Aro Velmet: kui me ei küsi, mida faktid inimesele tähendavad, ei jõua me kuigi kaugele (1)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aro Velmet.
Aro Velmet. Foto: Krõõt Tarkmeel/Krõõt Tarkmeel Photography

Need olid kaks kontrastset kõnet, millest üks rääkis infotehnoloogia arenguga tõejärgsesse maailma jõudmisest, teine aga näitas, kuidas samasugused protsessid on toimunud juba antiikajal, kommenteeris ajaloolane ja Vikerkaare toimetaja Aro Velmet Postimehe arvamusliidrite lõunal pärast Marju Lepajõe ja Jüri Luige kõnesid.

Esimeses räägiti, kuidas interneti ja infotehnoloogia arenguga oleme jõudnud maailma, kus see, kas räägitav on tõde või mitte, ei ole enam oluline. Teine kõne tõi jällegi kesk- ja antiikajast näiteid samasugustest protsessidest, nagu oleme kohanud viimasel ajal USA presidendi Donald Trumpi ümber. Toona oli küll meedium teistsugune ja tekstides rohkem poeetilist jõudu, aga põhimõtteliselt oli tegu sarnaste nähtustega.

Selles mõttes olen ma kindlasti Marju Lepajõe parteis. Mulle meeldis väga kolme erineva tõe eristamine: igapäevane, sügav ja teaduslik. Mulle tundub, et see, millest räägime tänapäevasel tõejärgsel ajastul ja millele ekslikult keskendume, on igapäevane faktiline materiaalne tõde: kas Hillary Clinton käis kuskil restoranis või mida Trump ütles. Keskendume sellele.

Humanitaarias ja sotsiaalteadustes on aga enamasti juba bakalaureuseõppe esimese aasta lõpuks omandatud teadmine sellest, kas miski vastab faktiliselt reaalsusele või mitte, ei olene sellest, kas võtame seda kui tõde ka teadlaste seas. Sageli peetakse mõnd teadlast aastakümneid kui mitte aastasadu hereetikuks enne, kui otsustatakse, et tal on õigus. Sellegipoolest hoiame kramplikult kinni faktist, et võitleme just teadmistega populismi vastu. See on sügavalt ekslik.

Loomulikult tuleb järgida fakte, aga kui me ei küsi, mida need inimestele tähendavad ja kuidas need nende maailmapilti lülituvad, ei jõua me kuigi kaugele. Me võime öelda, et majandus kasvas sel aastal mingi hulga protsente, aga kui inimesel läheb isklikus elus halvasti, ei kõneta see teda. Kui me seda kuristikku ei ületa, avame tee populismile. Faktidest hoolimine on elementaarne, aga tuleb teha tööd selle nimel, et me jõuaks ka sügavama tõeni, mis kõnetaks inimese elukogemust. Lepajõe kõne oli ses osas fantastiline.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles