kellele on oluline Euroopa stabiilsus. Paraku saab sellel teistes Euroopa riikides ees seisvatele valimistele olla vaid sümboolne, üpris kaudne mõju.