Hardo Pajula: see, mida nimetame tõejärgseks, on lihtsalt rumaluse pealetung

17. arvamusliidrite lõuna. Foto: Tairo Lutter

Postimehe arvamusliidrite lõuna «Tõejärgse maailma uudised. Ebajumalate aeg?» külalised Mihkel Mutt, Hardo Pajula, Doris Kareva, Jüri Adams ja Ülle Madise jagavad kuuldud kõnede järel tekkinud mõtteid.

Mihkel Mutt

kirjanik

Kokkuvõttes jäi hea mulje. Parti oli küll liiga palju ja see oleks võinud natuke vähem nuga nõuda, aga kulinaaria pole mõistagi Postimehe pädevuses. Jüri Luige ettekanne oli tasemel. Kõigega ma muidugi ei nõustu, aga mõtteid tekitas, mis ju peamine.  Marju Lepajõe ettekandele  lähenesin suurte ootustega ja seetõttu algul kurjustasin, sest natuke kerglast nalja visati, aga pärast läks paremaks ja kodus üle lugedes tundus juba üpris mõistlik (ehkki «Eesti mõtteloo» najal nüüd Lääne mõttelugu küll vaadelda ei tasu!). Raul Rebane oli hea valik, mulle meeldib, kui inimesed elu jooksul aina arenevad. Soovin Postimehele edu!

Hardo Pajula

kolumnist

Ma arvan, et tõejärgne ajastu on lihtsalt käikuläinud slõugan. Professor Lepajõe võttis oma kõnes selle probleemi ilusti kokku. See, mida nimetame tõejärgseks ajastuks on lihtsalt agressiivse rumaluse pealetung, mille sotsiaalmeedia on muutunud iseäranis nähtavaks. Lepajõe kõnes olid kujundid, mis meelde jäävad: kuulujutud keskajast. Ning loomulikult sõnavara olulisus, emakeele olulisus. Luige kõne läks kohati trafaretseks.

Jüri Adams

riigikogu liige, üks põhiseaduse autoritest

Minu jaoks oli Marju Lepajõe ettekanne nauditavam ja harivam. Mis puudutab Jüri Luige juttu, siis ei ole see ju vale. Ajad on muutunud segaseks ja rahutuks, aga suurel määral kasutas ta termineid nagu «liberaalne demokraatia», «populism» ja mitmed teisi.  Paraku ei ole need aga piisavad selgelt defineeritud, need on selgelt sellised positiivses ja negatiivses mõttes tõrjuvad, sildistavad ja eesti keelde üsna halvasti sobivad sõnad.

Ülle Madise

õiguskantsler

Mulle meeldisid mõlemad kõned nii palju, et kuulasin neid hoolega ja kindlasti loen ajalehest need üle. Muidugi meeldis mulle Marju Lepajõe väga esseistlik käsitlus tänapäevast ja selle  humoorikast võrdlusest kaugajalooga. Olen ise ka vahepeal nii mõelnud, aga mitte kunagi nii hästi, ja ikka on ju kena kuulata, et keegi mõtleb samas suunas.

Üks mõte oli veel. Kui nägin Raul Rebast auhinda vastu võtmas ja mis oli hea valik, tuli mulle meelde, et meil oli õiguskantsleri ametkonnas just üleeile meie võimukõneluste sarja loeng ja dotsent Enn Kasak rääkis seal rumaluse võimust. Ta ütles väga olulise asja, et tänapäeval kipub diskussioon muutuma selliseks pehmeks, sobituvaks. See tähendab väga paljud üritavad öelda seda sama, mida teised on juba öelnud. Nad tahavad sobituda arvamuskultuuris, esseistikas kui ka isegi teaduses ja see tegelikult ei vii isegi edasi. Õnneks pakuvad Postimees ja teised Eesti väljaanded seda platvormi, kus võivad ka need mittesobituvad arvamused esile tulla. Ja minu arvates mõlemad kõnelejad ütlesidki ju, et mõtlemise vabaduses ja varalisuses ongi vabadus.

Doris Kareva

luuletaja

Järjekordselt olid mõlemad ettekanded suurepärased. Need olid sellised, mis salvestusid hästi ja mis vajavad aega, et oma teadmises ette jõuda.

Kõige rohkem vaimustas või puudutas mind mõte õigete ja täpsete sõnade leidmises. See on minu igapäevane töö. See liikumine tõe poole mõttes sõnade abil on ääretult oluline ning ikka ja jälle peab seda meelde tuletada.

Mul on väga hea meel, et see mõttetera tuli esile. Ja eriti täna on see terav. Sõnu on lihtsalt nii palju. Elame justkui virvarris. Ja siin korra loomine on midagi, mida saame ja peame tegema ning seda vaimse selguse huvides.