Jaak Uibu: kui Päts soovitas Eesti maha jätta ehk Ligi sajandi vanused rändeprobleemid on taas aktuaalsed

Jaak Uibu. Foto: PP

Tänased väljarände probleemid on hästi läbi mängitud juba ligi sada aastat tagasi. Ja mitte üksnes läbi mängitud, vaid ka üsna hästi tolleaegses meedias protokollitud, kirjutab riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant teadusdoktor Jaak Uibu.

Oma raamatus «Kultuurisillad ja revolutsioonituuled» Seppo Zetterberg,  käsitledes Helsingi eesti kogukonda 20. sajandi alguses, peatub ka väljarändel Eestist Ameerikasse. See oli 1905.-1906. aasta karistussalkade tegevuse – kohtuta mahalaskmiste ja peksmiste mõjul Eestis kuum teema. Nagu ajalool on komme uues kuues korduda, siis ka ligi sada aastat hiljem on samad rändetrendid aktuaalsed. Võib ka öelda, et tänased väljarände probleemid on hästi läbi mängitud juba sada aastat tagasi. Ja mitte üksnes läbi mängitud, vaid ka üsna hästi tolleaegses meedias protokollitud ja nüüd siis ka Zetterbergil mõni aasta tagasi kokku võetud. Tuleb temale tänulik olla mahuka arhiivitöö eest. Inimesed kaovad, nende sõnad unustatakse, aga arhiivid ehk jäävad. Tartu Ülikooli audoktori Seppo Juhani Zetterbergi raamatule toetudes valmiski käesolev töö.

Helsingis tegutses möödunud aastasaja alguses ettevõtlik Saksa kodanik kapten Franz Keyl, reisibüroo omanik. Tema huvides oli toetada soomlaste väljarändamist ookeanilaevadel. Esimene grupp, üle 100 inimese, asus 1906. aasta mais teele Argentinasse. Lahkujate loosung oli saada 20 aastaga miljonäriks. Kohale jõudes ootasid soomlasi vaid telgid, kõik muu lubatu oli sealsel valitsusel tegemata. Paljud pöörasid pahameeles tagasiteele. Aga Keyl jätkas oma tegevust, korraldades Soomest lahkumist ja reklaamides üritust ja pareerides kriitikat.

Kuuldused väljarändest ulatusid ka Soomes elavate eestlaste kõrvu. Arutati asja ja arvati, et ümberasumist ei maksa soovitada, hoolimata sellest, et kodumaal oli võimatu elada. Muidugi oleks ettevõtlike ja julgete lahkumine Ameerikasse rõõmustanud valitsust ja mõisahärrasid, kui vastalised oleksid lahkunud ja leplikud ning kõigega rahul olevad jäänud kodumaale. Paljud Euroopasse põgenenud olid naasnud Eestisse või Soome. Nad olid mõistnud, et inimene ei ela ainult leivast, vaid vajab ka hingepidet. Paljud leidsid, et isegi Eesti metsades ja küünides paos olla on parem kui välismaal. Ilmus ka kirjutis, kus pealtnägija andis teada vahepeatusest Bremenist, et sealt saadeti vaesemad sõitjad kohe teele, aga jõukamaid hoiti kinni, et nad oma raha linnas kulutaksid.

Nad olid mõistnud, et inimene ei ela ainult leivast, vaid vajab ka hingepidet.

Ent rändele kutsuvad kuulutused ja artiklid jätkusid. Kapten Keyl kinnitas, et Eestis tuntud inimene, «kogu rahva usaldusmees», oli tema palve peale nõus reisima Ameerikasse, et olukorraga tutvuda kohapeal. Reisil käidi kuue mehega. Artikli ajakirjanduses uusasundustest Ameerikas kirjutas üldise arvamuse järgi Konstantin Päts. Kirjutas Wisconsini osariiki rajatud Estonia-nimelise koloonia viljakast maast ja plaanidest. American Colonization Company lubas omal kulul ehitada koolimaja, kui koloniste koguneks suuremal hulgal. Kirjutas veel, et kes oma järeltulijatega ei taha jääda mõisaorjadeks, kes armastavad vabadust ja unistavad inimväärsest elust, võiksid julgelt lahkuda Eestist. Rahvuslik elu on võimalik ka Ameerikas.

Pätsi endine kolleeg tema enda asutatud Teataja päevilt Hans Pöögelmann vastas soovituskirjale kriitiliselt. Ta rõhutas, et tema kriitika eesmärk pole astuda Ameerikasse ümberasumise vastu. Ta tahab vaid valgustada ümberasumise teist poolt: see, kellel ei puudu julgus, jääb kodumaale ja aitab vabadusvõitluse viia lõpuni. Kes aga tahavad lahkuda, peaksid teadma raskustest võimalikult palju.

Soovituskirja ründas Jaan Tõnisson oma Postimehe juhtkirjades. Kirjutas, et ohtlikkuse ja petlikkuse poolest ületab see artikkel kõike, mida Eesti lehtedes on viimasel ajal kirjutatud. Valitsuse poliitika oli meelitada eestlased ümber asuma Siberisse, kuid nüüd ahvatleti neid ka Ameerikasse. Nii külvatakse eestlaste keskele oma maa ja rahva halvustamist. Ainult kodumaatud maailmakodanikud ehk kosmopoliidid ja rahvusvahelised sotsiaaldemokraadid võivad soovitada rahva parematel poegadel lahkuda sünnimaalt. Postimees soovitab rände asemel kultuurilist võitlust oma maa pinnal. Eesti mehed leiavad kodumaal tööd ja leiba, kui neil on ettevõtlikkust ja tahet. Keyli kuulutuste taga on vaid laevakompanii bisness. Reageeris ka New Yorgis ilmuv Ameerika eestlaste leht Amerika Eesti Postimees. Lehe meelest need, kes võitlevad ümberasumise vastu, teevad eesti rahvale kahju.

Mida tegi aga Eduard Vilde, Pätsi Teataja omaaegne kaastööline? Avaldas ajalehes Kaak artikli ja karikatuuri – koomiksi. Selle esimeses osas vedeleb Päts laeva kajutis sohval ja teatab, et ei mõista, mida kapitalismile ette heita. Tema on saanud vaid head – esimese klassi söögid ja raha rahakotti ja selle eest ei ole vaja muud teha, kui kiita ajalehtedes Company maid. Pätsi ja Vilde suhted jahenesid pikaks ajaks.

Pelk tagasivaade sajandi taha annab ainet mõtetele rahva tänapäevasest suhtumisest oma maasse. Nüüd saame uhkusega lisada – oma riigisse. Sõjad ja rasked olud on rändele sundinud ellujäämise nimel. Ajutisest eemalolekust ma ei räägi. Aga kas on väljaränne  põhjendatud isikliku heaolu nimel tööjõu vaba liikumise sildi all? Tuleb meelde lugu Stanislav Lemi ulmeraamatust, kus kosmoserändur Ijon Tichy kohtub universumis omale uut planeeti otsiva rahvaga, sest vana oli vilets ja ärarikutud. Kordame veel Tõnissoni sõnu – nii külvatakse eestlaste keskele oma maa ja rahva halvustamist. Sada aastat hiljem nendime, et sedasorti külv ongi õnnestunud! Eestlaste arv Eestis kahaneb paari tuhande inimese kaupa aastas ja oli möödunud aastal 905 000. Eestlaste suremus ületas sündimust 15 aasta jooksul, siis mõned aastad oli vahekord paigas, ent nüüd ületab suremus jälle sündimust. Olen paarikümne aasta vältel kirjutanud sadakond märgukirja riigimeestele demograafilisest olukorrast. Peaminister Jüri Ratas oli esimene, kes hakkas ka tegutsema. Hakatuseks sai äsja riigikogus loodud tema initsiatiivil rahvastikukriisi probleemkomisjon.

Pätsi tegevust on esitatud siinkohal üsna negatiivsena. Siiski Zetterberg märgib, et  laevakompanii vaatas Pätsi soovituskirja enne avaldamist läbi. Tõenäoliselt muudeti tema teksti soovitavas suunas, nagu see on tänapäevalgi lehetoimetustes tavaline.

Viimasel ajal kirjutatakse palju Pätsi negatiivsetest tegudest seoses monumendi püstitamisega. Kümmekond aastat tagasi esitasin Soome Instituudi juhataja Martti Turtolale  kui raamatu «President Päts: Eesti ja Soome teed» autorile küsimuse: kas Päts oli poliitik või politikaan? Sain vastuseks: Päts on Eesti riigi rajaja. Ega paremini vastata ei saagi. Seda ta on ja jääb. Muu on sekundaarne. Ja sellelt aluselt peame teda hindama ja jäädvustama ajal, mil Eesti Vabariik saab saja-aastaseks.